Ühesõnaga, mulle tundub, täiesti subjektiivse ja isikliku arusaamise põhjal, et minu vana “sõber” suur D on minu ümber hiilimas. Ma pean nüüd mõtlema, kuidas selle tegelase peletamisega hakkama saada. Millised on faktid, mis toetavad mu teooriat suure D lähedaolekust.

Ma tunnen, et mind ei kiideta piisavalt. Ma tunnen, et ma olen omamoodi elevandiluutornis vangis. Mul ei ole piisavalt paljude heade inimestega rääkida. Seda hoolimata sellest, et mul on head naabrid, kellega spontaanseid grilliõhtuid pidada ja kellega rääkida raamatutest, elust, küttepuudest ja kõigest muust olulisest. Seda hoolimata sõpradest, kelle jutule ma ilmselt võiksin minna ka südaöösel ja kes oleks valmis ulatama mulle taskurätiku ja õla mille najal nutta.

Enamasti ma ei julge inimestega juttu alustada. Ma olen kindel, et minu tühine elu neid nii väga ei huvitagi. See on ju tavaline, et teiste elu huvitab vaid klat¨i aspektist. Kui ma siiski jõuan jutuajamistega kaugemale kui “kuidas läheb?” “hästi, ja sul?” faasist kaugemale, siis ma kipun poetama pisaraid. Ma olen pidanud maha õega telefonimaratoni, mille ajal sain ma kaks taskurätikut ära visata, sest need olid läbimärjaks nutetud.

Minu töö ei edene. Ma näen mõttetult roppu moodi vaeva oma artikliga. Selleks, et ma suudaks keskenduda piisavalt, et teha mudel või kirjutada lõik, kulub mul terve päev aega. See on mõttetu ajaraiskamine ja ma saan sellest aru ja see arusaamine teeb mu õnnetuks ja surmväsinuks. Aga rohtu selle vastu ma ei oska leida. Ei aita hüüdlaused “Püüa päeva!”, “Sa oled tubli!” ja “Lihtsalt võta kätte ja tee!”. Isegi ähvardamine ei aita.

Minu ähvardused iseendale. Ühel hetkel tundus mulle, et kõik mu kolleegid on nõmedad, keegi ei saa minust aru ja minu koht ei ole üldse siin. Ma mõtlesin, et okei, otsime siis uue töökoha. Või hakkame millegi uuega otsast. Näiteks hakkaks kokaks. Läheks õe käe alla ja raviks ennast karmi distsipliini ja ego mahasurumisega. Väljuks sealt praktiliste oskustega. Ja siis helgemal hetkel ma mõtlen, et ilmselt on kokanduse ala töömaailm hulka karmima konkurentsi ja sõnavaraga. Seal peaksin mina olema karmim. Ning mis kasu on siis minu pingutustest viimastel aastatel. Need saavad maha visatud? Või võtaks hoopis pikaajalise haiguslehe. Või kirjutaks üldse lambist lahkumisavalduse. Seda olen ma elus juba teinud. Ent nüüd on kolme inimese toitmine minu õlul ja selle tõttu ei saa ma endale lubada lahkumisavaldust masu ajal. See oleks võrdne täieliku katastroofiga, läbikukkumise ja oluliste inimeste petmisega.

Nii ma siis kasutan oma kirjutamisoskust teraapiana.  Ma ei oota soovitusi ja nõuandeid. Ma lihtsalt lasen enda sees olnud mõtted vabaks. Ma usun, et see aitab. Ja ma usun, et ma leian vahendeid suure D tõrjumiseks.

Millest ma räägin? Ma olen mõelnud, et ma peaksin tegema juurde ühe uue alajaotuse, mille pikem nimetus võiks kõlada järgmiselt: “Killukesi Liina lugemislaualt” või siis lühemalt “lugemisnurk”. Ma usun, et sinna sobiksid hästi need artiklid, mida mulle mu Google Reader pakub. Mida võib-olla tulevastele tudengitele õppetöö raames lugeda pakkuda. Midagi, mis pani mind mõtlema ja mis võiks huvi pakkuda ka minu lugejatele.

Eilne õhtu oli imeline!

