Archive for Tristan
02.05.10
Posted in Tristan at 10:29 am by linnaliina
Sellel nädalal on olnud mõned kehvad päevad ja paar huvitavat tähelepanekut T poolt.
Keegi meist korjas üles viiruse. Tagantjärgi saame öelda, et T läbis selle kõige esimesena, ilmselt juba eelmisel nädalal. Minu kord algas esmaspäeval. Uni ja kummelitee aitasid mind juba kolmapäevaks töölainele. R-l läks kauem aega. Seega, kolmapäeva hommikul oli T-l lastaeda saamiseks vaja kasutada bussi. Otsisime üles bussipiletid ja asusime teele. T-le meeldis - enam liikumist, rohkem inimesi ja parem vaade autodele ja bussidele. Osa teed sai kelgu peal sõita ja lasteaeda minek oli hoopis teistsugune. Lasteaias riideid vahetades pakkus ta: “Ma tahan, et sina ja issi tulete mulle järgi ja siis me läheme sinuga bussiga koju.” Arusaadavalt see variant ei ole eriti mõistlik. Järgmisel hommikul siis esitati järgmine nõudmine: “Tahan, et ainult emme tuleb mulle järgi!” Ilmselgelt on nelja-aastasel poisil bussiga sõita palju huvitavam kui igapäevaselt autoga. Nii ma siis olingi korralik ema ja läksin pisut enne viit töölt ära, et viia oma poeg bussiga sõitma. Kusjuures, õues oli valge! Jee! Kevad hakkab kukesammul lähenema! Riidessepaneku ajal saabus pimedus, ent asi seegi. Kaare peatusest koduni sai sõita kelguga, joosta kelku vedades ja lumehange sisse ennast heita. Ja rohkem polegi õnnelik olemiseks vaja!
Permalink
01.26.10
Posted in Tristan at 10:16 am by linnaliina
Eile tuli siis huvitav küsimus T suust.
“Emme, kuidas inimesi tehakse?” uuris ta õhtusöögilaua ääres viimasena kohupiimasaia süües.
See pani mind täitsa mõtlema. “Inimesed kasvavad esialgu emme kõhus, tulevad siis välja ja on väikesed titad. Sa ju tead küll väikesi titasid, kes kasvavad suuremaks.”
See vastus pani teda pikalt otsa vaatama ja mõtlema. See ei olnud see, mida ta ilmselt ootas. Küsisin nukra mõtliku pilgu peale: “Kas sa arvasid, et inimesi tehakse vabrikus?” Innukas noogutus ja naerunägu vastuseks. Edasi jutustati juba ise: “Inimesi tehakse plastmassist ja pannakse kokku. Ja siis saab poest neid osta.”
Permalink
01.25.10
Posted in Tristan, igapäevaelu at 11:08 am by linnaliina
Mulle täitsa meeldib selline tore külm ilm. Tõsi tal on miinuseid, aga kui töö on tubane ja kütmisprobleem on lahendatav, siis on see täitsa mõnus aeg.
Muidugi mitte väga pikalt. Kõige keerulisem on see, et laps ei saa õue minna, kuigi tahaks. Ning tema tegutsemistuhinale tuleb rakendust leida toas. Ning nädalavahetuse lõpuks on täiskasvanud sellest üsna väsinud. T saab harjutada pliidi alla puude panemist, mina küpsetamist. Tegin laupäevaseks sünnipäeval-käiguks kaks magusat küpsetist. Nad mõlemad tulid hästi välja ja pälvisid ohtraid kiidusõnud. Reedel peale pingelist päeva võtsin ette toorjuustu-¨okolaadibrownied ja laupäeva hommikul toscakoogi õuntega. Retseptid nami-namist. Viimasel nädalal olen ma iga päev pühendanud teadlikult tavalisest rohkem aega köögiga kahekesiolemisele. Ja see paneb mind tahtma erinevaid asju: paremat ja suuremat ahju, suuremat kraanikaussi ja väiksemat puupliiti, kauneid köögikappe. Ning ka enam aega ja mingit süsteemsemat lähenemist kokkamisele. Eilne meistriteos oli läätsehautis, mis mulle väga meeldis. Üllatavalt lihtne ja toitev söök, mis pakub head vaheldust kartulile-makaronile-riisile.
Head isu!
Permalink
01.18.10
Posted in Tristan at 2:26 pm by linnaliina
Eelmisel nädalal, autoga lasteaiast koju sõites kuulutas T: “Emme, mulle meeldivad vaalad, delfiinid ja ämblikmehed!” “Delfiinid on head ja ämblikmehed päästavad inimesi.” Samal õhtul kodus saime me järgmise soovi: “Emme, osta mulle sünnipäevaks ämblikmehe riided… tuletõrjeauto lego … politseiauto lego. Osta kohe kolm lego!”
Vahemärkuse korras võib öelda, et hoolimata jõuludest ja sünnipäevadest ei ole meil kodus mitte ühtegi päris lego komplekti. On mingid no-name klotsid ja raudtee ning hunnik autosid. Neist seni veel piisab. Aga surve legode omandamiseks on üsna tugev.
Eile õhtul ühel hetkel osutab T autodele ja ütleb: “Vaata emme, siin on rääkivate autode pidu.” Kõik Autode filmi tegelased olid üles rivistatud ja üks reisibuss oli ka nende seas.
Permalink
12.15.09
Posted in Tristan at 12:28 pm by linnaliina
Oleme poes, hügieeni ja ilusamaks tegemise asjade osakonnas. T kutsub mind meigileti juurde ja osutab huulepulkadele: “Liimi oma suud!”
Permalink
12.01.09
Posted in Tristan at 8:11 am by linnaliina
Meie söögilaual olid eile makaronid. Iga väikese poisi lemmiksöök. Eriti koos kalapulkadega. Ning T palus sinna juurde makaronimahla.
T räägib makaronimahlast: “Makaronimahla müüakse seal poes, mis on Maxima juures. Aga siis see pood läks kaugele kaugele. Sinna saab minna ainult ratastega. Autod sinna minna ei tohi.” Nii meil polegi külmkapis head makaronimahla.
Permalink
11.19.09
Posted in Tristan at 9:14 pm by linnaliina
T lausub mõtlikult: “Me peaksime teise lapse muretsema.”
“Kes meie?” uurin ta käest. Tema näitab näpuga minu, isa ja enda peale.
“Miks me peame teise lapse muretsema?” uurin ma edasi. “Ma ei tea. Et ma saaksin paremini mängida. “
Permalink
09.17.09
Posted in Tristan at 7:21 am by linnaliina
“Emme, kas sa armastad issit?”
“Jah, ma armastan issit.”
“Aga kuidas sa siis mind armastada saad?”
“Eks ma armastan teid mõlemaid, aga natuke erinevalt.”
On kätte jõudnud aeg rääkida naistest ja meestest ja sellest, kuidas nad erinevad on.
Ühel hommikul pidasin maha kirglise tiraadi teemal, et poisid ei ole pahad ja tüdrukud head. Poisid lihtsalt jooksevad kiiremini ja neil juhtub pahandusi sagedamini. Aga nad on täpselt sama head ja armsad kui tüdrukud. Nii käibki vist vastuvoolu ujumine. Päeva ja tiraadi kaupa.
Permalink
05.17.09
Posted in Tristan at 12:55 pm by linnaliina
T vaatab Euroviisu kordust. Türgi lugu vaadates jääb T tõsiseks: “Mehed ju ei pea seelikut kandma.”
Permalink
05.15.09
Posted in Tristan, igapäevaelu at 12:15 pm by linnaliina
Kes keeras soojakraanid kinni? Ja unustas vihma aeg-ajalt tilkuma?
Õnneks oli Tallinna-reis ainult kaks päeva ja siis oli suhteliselt soe. Ja toasolemise aeg domineeris muidugi ka. Oleks õueüritused olnud, oleks ma ametlikult haige. Aga nüüd on vaid pisut nohu ja valusat kurku.
Muideks, valutava kurguga on hambaarsti juures üsna ebamugav käia. Ila jookseb ja neelata muutub üha valusamaks. Ja köhimine on üsna ebasoovitav, kui sinu suus tehakse tööd juurenõeltega. Aga see läheb mööda.
Ma loodan väga, et ilm järgmise nädala lõpuks paraneb nii palju, et järgmine kodunt ära olemise puhul külmetuseohtu ei ole. Vastasel juhul ma ei taha konverentsile minnagi.
Ma aeg-ajalt imestan nii enesestmõistetava asja üle, nagu seda on laste liikumisvajadus. T esindab puhtal kujul seda tüüpi, kes hea meelega mängiks päev otsa jooksmisega seotud mänge. Kui me tuleme kahekesi ja jala lasteaiast koju, siis ta enamuse sellest teest jookseb. Tee pikkus on vist umbes 2 kilomeetrit. Sobivate jalatsite korral sörgin ma temaga kaasa.
Eile tulime jalgrattaga. Oma suhteliselt väikesel kolmerattalisel saavutab ta sellise kiiruse, et ma jooksin täie kiirusega kaasa. Kontsadel. See andiski sooja mulle. Kuigi ma kahtlustan, et aitas kenasti kaasa ka kurguvalu arenemisele mõnusaks köhaks. Kuid see kaks kilomeetrit jalgrattaga mässamist ja kihutamist vaheldumisi ei olnud talle piisav. Juba koju jõudes nõudis ta: lähme poodi! Aga õhtusöök oli ennem ja peale selle söömist käis ta nagu uni peale, et vaja on minna sporti tegema. Isa teadis, kui külm väljas on ja soovis oma nina mitte välja pista. Mina teadsin ka, kui külm on. Tegime siis kompromissi - jookseme lähima poeni. Meil on eilsest uus lähim pood - tuttuus Lembitu Konsum. Sellega kaasneb uuendatud ristmik ja lisafoor ning uus bussipeatuse koht. Peale poest koduni jõudmist aga oli jooksmisvajadus ikka veel täitmata. Nii me siis läksimegi Tammekale. Ja T jooksis. Väravast mänguväljakuni, põhimõtteliselt ühe jutiga. Tagasi tulime väikese ringiga. Ja ikka joostes. Ma usun, et ta oleks veel jooksnud, kui ma oleks lubanud ja viitsinud temaga õues olla.
Põhimõtteliselt ma saan aru, et tema lasteaiapäevas ei ole enam nii palju jooksmist. Kuna ruumid on pigem väikesed, siis lasteaias toas jooksmist ei lubata. Ja kui on vilets ilm, siis õue väga ei saa. Ning hommikupoolsed tegevused on üldse pigem mõtlemise ja käelise tegevusega seotud, siis jooksmise aega jääb lihtsalt väheks. Eks me siis peame temaga koos jooksma õhtuti.
Permalink
« Previous entries
