05.31.10
medal
Laupäev oli tore päev. Palju, palju rahvast, jalgrattaid ja mõnus ilm.
Ka selliseid nunnu-rattureid oli.
Ning T nautis päeva väga. Ta tahab nüüd iga päev minna jalgrattavõistlusele.
Archive for Tristan
04.25.10
Pärle T suust
Enamasti ei jõua mina ta jutte enam kirja panna. Need tulevad äkki ja kaovad kiiresti meelest. Ent eileõhtustest lugudest püüdsin paar tükki kinni.
T unelaul eile õhtul endale kõlas kuidagi nii: “Beemmvee, volksvaagen, tojoota. Beemmvee on kõige ilusam.”
Pisut hiljem küsis ta minult: “Kas sa tead, kelleks ma tahan saada kui ma suureks saan?”
Mina: “Ei tea, kelleks sa siis saada tahad?”
T: “Laeva kapteniks.”
Mina: “Ohhoo, see on küll suur ja uhke unistus. Miks sa tahad kapteniks saada?”
T:”Siis kõik ütlevad mulle: just nii kapten!”.
02.05.10
autoga on igav?
Sellel nädalal on olnud mõned kehvad päevad ja paar huvitavat tähelepanekut T poolt.
Keegi meist korjas üles viiruse. Tagantjärgi saame öelda, et T läbis selle kõige esimesena, ilmselt juba eelmisel nädalal. Minu kord algas esmaspäeval. Uni ja kummelitee aitasid mind juba kolmapäevaks töölainele. R-l läks kauem aega. Seega, kolmapäeva hommikul oli T-l lastaeda saamiseks vaja kasutada bussi. Otsisime üles bussipiletid ja asusime teele. T-le meeldis - enam liikumist, rohkem inimesi ja parem vaade autodele ja bussidele. Osa teed sai kelgu peal sõita ja lasteaeda minek oli hoopis teistsugune. Lasteaias riideid vahetades pakkus ta: “Ma tahan, et sina ja issi tulete mulle järgi ja siis me läheme sinuga bussiga koju.” Arusaadavalt see variant ei ole eriti mõistlik. Järgmisel hommikul siis esitati järgmine nõudmine: “Tahan, et ainult emme tuleb mulle järgi!” Ilmselgelt on nelja-aastasel poisil bussiga sõita palju huvitavam kui igapäevaselt autoga. Nii ma siis olingi korralik ema ja läksin pisut enne viit töölt ära, et viia oma poeg bussiga sõitma. Kusjuures, õues oli valge! Jee! Kevad hakkab kukesammul lähenema! Riidessepaneku ajal saabus pimedus, ent asi seegi. Kaare peatusest koduni sai sõita kelguga, joosta kelku vedades ja lumehange sisse ennast heita. Ja rohkem polegi õnnelik olemiseks vaja!
01.26.10
inimesi tehakse plastmassist
Eile tuli siis huvitav küsimus T suust.
“Emme, kuidas inimesi tehakse?” uuris ta õhtusöögilaua ääres viimasena kohupiimasaia süües.
See pani mind täitsa mõtlema. “Inimesed kasvavad esialgu emme kõhus, tulevad siis välja ja on väikesed titad. Sa ju tead küll väikesi titasid, kes kasvavad suuremaks.”
See vastus pani teda pikalt otsa vaatama ja mõtlema. See ei olnud see, mida ta ilmselt ootas. Küsisin nukra mõtliku pilgu peale: “Kas sa arvasid, et inimesi tehakse vabrikus?” Innukas noogutus ja naerunägu vastuseks. Edasi jutustati juba ise: “Inimesi tehakse plastmassist ja pannakse kokku. Ja siis saab poest neid osta.”
01.25.10
ilus külm
Mulle täitsa meeldib selline tore külm ilm. Tõsi tal on miinuseid, aga kui töö on tubane ja kütmisprobleem on lahendatav, siis on see täitsa mõnus aeg.