Parasjagu on minu lemmikaastaeg. See, kus on kevade külluslik osa ja varasuve mõnus valgus. Kus päevad on pikad ja õhk ootamatult soe. Õhtune valgus on iseäranis kaunis. Ning kui on parasjagu puid, siis on see valgus kenasti rohekas. Valgusele lisanduvad linnud, õitsvad puud ja põõsad ja lilled kes tulevad üksteise järel. Igatahes ei ole ükski päev sarnane eilsele. Lastel on luba lõpuks ometi hommikust õhtuni õues olla ja nende sealt tuppa saamine on pigem hea juhus. Sest isegi naudiks päikese vajumist ja puude rohelust.

Me käisime T-ga eile raamtukogus ja kohvikus. Tulime kõik umbes ühel ajal koju, tegin korraliku õhtusöögi (seente ja hernestega risoto tüüpi toidu), panin seljakotti pooliku kudumi ja tagastamisele kuuluvad raamatud. Kutsusin T kaasa ja ta hea meelega tuli. Raamatukogus oleme enne ka käinud ja ta oli sellest kohast eelmisel korral vaimustuses. Eriti lasteosakonnast. Peale raamatukogu oli plaanis kududa koos Kullaketrajatega kohvikus. Süüa kooki ja ajada juttu.  Nii me tegimegi. Ja see oli tore ja meeldiv.

Mulle meeldib Tartu juures see väga, et ma võtan oma nelja-aastase lapse kaasa ja me kõnnime vabalt poole tunniga kesklinna. Ja pärast tuleme natuke aeglasemalt tagasi. See teeb linnast inimliku koha. Ning aastaaeg ja kena ilm tegid sellest jalutuskäigust eile nauditava elamuse. Linnas oli pisut turiste, aga oli ka paari nädala jooksul aastas kohatavat elevust. Linna koolidel on lõpetamise aeg, seega oli lilledega lõpetajaid, nende elevil sugulasi ja organiseerimise saginat. Pirogov oli rahvast täis, kes kõik juttu ajasid ja päikese käes mõnulesid. Kui me seitsme paiku mööda Lossi tänavat alla tulime Toomemäelt lõi raekoja kell kenasti oma löögid ja hakkas kostma puhkpillimuusikat. Raekoja platsi kohvikud olid rahvast täis ja muusika sobis sinna imehästi. Ühe kohviku terrassil oli orkester, uhketes punastes kuubedes ja särav. Kõndisime üminal raamatukoguni ja ajasime oma asjad seal kiiresti ära.
Tagasi kohviku poole kõndides mängis orkester eelmise aasta Euroviisu võidulugu. See jäi mulle meelde, sest ümisesin kaasa ja tuju tegi heaks. Kohe olime kohvikus ja tellisime kooki ja mahla. Mina kudusin ja jutustasin, T vaatas niisama ringi. Õige pea tulid koogid ja teistele väga kenad salatid. Veel pisut juttu ja kudumist. T käis väljas orkestrit uudistamas ja peagi oli kell paras hetk koju tagasi minemiseks. Tagasitee võttis meil palju kauem aega kui minek. Tiigi ja Kuperjanovi vahel, vana Maarja kiriku taga oli imeline ristikumuru. Edasi tuli Tiigi tänava tiik ja park. Tiigi kaldal õitsesid mingid liilia tüüpi lilled, mis lõhnasid oivaliselt. Ning tiigi kohal lendas üks lind ja püüdis tiigist süüa. Vaatasime pikka aega seda lindu tegutsemas. Edasi tuli Hurda kuju, mille juures oli vaja pilte teha ja seejärel Vanemuise ja Riia vahel jalgpalliväljak. Kell üheksa õhtul oli seal veel trenn või niisama mäng täies hoos. Ning kõik see käis mõnusa õhtupäikese soojas valguses.

Selle seikluse tahaksin ma salvestada nii enda kui ka T mällu kui ilusa varasuvise õhtu.

Minu hing on mõnes mõttes rahulik praegu. Äraütlev kiri märkis, et ma olin tugev kandidaat ja konkurents oli väga tugev. Järelikult on vaja teha veel mõned pingutused ja need korralikult kirja panna ja nendest rääkida. Siis on mõtet mõelda ja valida järgmisi ohvreid, kes minust kuulda saavad.

