:: Liina Blog :: |
Et kauemaks säilitada kiireid uitmõtteid elust ja kasvamisest
Kui keegi jõuaks jälgida mõtteid minu peas, siis oleks seal analüüsimaterjali tohutult. Mõningaid noppeid sellest, peale diagnoosi. Sa ei pea seda lugema, sest järgnev on minu versioon asjadest, millest me tavaliselt keeldume rääkimast. See ei ole lõbus, tore ja asjalik lugu.
Permalink Comments off
Selline tunne on, et läheks ära. Nagunii olen vaikne ja tegelen mujal. Kirjutada ei viitsi ja niisama mõnus mõtlemine ei tule ka hästi välja. Koon ikka, aga näidata ei viitsi. Pimedal ajal piltide tegemine on ka pigem mõttetu tegevus. Ühesõnaga kärss kärnas ja maa külmand. Keskea kriis vist.
Võib-olla tulen varsti tagasi ka. Siis kui olen iseenda üles leidnud.
Kui sa teed suure osa reedesest päevast tööd ja teine teeb pühapäevaset päevast mingi osa sama tööd. Ja siis juhtub, et esmaspäevaks on ühel neist töö teisele jagamata, siis on see tehniline rumalus. Aga see, et üks tegijatest ei saa aru, et teine temaga midagi jagama pidi, see on juba tehniline juhmus.
Kas saab kunagi olema lootust, et ma midagi hästi ka teen?
Viimase aja peamine sümptom on see, et ma ei saa endaga hästi läbi. Üks pool - see, kes igasuguste pahandustega hakkama saab ja hullu moodi tujukas on, see on kasvanud liiga suureks ja ajab eest sõrgu vastu ja tagant jalgu üles.
Ta sööb nii, nagu oleks homme elu viimane päev. Ja mis kõige hullem, salaja ja hiljem eitab täiesti veendunult, et külmkapi tõesti tühjendas keegi teine, mitte mingil juhul tema.
Ei paku talle huvi ükski töö. Saaks ainult magada ja lage vahtida. Või siis kuskile minna. Ta on vist rahul ainult liinibussis või rongis, aga võib-olla ka kuskil kaubanduskeskuses suudab ta ennast kokku võtta ja väiksemaks suruda. Aga maal, kodus on tal hullumoodi igav ja rutiinne. Ja lõbustamiseks ei ole aega ja võimalusi. Kodus on lihtsalt liiga palju tööd. Ja siis, kui tuleb öö ja aeg magada, siis pommitab ta väsinud perenaist igasuguste keeruliste mõtetega. Hommikuks vaatab tema oma uniste silmadega otsa ja ei tea neist mõtetest mitte midagi.
Ma tean, et mul tuleb temaga midagi olulist ja suurt ette võtta. Aga ma ei tea veel, mis see on. On see Tartusse minek (mis asjaolude tõttu vist niipea ei tule. Seega ma loen päevi mis jäävad poole augustini ja samal ajal vaatan, mida iga päev ükshaaval toob). Mul on tunne, et ma ei oska-ei taha sellest ka kellegagi rääkida. Kuigi rääkimine oleks võib-olla väga lihtne ja asjalik lahendus.
Pühad said tööga sisustatud. Tööd vastu võttes ei osanud ma sellisest perspektiivist üldse unistada või seda karta. Aga nädala alguses sai asi selgeks: tähtajaks oli lihtsalt minuni jõudnud vaid suur osa, mitte kogu töö. Ja nii me siis kükitame suht koristamata elamises, mees on kupatatud lapsega tegelema ja süüa tegema. Ja mina lähen iga ankeediga üha tüdinumaks. Venekeelsed on miskipärast hullemad kui eestikeelsed.
Järgmine kord sellist tööd vastu võttes peaks seda olukorda meelde tuletama endale.
Ma ei saa aru, miks mõned väga lihtsad asjad on nõnda keeruliseks aetud. Ok, ma saan aru, et ülikool on suur ja keeruline struktuur, kus töötab mitmesuguseid inimesi. Ja ju ma vist ei ole harjunud bürokraatiaga. Või liiga harjunud hea teenindusega.