Muidugi mitte väga pikalt. Kõige keerulisem on see, et laps ei saa õue minna, kuigi tahaks. Ning tema tegutsemistuhinale tuleb rakendust leida toas. Ning nädalavahetuse lõpuks on täiskasvanud sellest üsna väsinud. T saab harjutada pliidi alla puude panemist, mina küpsetamist. Tegin laupäevaseks sünnipäeval-käiguks kaks magusat küpsetist. Nad mõlemad tulid hästi välja ja pälvisid ohtraid kiidusõnud. Reedel peale pingelist päeva võtsin ette toorjuustu-¨okolaadibrownied ja laupäeva hommikul toscakoogi õuntega. Retseptid nami-namist. Viimasel nädalal olen ma iga päev pühendanud teadlikult tavalisest rohkem aega köögiga kahekesiolemisele. Ja see paneb mind tahtma erinevaid asju: paremat ja suuremat ahju, suuremat kraanikaussi ja väiksemat puupliiti, kauneid köögikappe. Ning ka enam aega ja mingit süsteemsemat lähenemist kokkamisele. Eilne meistriteos oli läätsehautis, mis mulle väga meeldis. Üllatavalt lihtne ja toitev söök, mis pakub head vaheldust kartulile-makaronile-riisile.
Head isu!
01.18.10
T lemmikud
Eelmisel nädalal, autoga lasteaiast koju sõites kuulutas T: “Emme, mulle meeldivad vaalad, delfiinid ja ämblikmehed!” “Delfiinid on head ja ämblikmehed päästavad inimesi.” Samal õhtul kodus saime me järgmise soovi: “Emme, osta mulle sünnipäevaks ämblikmehe riided… tuletõrjeauto lego … politseiauto lego. Osta kohe kolm lego!”
Vahemärkuse korras võib öelda, et hoolimata jõuludest ja sünnipäevadest ei ole meil kodus mitte ühtegi päris lego komplekti. On mingid no-name klotsid ja raudtee ning hunnik autosid. Neist seni veel piisab. Aga surve legode omandamiseks on üsna tugev.
Eile õhtul ühel hetkel osutab T autodele ja ütleb: “Vaata emme, siin on rääkivate autode pidu.” Kõik Autode filmi tegelased olid üles rivistatud ja üks reisibuss oli ka nende seas.
12.15.09
T ütleb, kuidas asjad võiksid olla
Oleme poes, hügieeni ja ilusamaks tegemise asjade osakonnas. T kutsub mind meigileti juurde ja osutab huulepulkadele: “Liimi oma suud!”
12.01.09
makaronimahl
Meie söögilaual olid eile makaronid. Iga väikese poisi lemmiksöök. Eriti koos kalapulkadega. Ning T palus sinna juurde makaronimahla.
T räägib makaronimahlast: “Makaronimahla müüakse seal poes, mis on Maxima juures. Aga siis see pood läks kaugele kaugele. Sinna saab minna ainult ratastega. Autod sinna minna ei tohi.” Nii meil polegi külmkapis head makaronimahla.
11.19.09
T ütleb, kuidas asjad on
T lausub mõtlikult: “Me peaksime teise lapse muretsema.”
“Kes meie?” uurin ta käest. Tema näitab näpuga minu, isa ja enda peale.
“Miks me peame teise lapse muretsema?” uurin ma edasi. “Ma ei tea. Et ma saaksin paremini mängida. “
09.17.09
huvitavate juttude aeg
“Emme, kas sa armastad issit?”
“Jah, ma armastan issit.”
“Aga kuidas sa siis mind armastada saad?”
“Eks ma armastan teid mõlemaid, aga natuke erinevalt.”
On kätte jõudnud aeg rääkida naistest ja meestest ja sellest, kuidas nad erinevad on.
Ühel hommikul pidasin maha kirglise tiraadi teemal, et poisid ei ole pahad ja tüdrukud head. Poisid lihtsalt jooksevad kiiremini ja neil juhtub pahandusi sagedamini. Aga nad on täpselt sama head ja armsad kui tüdrukud. Nii käibki vist vastuvoolu ujumine. Päeva ja tiraadi kaupa.