Kuigi ootus oli närviline, oli protsess ise-enesest hea. Juba paberite ettevalmistamine annab kirjutajale võimsa tunde. Kõik need read neis paberites on kirjutatud minust. Minu diplomid, koolitused, kirjatööd, oskused. Neid on ju päris palju. Igapäevaelus ei tulegi meelde kõik korraga ja ühtäkki on nad sinu ees paberil reas. Ooo, kas ma tõesti olen kõikide nende asjadega toime tulnud! Päris tore! Ning iseenda kohta heade asjade kirja panek ja neisse uskumine on meie kultuuris justkui tabu. Ja seetõttu ongi töölekandideerimise dokumentide tegemine inimestele keeruline ja vastumeelne. Ent kui sellest kultuurilisest barjäärist üle saada ja iseenda elu eksperdiks hakata, siis on väga mõnus. Mina mõtlesin kaaskirja kirjutades enda elu läbi ja püüdsin olla objektiivne. Ning tutvusin taas iseenda toredate külgedega. Kui teised keelduvad mind kiitmast, siis tuleb mul seda ise teha!

Et ühte olulist otsust ei ole tulnud, siis muutun ma pea iga tunniga ebausklikumaks ja rahutumaks. Iga vähimgi detail muutub oluliseks. Kasvõi see, et kalendris on selle nädala neljapäevale kirjutatud kaduneljapäev. Ning ma hakkan tõlgendama viivitust kui negatiivset tulemust. Mõtlen, et positiivset vastust ma juba teaks, see oleks mind eelmisel nädalal tervitanud ja kõlanud energiast pakatavalt: “Jah, meil on sind väga vaja, palun hakka kohe dokumente ja muid asju ajama!” vastus. Seega viivituse tulemus on ilmselt külm-viisaks “Tänan, sa pole piisavalt hea/tubli/kena jne.” Seega elu süte ja emotsioonide peal läheb mõnda aega edasi.

Kevad on mõnes mõttes aasta kokkuvõtmise aeg. Vähemalt selles osas, mis puudutab tööalaseid tegemisi. Oli doktorikooli kevadkonverents, mis on kokkuvõtete tegemise aeg kraadiõppuritele ja teadustöö tegijatele. Reedel oli ka tervisedendajate aastakonverents Tallinnas. Seegi on kokkuvõtete, edasi ja tagasi vaatamise aeg ja sama valdkonna inimestega kokkusaamise aeg. See on tegelikult tore aeg.
Minu jaoks oli konverents tore ja huvitav ja mis kõige olulisem - peegeldas väga mitmeid mõtteid, mida me omavahel oleme arutanud. Oma töö tutvustamine, sellest rääkimine-rääkimine-rääkimine. See on väärtuse andmine oma tööle. Kaja Tampere sõnum rääkimisest kui iseendale ja oma tööle väärtuse ja tähenduse andmisest peegeldab hästi minu ja mu töökaaslaste mõtteid. Ent alati ei ole see kooskõlas nende reeglitega või suunistega, mida muud meie ala organisatsioonid ette näevad.
Ebameeldivaks oma sisult osutus paneel, mis pidi rääkima meedia ja tervisesõnumite tekitajate omavahelisest suhtlusest, kuid kogemata vajus vaid vaktsineerimise-teemale. See läks korraga karmiks ja laialivalguvaks.
Ning päeva lõpuks siis maiuspala Soome ja Eesti alkoholikampaaniate võrdluse näol.

Mõeldes iseendale kui blogivale inimesele ja kuulates neid ettekandeid, mõtlesin ma ka sellele, mida ma ise tahaks oma blogiga teha. Mis on minu roll ja väljund ja põhiline sõnum? Kellele ma seda kirjutan ja miks? Kas ma peaksin rohkem rääkima sellest, mille üle ma igapäevaselt mõtlen. Peaks minust saama teistele inimestele terviseteadusi tutvustav blogija? Peaksin ma tegema plaani ja seda siis ellu viima hakkama? Kas minu blogi võiks olla üks minu huvialane väljund. Nagu mõned eeskujud, kelle blogisid ma hea meelega loen. Või jätakata samas vaimus, tehes seda, mis parasjagu pähe kargab, olles eklektiline, fragmentaarne ja killustunud, seega peegeldada enam mind kui minu huvisid ja eesmärke? Ühesõnaga, mõtlemisainet jagus küllaga.