Kaks nädalat tagasi käisin eksterniavaldust tegema. Kõik oli väga kena ja meeldiv. Lepingu minu eksemplari lubati kahe päeva jooksul dekanaati. Arve kohta paluti ka dekanaadist küsida. Ok, käisingi siis päev lubatust hiljem dekanaadis. Leping alla kirjutamata. Mis seal’s ikka, juhtub. Arve lubati saata e-postile. Nädal otsa ei kippu ega kõppu. Eile käisin dekanaadis küsimas. Seda tädi, kes oleks pidanud inimesi teenindamise ajal teenindama, ei olnud. Ma passisin oma aktiivse üle-aastase tegelasega seal üle poole tunni. Lõpuks hakkas dekanaadi juhatajal must vist hale, ja otsis välja mu lepingu. Infot ta mu arve kohta ei osanud anda, palus helistada dekanaati. Täna õnnestus siis dekanaadi sekretär kätte saada, kes palus helistada osakonna sekretärile. Ai seda bürokraatiat! Nii võib ju juhtuda, et mul ei avanegi võimalust oma kallist raha ülikoolile maksta:P
Lisatud õhtul: no on ikka õnnetu päev. Õueskäigul “õnnestus” Lembitu tänaval pügatud hekist saada kogunisti kahte kummi ogalised oksad sisse ja kummid katki.
Õhtusöögi kokkamise ajal oskasin telekapuldi nii käest ära panna, et tuli teda terve perega paar tundi otsida. Mis veel? Läheks vist kohe magama?
Ma saan alles nüüd aru, kui tohutult hea asi oli see “Oskari” lihapood siin Riia tänaval. Täpselt tee peal, imehead hinnad ja mis kõige olulisem - kindel, kvaliteetne ja värske kraam. Eelmisel nädalal panid nad ukse kinni, igaveseks. Liha nad enam Tartusse üldse ei too. Küllap siis ei tasu ära ja jamamist on rohkem kui saadavat kasu.
Ma ei ole just väga suur lihasööja. Aga nüüd, kus mul on tahtmine väikesele kodanikule korralikku liha pakkuda, siis nüüd ma kord-kaks nädalas ikka ostan. Ja mulle meelidb liha rohkem kui vorst praegu. (on olnud aegu, kus ma eelistasin vorsti ja valmistehtud pihve).
Käisin siis täna turul. Käruga pääseb ainult ühte halli. Sellesse, mis on avaturu küljes. Seal on ainult üks sealihaga kauplev lett. Nime ei mäleta, Saare vallast oli. Vaatan liha, nagu liiga punane on; lahtises letis, järelikult võib tal liiga soe olla. Liha hinnasiltidel oli peal koht kuhu panna kõlblik kuni kuupäev, aga kõik need olid tühjad. Müüja üritas väita, et seda ei peagi olema. Lihatööstusest välja andes tooteid peab see kindlasti olema, miks seda siis lõpptarbijale teada ei võiks anda. Poodides on see ka vorstidel olemas. Igatahes minust jäi see liha sinna.
Kallid kärutajad emad, kes te juhtute lugema. Kust teie liha ostate?
Oehh, võib-olla tuleb tõesti hakata raha liha eest soomlaste taskusse (Loe: Rakvere LK ) poetama. Iga kell eelistaksin mina eestlaste väikest tööstust ja kohalikku kasvatajat.
Kui ei soovi lugeda halinat ja virinat raske elu üle, siis vajutage kiiresti back nuppu või midagi muud. Või näiteks mõnda linki selles parempoolses tulbas. Ma muust ei kavatse kirjutada.
Et siis raske on. T on ilmselt harjunud sellega, et keegi temaga kogu aeg tegeleb. See on see puhkus ja võimalus laps issiga jätta. Nüüd peab ta meelde tuletama või uuesti õppima seda, et on täitsa hea üksinda mängida.
Magab T minimaalselt. Teeb kaks pooletunnist uinakut päevas. Täna lasin tal siis süles magada. Magas täitsa palju. Aga mida see mu käega teeb, kui seal poolteist tundi kümmekond kilo paigal tuleb hoida. Ning ka õhtuse uinumise ajal on ta kavalaks läinud. Peaaegu magab, panen voodisse ja justnagu jääb magama. Nii kui ennast kõrvalt nihverdan, hakkab siputama ja ongi üleval. Eks ma siis jälle uinutan ja kiigutan.
Igatahes olen ma väsinud. Tahaks magada ja tahaks üksinda nurka pugeda ja mõnda rasket raamatut lugeda. Viimati suutsin ma lugeda vastsündinud T kõrvalt. T ise nohistas siis tissi otsas. Ega ma siis ka midagi väga keerulist ei lugenud, vaid Ristikivi novelle. Aga nüüd suudan vaid ajalehti ja bloge lugeda.
Mulle tundub alati õhtuks, et ma pole mitte midagi ära teinud. Aga kui ma üritan siis asju kirja panna, siis midagi ikka tuleb. Eile näiteks suur potitäis frikadellisuppi. Täna vist ei jaksanud midagi teha, peavalu võttis mõtlemisvõime täiesti ära. Telekas teeb muidugi ka kurja. Et ma õhtuti ei jaksa vaadata, siis ma pean ju kordust vaatama. Ja see on vist ühel magusamal ajal päevast.
Kui niimoodi pikalt edasi läheb, siis tuleb midagi ikkagi ette võtta.
Minu ämmal on palju miniaid. Tal on kolm poega ja pojapoeg, kellele ta on emaks olnud. Miniaid on kõvasti rohkem. Kõige enam meeldivad talle miniad, kes tal harva külas käivad. Kui palju tal täpselt miniaid on ma ei teagi. Ämm on kareda ütlemisega. Tõsi ta jutus on enamasti iva sees, kuid ütlemise vorm on väga haiget tegev.
Paar aastat tagasi olin vapustatud kui 10 aastase lapse ees räägiti tema emast koletuid jutte. Nüüd oli minu kord kuulda, mida minust arvatakse. Ei arvatud üldse hästi. Eks ma siis katsun nüüd ämma soovi järgi käituda ja oma nägu sinna enam mitte näidata. Mis siis, et ta on haige ja vana ja me teda võib-olla hea meelega külastaks.
Raske on öelda, mis on õige või hea. Ühest küljest on ju vaja eakaid vanemaid aidata. Kuid ma näen oma vanemaid ja ämma-äia võrreldes, et vanemad saavad ennast ka väga palju aidata, kui nad tahavad. Minu isa ja ema tervised ei ole ju ka head. Ent ometi on nende majapidamine nende jaoks tunduvalt jõukohasem. Kui nende tervised halvenesid, siis kujundasid nad oma elu ümber nii, et see näeks elamisväärne välja ka nende kehva tervise juures. Ämma-äia majapidamist vaadates on aru saada, et arvatakse, et jõudu on samapalju, kui paarkümmend aastat tagasi. Aga ei ole ju enam. Pojad küll käivad ja teevad nii palju kui nende töögraafikud, tervised ja laiskused lubavad. Aga see on juhuslik, mitte pidev, mõtlev abi. Nii on seal tööd kuhjunud kõrgelt üle pea ja keegi ei suuda seda kuhja tuntavalt vähendada. See teeb seal viibimise alati masendavaks. Ja lootust paremuse poole mina praegu ei näe.
Mulle tundub, et minu enesetunnet viimasel ajal iseloomustab pealkiri kõige paremini. Nii blah on olla. Kodu näeb ausalt öeldes õudne välja. Ok, T on paar päeva olnud sülekas ja täna magamisraskustes. Aga ikkagi näeb õudne välja. Ma ise näen ka suht mittekaubandusliku välimusega SAHM välja.
Seepärast ei olegi mul olnud isu midagi kirjutada ja ka inimestega suhelda. Kohati võib selle blahi ajada kuumuse süüks. No mida sa teed, kui tundub, et istud kodus, sest õues on hullem. Väljas käime hommikul võimalikult vara. Keskpäevaks tuleb igal juhul kodus olla, muidu on liiga palav ja päike liiga karm.
Ja kokku tulebki nõiaring. Olen väsinud mitte midagi tegemast ja valmis saamast ja see teeb veelgi laisemaks. Mehed tõstavad mind varsti leiva kodunt välja ja leiva pealt maha.
Samas, selle nädalavahetuse ürituseks tuleb hakata valmistuma. Tulemas on suur suguvõsa kokkutulek Võrtsjärve ääres. Vaja on sinna kaasa võetav toit ette mõelda, riided valmis panna. Transpordi organiseerisin juba ära, ja menüü osas tegin ka pooled kooskõlastused valmis. Ei kavatse olla eriti originaalne. Küpsetan midagi soolast ja mõtlen veel magusa osas, mida kaasa võtta. Ning samuti tuleb veel mõelda midati T-le. Ta ilmselt saab sellel päeval poepüreed.
Ma olen selles mõttes hoolas olnud, et T on saanud enamasti soolaseid asju isekeedetutena, ja magusaid siis poe omasid. Hõrk õunapüree meeldib mulle endale nii väga, et ma olen nõus seda ka T-ga jagama. Samuti ploomimehu.
Loodan, et sellest blahist veab R algav puhkus välja. Kui seda ei juhtu, siis tuleb endale ise tuul alla teha.
| M | T | W | T | F | S | S |
|---|---|---|---|---|---|---|
| « Aug | ||||||
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | ||
| 6 | 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 |
| 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 |
| 20 | 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 |
| 27 | 28 | 29 | 30 | |||
