06.19.09
tegelikult oli täna hea päev
Ja kõik läks hästi. Oli palju õnnesoove ja lilli, kallistusi ja käepigistusi.
Oli hümn ja gaudeamus. Kõned ja palju kauneid tarku inimesi. Ning projekt magister sai ametlikult lukku pandud.
Archive for projekt magister
06.08.09
valmistun homseks
Nädalavahetus oli vaikne ja kodukeskne. Reede sai veedetud konverentsil. Konverentsid on head kohad teemavaldkonna inimeste meelsuse ja mõtete tunnetamiseks. Ettekande tegemise kui kunsti analüüsimiseks ning sellele vastavalt oma ettekandele korrektsioonide tegemiseks. Lisaks oli mul kaasas magistritöö kaitsmise mittekohustuslik osa. Minu tänusall ei olnud reedel veel valmis. Ja neljapäeva õhtul saigi tehtud plaan: konverentsil koon nii palju lehemotiive, kui iganes jõuan. Koju tulles ja nädalavahetus kuluvad otsamotiivide kudumiseks ja viimistlemiseks. Pühapäeva hommikul saigi varras välja ja pärastlõunal lõngaotsad peitu. Õhtul pesu ja venitus.
Täna hiilisin töölt pisut varakumalt koju, et mõelda homsele kõnele. Ning muidugi kasutasin juhust, et homme minu juurest lahkuvat kaunitari jäädvustada. Viisin ta murule lebama, lillelõhna nuusutama.
detailid: roosilehemustriga keskosa
teemandimustriga serv
Pikkus umbes 180 ja laius umbes 50 sm.
Meeldetuletuseks: lõng Titan Merinos Extra, varras 2,5 mm. Lõnga kulus alla 100 grammi, umbes pakun et kuskil 70 grammi. Õrn ja naiselik sai. Minu pitsikudumise soolikas aktiviseerus vist üsna korralikult. Salli kudumise ajal oli mul küll mõte, et ahh, võtaks vardad välja ja alustaks midagi muud. Näiteks Aeoliani või mõnda haapsalu salli oma uuest raamatust. Aga eks seda jõuab veel. Miks ma tahtsin pooleli jätta? Kui muster on selge, siis on lihtne ja lausa igav. Teised ilusad sallid tundusid olevat palju põnevamad. Aga teadmine, et teisi ma ilmselt ei jõuaks enam valmis kududa ja närvitseda ja ööd veeta kududes ma ei oska. Ning endale kindlaks jäämine on ilmselt ka magistritöö protsessi iseloomustav nähtus.
06.04.09
vihma käes
Tänane päev on olnud vihma täis. Hommikust õhtuni on ainult sadanud ja sadanud. Käisin hommikul hambaarsti juures ja koju tagasi jõudes olin läbi läbi märg. Õhtupoolikul T-l järgi käies sai koju tulla läbi vihma, kummikutes ja vihmavarjuga. Tegin mõned pildid ka.
Sellest, kuidas T vihmavarju all koju tuleb. See on Tõrukese lasteaia juures. Selle lasteaia juures juhtus nii, et sattusime värava juures kokku tüdrukuga, kellel oli täpselt samasugune vihmavari.
Sellest, kuidas vihmapiisad on tammelehtede peale puhkama jäänud. Tuul on puid räsinud.
Sellest, kuhu sirelite rohked õied vihmaga jõuavad. Selline tähelepanuväärne pilt oli meie aia taga tänaval. Kogu põõsa alune oli õisi täis, nii täis. Varsti on nad tallutud ja vihma poolt räsitud ja koledad. Lõpuks uhuvad tuul ja vihm ning tänavakoristusmasinad nad kaduvikku.
Tegelikult tahtsin ma hommiku poole blogida asjadest, mis minu väikesesse peakesse pesa on teinud.
Kolmapäeval käisin kuulamas Kai Haldre doktoritöö kaitsmist. Oma magistriõpingute esimesel nädalal käisime kõik koos kuulamas Lea Pehme doktoritöö kaitsmist. Doktoritöö kaitsmine on üks väga eriline sündmus.
Sügisel 2007 oli selle kuulamine minu jaoks mõnes mõttes väljakutse: kas ma saan teemast aru, kas ma saan keelest aru, kas ma oskan kaasa mõelda. Jah, ma sain kõigest aru, nautisin oponendi inglise inglise keelt ja mõtlemist. Olid mõned kohad, kus ma ise mõtlesin, et mina oleksin teistmoodi vastanud küsimusele. Seekord ei olnud see väljakutse, vaid tuttav situatsioon. Seega olid mõtted teistsugused. Seegi kord oli väga nauditav oponent Suurbritanniast. Diskussioon oli vabamalt voolav ja nauditav. Publiku seas oli vastava valdkonna koorekiht ja huvilised inimesed. Aga võrreldes eelmise korraga olid suure osa nende näod ja nimed mulle tuttavad. Oma rolli selle juures mängib kahtlemata see, et ühiskond teab palju enam pereplaneerimisest ja sellega tegelejatest, kui tuberkuloosiarstidest ja vastava valdkonna inimestest.
Diskussiooni juures oli minu arvates väga meeldiv see, kuidas registritest tulnud numbrite tõlgendamisel jõuti väga kiiresti ühiskondlike kontseptsioonide juurde, nagu stigmatiseerimine ja sildistamine. Ning diskussioonis kõlasid laused, et valdkond on poliitiline, privaatne ja poliitiline. Kui ma suureks saan, tahan ka nii hästi kaitsta. Aga selleks peaksin ma tegema enne põhjalikult praktilist, igapäevast tööd. Minu küpsusaste on praegu veel liiga väike vastava taseme jaoks.
Ent sellegipoolest on hea näha taset, kuhu on võimalik jõuda.
05.27.09
27. mai
Kolmapäev on koosolekute päev. Mõnikord on see hea, mõnikord on vaja karta ja muretseda. Täna, kui ma tulin tagasi kümneselt koosolekult, ehk täna siis minu proovikaitsmiselt, ootas mind laua peal üks üllatus.
See on trükitud variant minu magistritööst. Nüüd on asi justkui väga reaalne: proovikaitsmine on selja taga, oponendile on töö saadetud, kaitsmiste info on avalikuks tehtud. Tagasiteed ei ole enam ammu, nüüd on vaja enesekindlust kasvatada ja asi viimast korda läbi mõelda.
Kahe aasta tagused meenutused sarnasest hetkest on siin.
Nüüd lubage mul natuke puhata ja mängida.
05.05.09
pooleli või valmis?
Magistritöö sai esitatud. Tähtaeg oli eile, minu töö jõudis professori lauale pisut peale üheksat täna. Aga see ei ole ilmselt viimane töö. Veel ühe töö tegijad jäid minust täna maha. Mina tulin koju. Et kududa. Seega ühe kriteeriumi järgi on töö valmis. Aga arvata on, et retsensendid teevad karmi ja õiglast kriitikat ja tööd sellel rindel ei ole tegelikult lõppenud. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.
Lubage esitleda, magistritöö kirjutamise kampsun. Alustanud olen ma selle ilusa valge numbriga 10. märtsil. Alustamise ajendiks oli Tallinnas toimunud kool. Bussis ja rongis olemise aeg on ju mõnusaim kudumise aeg. Tõsi, kuidagi juhtus nii, et rongis tagasiteel olin ma punktis, kus oleks tulnud kampsun selga toppida, et proovida. Seega väga hoolega ma rongis kududa ei saanudki.
Lõngaks on Gedifra Cashmerino. Esimese toki tellisin umbes aasta tagasi ja hoopis ühe teise ilusa kampsuni jaoks. Aga nad ei sobinud omavahel kokku. Cashmerino on lõng, mis mulle väga meeldib, mõnus pehme kududa, ja kui selga panna, siis on mõnusalt soe ja jahe korraga. Tellitud sai 10 tokki. Need 10 tokki on nüüd kõik pildi peal.
Vardad 3,5. Muster: Cable down raglan Interweave Knits’ist. Minu jaoks on ta sellest tasuta variandist, mis mingi aeg oli saadaval kui Knitting Daily lugejate lemmik. See on tõepoolest hea lemmik-kampsun. Lihtne kududa. Lood silmad üles, paned mustri jooksma ja kasvatad. Siis paned varruka-alustused seisma ja kood keha. See läheb lennates. Kui kehaosa saab valmis, võtad ette ühe varruka. Ringvarda asendasin sukavarrastega. Mul enamasti ei ole meeles, et mul nii jämedaid sukavardaid on. Aga need said ostetud ühe eelmise aasta kampsuni jaoks. Ma proovisin ka ringvardaga varrukat kududa, aga ei olnud hea. Varrukaid on ka üsna mõnus kududa, lähevad kenasti kiiresti edasi. Kõige mõnusam asi on alles ees - kui varrukad saavad valmis, siis peidan vaid otsad ja kaotan augud kaenla-alustest ja lasen kampsunil natuke vannis lõdvestuda. Ja ongi kõik.
Ta oleks justkui valmis, aga üks tokk lõnga on puudu. Seda tuleb tellida. Tegelikult ma vaevan oma pead, et äkki peaks tellima kaks tokki. Sest esimese varruka puhul sai tokk otsa 8 ringi enne lõppu. Kui nüüd tellida üks, siis jääb kindlasti viie ringi jagu lõnga puudu. Kui tellin kaks tokki, siis piisab ilmselt ühest.
05.04.09
pisarad
Täna ma täitsa valasin pisaraid. Ei mitte rõõmust, vaid pigem kurvastusest. Ma hoolikalt teen ära kõik võrdlused, mis ma oma väikese peaga ja artiklite-tabelite hunnikuga suutsin ära teha. Ja siis ütleb juhendaja, tee pigem teistpidi. Teistpidi tegemine tähendaks andmebaasi sukeldumist ja selleks pole nüüd küll enam aega. See oleks siis ka teise töö teema.
Aga muidu - kes tuleb minuga suitsu tegema? Pea blokib ja tähtaeg kukub kohe.
P.S. Ma pole elus mitte ühtegi suitsu teinud, ja ei kavatse teha ka.
04.28.09
frustratsioon
Loetud päevad on aega.
Tunne ei ole hea. Häirivad mitmed asjad. Enda laiskus ja võimetus asja korraga lähedalt ja kaugelt näha. See, et oluline isik jääb alati tehnilistesse probleemidesse kinni ja ei näe sisulisi probleeme. Tõstame juppe edasi-tagasi, püüame näha üldpilti ja takerdume sisukorda. Stiilid on lihtsalt erinevad. Tõsiselt erinevad. Mõneti on see kiitus Kadrile. Ega ma ise ei ole ka endaga rahul, aga ma paraku ei oska endast nii välja minna, et sellest kasu oleks.
Oma tekst on justkui liiga oma, liiga püha, et seda lõikude viisi maha kustutada ja uuesti alustada. Või teinekord ei näegi mitte ühtegi neist paljudest vigadest. Ma kipun kirjutama liiga keerulisi lauseid. Ja siis tuleb Liina-Mai ja ütleb need sõnad, mida ta ikka on mulle öelnud: igas lauses üks alus ja öeldis, mitte rohkem. Ja samas ma tajun, et selle töö reeglid on teistsugused. Kindlalt paigas ja ranged. Ja minu teine mina tahab olla mässav teismeline ja öelda, et ma ise tean kõige paremini. Ja hetk hiljem jookseks küsima mingi detaili kohta, mis võib-olla pole üldse määrav.
Just nagu oleks mu ette pandud liiga suured riided, või liiga peene pihaga balletikleit ja liiga pikkade paeltega sussid. Kasvagu ma nende sisse ja esitagu midagi.
Mul läks lihtsalt uni ära. Pool viis juba.
04.03.09
Eelviimane koolinädal
Vaid üks kord on jäänud seda, et ma neljapäeval ja reedel istun seminariruumis ja kuulan ja mõtlen ning vaidlen. Just selle seltskonnaga ja selle konkreetse eesmärgiga. Ehk, siis õpin, olen seminaris/loengus või teen ettekannet või eksamit.
See on olnud päris huvitav teekond. Ma võin olla väga õnnelik, et ma just koos nende inimestega sattusin õppima seda, mida me selle kahe aasta jooksul õppisime. Ühest küljest kõik see koolimaterjal, need teadmised ja põhimõtted, mis tuli omandada ja tagasi peegeldada. Aga teisest küljest ka see teadmine, et on sarnaste huvidega erinevate taustadega inimesi. Ma ei ole üksi ja seega ei ole see minu kiiks.
Ma mõtlesin tänase magistriseminari jaoks juttu välja. Et mul sisu väga ei ole, vaid on sisemised kummalised “pseudo” probleemid, siis ma tahtsin neist rääkida. Aga eriti ei suutnud. Järelikult ei olnud see õige koht.
Nädala head uudised on see, et mu referaadi-koostamise-oskus on kiidetud heaks. See, kui professor, kes on oma ala pikaaegne korüfee ütleb kiitvalt on kui päikese pai hinge jaoks. Nüüd võib tegeleda järgmiste asjadega. Lahti lüüa Stata ja süveneda nendesse numbritesse, mida ma väga kardan. Ma loodetavasti tüütan varsti inimesi, keda ma ähvardanud olen tüüdata.
Ja veel üks uudis. Kodus muutuvad rutiinid. Väike poiss on kasvanud pisut suuremaks. Ta läheb uuest nädalast suuremate lastega koos lasteaeda. Sinna, kus Elsa kodu aknast paistab ja mis teeb minu koju-tööle mineku ringid loodetavasti pisut väiksemaks. Ja võtab ära igapäevase vajaduse sattuda kesklinna. Sellest viimasest on natuke kahju. Minu arvates on Tartu kesklinn ilus koht, ja natuke auasi on seal elu sees hoida. Aga ma olin justnagu puuga pähe saanud, kui juhataja palus tuua arstitõend ja kasvatajad rääkisid võimlemisriietest. Varsti tulevad koolikotid ja suusad ja ma ei tea mis veel. Mootorrattajupid ja õlled ja tüdrukud. Ja siis ma olen vana ja minu teadmised ja näpunäited ei loe enam midagi.
02.25.09
Suuga teen suure linna…
Minu kümne aasta tagune uitmõte on tänaseks tegelikkuseks saanud. Esimest korda olin mina see, kes läks klassi ette ja sisutas seal tudengite aega ja püüdis neid mõtlema panna.
Arutlesime R-ga õhtul, et kas koolis õpetajate päeval tunni andmine oli siis teistmoodi. Peale pisikest mõtlemist tulin ma täiesti loogilisele järeldusele. Kui keskkoolis anda ühte tundi mingis aines päeval, mis väga tõsise koolipäevana kirja ei lähe, siis nüüd on küll teistmoodi. Kui mina neile nendest teemadest ei räägi, siis ei räägi seda neile niipea mitte keegi. Seega oli vastutus hiiglasuur.
Neli korda poolteist tundi tahvli ees seista ja mõtestatud juttu rääkida ei ole üldse lihtne töö. Mu jalad on valusad, sest ma pole harjunud seisma. Mu suu on väsinud, sest ma pole pidanud rääkima nii palju. Aga mu hingel on omamoodi palgapäev. Detsembris, kui ma seminari ette valmistasin, siis oli mul väga üksildane tunne. Polnud kedagi, kellele oma taasavastatud teadmisi jagama minna. Ma kartsin, et see ei huvita mitte kedagi. Nüüd ma siis jagangi oma teadmisi, kirge ja küsimusi.
Mina ja pedagoog? Ei või olla? No aga täna oli! Ja see polnud üldse paha!
02.02.09
väsimus
Eelmine nädal võttis minust suure osa. Nädala lõpuks olin mu enesetunne võrreldav ajutombuga, kes lihtsalt kõnnib punktist A punkti B ja teeb ainult seda, mis teised ette ütlevad. Ja kui siis tekkis probleeme, leidsid need lahenduse pisarates. Liiga palju oli erinevaid asju, mida oli vaja teha. Tänaseks on see selja taga ja võib kaelalihased lõdvemaks lasta. Ehkki teine pool minu ajust ütleb mulle pidevalt: “Sul on vaja teha A-d, B-d ja siis võiks veel C-d ka teha. Eelkõige muidugi hiigelsuur töö, mille osas mul ei ole veel üldist head visiooni. Aga oleks võinud olla juba üleeile.
Seetõttu on isegi hea, et T jäi haigeks. Ei midagi hullu, kõigest tuulerõuged. On teine kenasti rohetäpiline, aga muidu heas tujus sell. Seekord olen mina see, kes haige lapsega kodus aega veedab, isal on tähtsad asjad töörindel teha. See ongi paras aeg võtta vaheldust ja tegeleda muude asjadega, mis pikisilmi mind ootavad.
Nüüd paremale ära tuld pliidi alla tegema. Kena esmaspäeva!