Ning täna siis magistritööde kaitsmised, mis mõnes mõttes on üks õppeaasta kõrghetki. Tehtud tööde kokkuvõtmine, teaduse kreemi eraldamine. Sellesse meepotti mõjub hiljutine uudis minu eelmise koduinstituudis toimuva kohta hiiglama suure tõrvatilgana.

Tervise Arengu instituudi meililistis jagati linki. Uurisin ja lugesin ja arvan, et ka minu väikesel lugejaskonnal tasuks väikese huvi korral lugeda ja mõelda elu üle järele.

Homme on lastekaitsepäev. Kuidas kaitsta ja toetada neid lapsi, kelle elu ei ole mitte nii lihtne ja turvaline kui minu väikesel poisil? Me hästi ei tea, variante on kindlasti mitmeid. Kuid mida tähendab elamine keskkonnas, kus alkohol ja teised sõltuvusained on nähtavad, kergest kättesaadavad ja elustiili osad?

Lugege ise!

Üle nädala tagasi käisin konverentsil ja pidasin ettekannet. Tundus, et asjaga otseselt mitteseotud publikule meeldis. Teema oli iga inimesega seonduv ja pilt huvitav. Ent kohal olnud teised spetsialistid oskasid vaid kritiseerida tehnilisi üksikasju, nägemata suuremat ja laiemat pilti. Ma olin tunnustusenäljas ja sain vaid minusse mitte kuidagi puutuva kriitika kivipuru.

Midagi sarnast juhtus veel. Teiste inimeste ja asjaoludega. Minu ootused ei vastanud tegelikkusele ja mulle tundus, et mind justkui peteti. See on kummaline.

Teisest küljest ootan ma ühte otsust. Väga mitmed otsused ootavad selle otsuse taga. Ja ma lükkan asju edasi. Mitte otseselt laiskusest, vaid teadmatusest. Ma pean mõttes plaane. Plaan B puhul tuleb tuua raamatukogust need raamatud, plaan C puhul teised. Plaan B puhul tuleb maale minnes auto kraami täis panna ja internetist otsida seda teist ja kolmandat. Plaan C puhul rääkida selle ja tolle inimesega ning ette võtta ühed tööd, mida tegelikult peaks tegema praegu. Plaan C tähendab ka mitmeid muid otsustamisi, mis plaan B puhul kaovad mõneks aastaks. Plaan B eeldab jällegi teisi otsustusi. Ja nii ma siis haun neid mõtteid ja otsuste algeid oma peas.

Ka mu kõrval on väikesi kummalisi sündmuseid, mis panevad mõtlema maailmalõpu mõtteid ja õlgu kehitama korraga. Naftareostus Mehhiko lahes, parteide lagunemine ja mädanemine siinsamas Eestis. Seda kõike on justkui liiga palju minu jaoks praegu.

Ka selliseid nunnu-rattureid oli.

Ning T nautis päeva väga. Ta tahab nüüd iga päev minna jalgrattavõistlusele.

Ma olen kuude kaupa elanud eitamise ja peitmise faasis. Nüüd astusin kaalule ja enam peita ei saanud. Ma pean ümber hindama oma suhte toiduga. Kuidas oma suhet ümber kujundada nii, et kirglikust armastusest ja lohutusest saaks mõistlik sõprus ja toetav suhe. Kuidas teha nii, et kirglike tunnete sekka ei satuks vihkamist?

Lisaks oma romaanile toiduga pean ma kätte võtma ja tõsisemat vaeva nägema enda ja kehalise aktiivsuse suhte elavdamisega. Vabandusi, miks mitte midagi teha, on kuidagi liiga palju tulnud. Ühesõnaga - ma tahan ühe armukese asemel kahte head sõpra. Suhte-ekspertide abi oodatud.

This post is password protected. To view it please enter your password below:

Password: