Archive for igapäevaelu
09.01.10
Posted in igapäevaelu at 9:57 am by linnaliina
Kooliaasta on alanud, inimesed on tööle jõudnud. See tähendab arutelusid, vestlusi, koosolekuid ja seminare. Ma olen teist pika suve jooksul puudust tundnud. Võimalusest rääkida, kaasa mõelda ja avastada elu metatasandeid. Mis ei tähenda, nagu suvel ei oleks rääkimist ja mõtlemist üldse esinenud, aga see oli teistmoodi.
Ning varases õhtupäikeses raamatukogu poolt kodu poole venides tundus mulle, et lisaks sellele, et ma olen see mida ma söön on veel üks enese defineerimise viis. Ma olen see, millest ma räägin. Rääkimine on kui enese väljendamise ja ka enese veenmise vahend.
Niisiis, ma olen see, mida ma söön. Ja ma olen ka see, millest räägin. Järgneval semestril räägin jälle statistikast ja epidemioloogiast väiksematele tudengitele ja edenduse filosoofiast suurematele tudengitele. Ise kuulan ka ühte huvitavat ainet. Sellest räägin vast hiljem.
Permalink
08.22.10
Posted in igapäevaelu at 9:57 am by linnaliina
Permalink
08.10.10
Posted in igapäevaelu at 8:41 pm by linnaliina
Maalt ja pagendusest eluga tagasi. On olnud ilmeilus suvi.
On olnud vee- ja päikesevanne kõige väiksematele inimestele.
Ühel ennelõunal palusid lapsed juustupirukaid. Juustu ei olnud ja pirukaid ma ei teinud. Tegin hoopis eurokäkke. Vaata ise, nende tegemiseks kulus euroabijahu ja euroabikaerahelbeid. Kärasid küll. Retsept: Tunde järgi mune, jahu, kaerahelbeid ja suhkrut. Tunde järgi ahjus.
Nagu iga maalapse suves, nii ka meil oli maasikaid. Selleaastased maasikaväljad nägid välja üsna samasugused kui eelmistel aastatel.
Tegin neist ka ühe portsu jäätise moodi asja. Ent see läks liiga jääks ja ei olnud kõige parem. Kausi lakkumine oligi ilmselt kõige mõnusam kord seda süüa.
Vahukoor maasikatega polnud ainus maius. Palju olulisemal kohal on meil tavaliselt värske mesi.
Lisaks meele oli oluline ka vesi. Seda sai pumbatud, kastekannu pandud, kastetud ja niisama pritsitud.
Permalink
06.28.10
Posted in igapäevaelu, unetute ööde uitmõtted, virisemine at 4:01 pm by linnaliina
Kui keegi jõuaks jälgida mõtteid minu peas, siis oleks seal analüüsimaterjali tohutult. Mõningaid noppeid sellest, peale diagnoosi. Sa ei pea seda lugema, sest järgnev on minu versioon asjadest, millest me tavaliselt keeldume rääkimast. See ei ole lõbus, tore ja asjalik lugu.
Read the rest of this entry »
Permalink
06.26.10
Posted in igapäevaelu at 9:07 pm by linnaliina
Midagi uut peab ette võtma. Mitmed asjad viitavad sellele. Mingid muutused lõhnavad õhus ja vajavad ellu viimist. Kust nad tulid? Üks on see, et elu on sundinud mõned asjad selgeks mõtlema. Ning viimase sünnipäeva ajal ütles üks tähtis inimene midagi, mis pani mind tõsiselt mõtlema. Mis on need asjad, millest ma elus rõõmu tunnen? Mõned asjad on, mida ma hea meelega teen, ent millest ma siin ei ole eriti rääkinud. Mõned postitused on küll olnud, aga need on vaid üks väike osa sellest huvitavast ja rõõmu tekitavast.
Ka viimane tervisedenduse konverents rõhutas sama sõnumit. Räägi ise sellest, mis sulle rõõmu teeb. Ning nii ma peaksingi kirjutama asjadest, millega ma sageli kokku puutun ja mida ma uurin lihtsast rõõmust ja maailma uurimise vajadusest.
Millest ma räägin? Ma olen mõelnud, et ma peaksin tegema juurde ühe uue alajaotuse, mille pikem nimetus võiks kõlada järgmiselt: “Killukesi Liina lugemislaualt” või siis lühemalt “lugemisnurk”. Ma usun, et sinna sobiksid hästi need artiklid, mida mulle mu Google Reader pakub. Mida võib-olla tulevastele tudengitele õppetöö raames lugeda pakkuda. Midagi, mis pani mind mõtlema ja mis võiks huvi pakkuda ka minu lugejatele.
Permalink
06.18.10
Posted in igapäevaelu at 4:02 pm by linnaliina
Ma kirjutasin selle loo reedel. Siis ta seisis ja ootas pilti. Nüüd lõpuks jaksasin fotoaparaadist pildid välja tirida ja blogisse toppida.
Eilne õhtu oli imeline!
Parasjagu on minu lemmikaastaeg. See, kus on kevade külluslik osa ja varasuve mõnus valgus. Kus päevad on pikad ja õhk ootamatult soe. Õhtune valgus on iseäranis kaunis. Ning kui on parasjagu puid, siis on see valgus kenasti rohekas. Valgusele lisanduvad linnud, õitsvad puud ja põõsad ja lilled kes tulevad üksteise järel. Igatahes ei ole ükski päev sarnane eilsele. Lastel on luba lõpuks ometi hommikust õhtuni õues olla ja nende sealt tuppa saamine on pigem hea juhus. Sest isegi naudiks päikese vajumist ja puude rohelust.
Me käisime T-ga eile raamtukogus ja kohvikus. Tulime kõik umbes ühel ajal koju, tegin korraliku õhtusöögi (seente ja hernestega risoto tüüpi toidu), panin seljakotti pooliku kudumi ja tagastamisele kuuluvad raamatud. Kutsusin T kaasa ja ta hea meelega tuli. Raamatukogus oleme enne ka käinud ja ta oli sellest kohast eelmisel korral vaimustuses. Eriti lasteosakonnast. Peale raamatukogu oli plaanis kududa koos Kullaketrajatega kohvikus. Süüa kooki ja ajada juttu. Nii me tegimegi. Ja see oli tore ja meeldiv.
Mulle meeldib Tartu juures see väga, et ma võtan oma nelja-aastase lapse kaasa ja me kõnnime vabalt poole tunniga kesklinna. Ja pärast tuleme natuke aeglasemalt tagasi. See teeb linnast inimliku koha. Ning aastaaeg ja kena ilm tegid sellest jalutuskäigust eile nauditava elamuse. Linnas oli pisut turiste, aga oli ka paari nädala jooksul aastas kohatavat elevust. Linna koolidel on lõpetamise aeg, seega oli lilledega lõpetajaid, nende elevil sugulasi ja organiseerimise saginat. Pirogov oli rahvast täis, kes kõik juttu ajasid ja päikese käes mõnulesid. Kui me seitsme paiku mööda Lossi tänavat alla tulime Toomemäelt lõi raekoja kell kenasti oma löögid ja hakkas kostma puhkpillimuusikat. Raekoja platsi kohvikud olid rahvast täis ja muusika sobis sinna imehästi. Ühe kohviku terrassil oli orkester, uhketes punastes kuubedes ja särav. Kõndisime üminal raamatukoguni ja ajasime oma asjad seal kiiresti ära.
Tagasi kohviku poole kõndides mängis orkester eelmise aasta Euroviisu võidulugu. See jäi mulle meelde, sest ümisesin kaasa ja tuju tegi heaks. Kohe olime kohvikus ja tellisime kooki ja mahla. Mina kudusin ja jutustasin, T vaatas niisama ringi. Õige pea tulid koogid ja teistele väga kenad salatid. Veel pisut juttu ja kudumist. T käis väljas orkestrit uudistamas ja peagi oli kell paras hetk koju tagasi minemiseks. Tagasitee võttis meil palju kauem aega kui minek. Tiigi ja Kuperjanovi vahel, vana Maarja kiriku taga oli imeline ristikumuru. Edasi tuli Tiigi tänava tiik ja park. Tiigi kaldal õitsesid mingid liilia tüüpi lilled, mis lõhnasid oivaliselt. Ning tiigi kohal lendas üks lind ja püüdis tiigist süüa. Vaatasime pikka aega seda lindu tegutsemas. Edasi tuli Hurda kuju, mille juures oli vaja pilte teha ja seejärel Vanemuise ja Riia vahel jalgpalliväljak. Kell üheksa õhtul oli seal veel trenn või niisama mäng täies hoos. Ning kõik see käis mõnusa õhtupäikese soojas valguses.
Selle seikluse tahaksin ma salvestada nii enda kui ka T mällu kui ilusa varasuvise õhtu.
Permalink
06.16.10
Posted in igapäevaelu at 7:04 am by linnaliina
Ootamine on selleks korraks otsa saanud. Ning nii kahju, kui mul ka sellest ei ole, saan ma öelda järgmist. Me ei paki praegu oma elu kiirkorras kokku ja ei koli kolmekesi kahe kohvriga ¦veitsi.
Minu hing on mõnes mõttes rahulik praegu. Äraütlev kiri märkis, et ma olin tugev kandidaat ja konkurents oli väga tugev. Järelikult on vaja teha veel mõned pingutused ja need korralikult kirja panna ja nendest rääkida. Siis on mõtet mõelda ja valida järgmisi ohvreid, kes minust kuulda saavad.
Kuigi ootus oli närviline, oli protsess ise-enesest hea. Juba paberite ettevalmistamine annab kirjutajale võimsa tunde. Kõik need read neis paberites on kirjutatud minust. Minu diplomid, koolitused, kirjatööd, oskused. Neid on ju päris palju. Igapäevaelus ei tulegi meelde kõik korraga ja ühtäkki on nad sinu ees paberil reas. Ooo, kas ma tõesti olen kõikide nende asjadega toime tulnud! Päris tore! Ning iseenda kohta heade asjade kirja panek ja neisse uskumine on meie kultuuris justkui tabu. Ja seetõttu ongi töölekandideerimise dokumentide tegemine inimestele keeruline ja vastumeelne. Ent kui sellest kultuurilisest barjäärist üle saada ja iseenda elu eksperdiks hakata, siis on väga mõnus. Mina mõtlesin kaaskirja kirjutades enda elu läbi ja püüdsin olla objektiivne. Ning tutvusin taas iseenda toredate külgedega. Kui teised keelduvad mind kiitmast, siis tuleb mul seda ise teha!
Permalink
06.07.10
Posted in igapäevaelu at 2:32 pm by linnaliina
Elu on olnud selline, et kindlasti on vaja blogida. Kirjutan selle teksti mustandit kooliaasta ühel tipphetkel, magistritööde kaitsmisi kuulates.
Et ühte olulist otsust ei ole tulnud, siis muutun ma pea iga tunniga ebausklikumaks ja rahutumaks. Iga vähimgi detail muutub oluliseks. Kasvõi see, et kalendris on selle nädala neljapäevale kirjutatud kaduneljapäev. Ning ma hakkan tõlgendama viivitust kui negatiivset tulemust. Mõtlen, et positiivset vastust ma juba teaks, see oleks mind eelmisel nädalal tervitanud ja kõlanud energiast pakatavalt: “Jah, meil on sind väga vaja, palun hakka kohe dokumente ja muid asju ajama!” vastus. Seega viivituse tulemus on ilmselt külm-viisaks “Tänan, sa pole piisavalt hea/tubli/kena jne.” Seega elu süte ja emotsioonide peal läheb mõnda aega edasi.
Kevad on mõnes mõttes aasta kokkuvõtmise aeg. Vähemalt selles osas, mis puudutab tööalaseid tegemisi. Oli doktorikooli kevadkonverents, mis on kokkuvõtete tegemise aeg kraadiõppuritele ja teadustöö tegijatele. Reedel oli ka tervisedendajate aastakonverents Tallinnas. Seegi on kokkuvõtete, edasi ja tagasi vaatamise aeg ja sama valdkonna inimestega kokkusaamise aeg. See on tegelikult tore aeg.
Minu jaoks oli konverents tore ja huvitav ja mis kõige olulisem - peegeldas väga mitmeid mõtteid, mida me omavahel oleme arutanud. Oma töö tutvustamine, sellest rääkimine-rääkimine-rääkimine. See on väärtuse andmine oma tööle. Kaja Tampere sõnum rääkimisest kui iseendale ja oma tööle väärtuse ja tähenduse andmisest peegeldab hästi minu ja mu töökaaslaste mõtteid. Ent alati ei ole see kooskõlas nende reeglitega või suunistega, mida muud meie ala organisatsioonid ette näevad.
Ebameeldivaks oma sisult osutus paneel, mis pidi rääkima meedia ja tervisesõnumite tekitajate omavahelisest suhtlusest, kuid kogemata vajus vaid vaktsineerimise-teemale. See läks korraga karmiks ja laialivalguvaks.
Ning päeva lõpuks siis maiuspala Soome ja Eesti alkoholikampaaniate võrdluse näol.
Mõeldes iseendale kui blogivale inimesele ja kuulates neid ettekandeid, mõtlesin ma ka sellele, mida ma ise tahaks oma blogiga teha. Mis on minu roll ja väljund ja põhiline sõnum? Kellele ma seda kirjutan ja miks? Kas ma peaksin rohkem rääkima sellest, mille üle ma igapäevaselt mõtlen. Peaks minust saama teistele inimestele terviseteadusi tutvustav blogija? Peaksin ma tegema plaani ja seda siis ellu viima hakkama? Kas minu blogi võiks olla üks minu huvialane väljund. Nagu mõned eeskujud, kelle blogisid ma hea meelega loen. Või jätakata samas vaimus, tehes seda, mis parasjagu pähe kargab, olles eklektiline, fragmentaarne ja killustunud, seega peegeldada enam mind kui minu huvisid ja eesmärke? Ühesõnaga, mõtlemisainet jagus küllaga.
Ning täna siis magistritööde kaitsmised, mis mõnes mõttes on üks õppeaasta kõrghetki. Tehtud tööde kokkuvõtmine, teaduse kreemi eraldamine. Sellesse meepotti mõjub hiljutine uudis minu eelmise koduinstituudis toimuva kohta hiiglama suure tõrvatilgana.
Permalink
05.31.10
Posted in igapäevaelu at 11:55 am by linnaliina
Kui juba postitamiseks läks, siis võib ju veelgi postitada.
Tervise Arengu instituudi meililistis jagati linki. Uurisin ja lugesin ja arvan, et ka minu väikesel lugejaskonnal tasuks väikese huvi korral lugeda ja mõelda elu üle järele.
Homme on lastekaitsepäev. Kuidas kaitsta ja toetada neid lapsi, kelle elu ei ole mitte nii lihtne ja turvaline kui minu väikesel poisil? Me hästi ei tea, variante on kindlasti mitmeid. Kuid mida tähendab elamine keskkonnas, kus alkohol ja teised sõltuvusained on nähtavad, kergest kättesaadavad ja elustiili osad?
Lugege ise!
Permalink
Posted in igapäevaelu at 10:34 am by linnaliina
Mitte küll otseses mõttes. Ei juhtu nagu midagi erilist ja suurt. Ei lahuta, ei saa lapsi ja ei pea armukest. Aga emotsionaalses plaanis on keeruline. Võib-olla on see möödunud suurte sündmuste järelkaja ja ettevalmistus järgmisteks suurteks sündmusteks. Kevadine õhk on justkui paks lõppude ja alguste ootustest.
Üle nädala tagasi käisin konverentsil ja pidasin ettekannet. Tundus, et asjaga otseselt mitteseotud publikule meeldis. Teema oli iga inimesega seonduv ja pilt huvitav. Ent kohal olnud teised spetsialistid oskasid vaid kritiseerida tehnilisi üksikasju, nägemata suuremat ja laiemat pilti. Ma olin tunnustusenäljas ja sain vaid minusse mitte kuidagi puutuva kriitika kivipuru.
Midagi sarnast juhtus veel. Teiste inimeste ja asjaoludega. Minu ootused ei vastanud tegelikkusele ja mulle tundus, et mind justkui peteti. See on kummaline.
Teisest küljest ootan ma ühte otsust. Väga mitmed otsused ootavad selle otsuse taga. Ja ma lükkan asju edasi. Mitte otseselt laiskusest, vaid teadmatusest. Ma pean mõttes plaane. Plaan B puhul tuleb tuua raamatukogust need raamatud, plaan C puhul teised. Plaan B puhul tuleb maale minnes auto kraami täis panna ja internetist otsida seda teist ja kolmandat. Plaan C puhul rääkida selle ja tolle inimesega ning ette võtta ühed tööd, mida tegelikult peaks tegema praegu. Plaan C tähendab ka mitmeid muid otsustamisi, mis plaan B puhul kaovad mõneks aastaks. Plaan B eeldab jällegi teisi otsustusi. Ja nii ma siis haun neid mõtteid ja otsuste algeid oma peas.
Ka mu kõrval on väikesi kummalisi sündmuseid, mis panevad mõtlema maailmalõpu mõtteid ja õlgu kehitama korraga. Naftareostus Mehhiko lahes, parteide lagunemine ja mädanemine siinsamas Eestis. Seda kõike on justkui liiga palju minu jaoks praegu.
Permalink
« Previous entries
