05.11.10
Protected: pildipost
Permalink Enter your password to view comments
Archive for hobid ja muu huvitav
04.15.10
preili Beata Jänes
Mul on ajutiselt üks lisakirg. See paneb mind vabalt hommikuti kell viis ärkama ja õhtuti kella poole kaheteistkümneni üleval istuma. Hetkel on ta siis Beata Jänes. Loodetavasti on tal varsti ka mõtlemise koht olemas.
Muster on ajakirjast on Anna 4/2006, niidid ostetud vist umbes jaanuaris 2009. Alustatud sai reedel, kui pool päeva oli kodu ainult minu päralt. See pani mind mõtlema, et üks põhjuseid, miks ma viimasel ajal olen vähe näputööd alustanud ja lõpetanud võib peituda minu ja kodu/lõngavarude/ajakirjade vaikse segamatu dialoogi puudumises. Mu mõtted läksid kohe jooksma igasugu huvitavaid radu kui R ja T lahkusid vanaema poole ja mind ootas mitu tundi segamatut üksindust ja kodu nautimist. T tahaks ka hirmsasti nõela käsitleda, eks ma pean siis talle midagi mõtlema.
04.12.10
tööteemaline mula
Ühesõnaga, ma ei saa mitte vaiki olla.
Eelmisel nädalal kirjutas Postimehes arvamusloo Scott Abel. Tegemist on kriitilise kirjatükiga, mis kuulutab USA tervishoiusüsteemi hukku ette. Ning et koos USA-ga kaovad ka ülejäänud maailma head tervishoiusüsteemid. Ma usun, et oma mingi mõte on tema jutus sees, ent seda on kõvasti liialdatud. Ma olen üsna tõsiselt püüdnud jälgida tervishoiureformi ümber tiirlevaid arutelusid. Ning mulle hakkab üha enam tunduma, et ameeriklased üritavad leiutada seda jalgratast, mis on juba ammu olemas.
Kunagi aastal 1978 korraldas Maailma Terviseorganisatsioon konverentsi Alma-Atas ja võttis vastu deklaratsiooni. Selle kõige olulisem mõte oli tervishoiu paremaks toimimiseks ja kulude kasvu peatamiseks tuleb esmatasandi tervishoiu osakaalu tervishoiusüsteemides muuta suuremaks. Ning seda põhimõtet on USA-l kui ühiskonnal ja riigil vaja taas meelde tuletada ja praktikasse rakendada. Igasusuguse kulude kokkuhoiu alus on eelkõige varases sekkumises nii, et spetsialistidel oleks võimalikult vähe tööd. Kuna on näha, et turg tegelikult seal soosib eriarstiks saamist (inimesed tahavad olla eriarstid, sest siis saavad nad oma õppelaenu makstud, perearstina on see võimatu) ja inimesed hindavad maailma parima kirurgi tööd ainukeseks õigeks. Ühesõnaga, pikaaegne kultuur on jõudnud mõnes mõttes kriisi. Ent kultuuris vastuvoolu ujumine on väga raske, keeruline ja tundub mõttetu. Ent see võib olla nende üks väheseid võimalusi.
Scott Abelile saab väga mitmeti vastu vaielda. Jah, on tõsi, et ravimitööstus ja uute ravimeetodite leiutamine on tihedalt seotud innovatsiooni ja tasuvusega maailma tervishoiusüsteemides. Ent needsamad innovatsioonid ongi üks kulude kergitajaid. Ning nende innovatsioonide puhul saab alati küsida, kui suur hulk rahvastikust saab nendest tipptehnoloogiatest tõeliselt abi, kes on need inimesed, kellele toob uus väljatöötatud ravim kasu. Kui mitu kvaliteetselt, täisväärtuslikult elatud aastat sellest rahvastikule juurde tuleb. Ning ma näen, et kuigi selline innovatsioon on edasiviiv ja inimelusid säästev, siis selle eest makstav hind on võib-olla liiga suur paljude ühiskondade jaoks.
Ma mõtlen, et innovatsioon iseenesest ei kao ka radikaalse tervishoiureformi käigus ära. Sellistel headel asjadel on võime kohaneda oludega. Ning minu arvates olekski väga hea see, kui nutikad inimesed USA-s hakkaksid küsima endalt: “Kuidas saavutada hea tervis nii, et see ei maksaks väga palju, aga samas mõjutaks paljusid inimesi?”
P.S. kuigi tegemist on inglisekeelse dokumendiga, on see üsna lihtne lugeda, seega soovitan tutvuda.
03.26.10
tervishoiujärjejuttu vol3
Esmaspäeva hommikuks tuli üks suur ja hea uudis. Oluline hääletus USA esindajatekojas sai pühapäeva hilisõhtul positiivse lahenduse ja nüüd on seaduseks saamise teel veel puudu vaid presidendi allkiri. Marko Mihkelson kirjutab uudisest siin ja Ain Aaviksoo Praxise blogis.
Mina ise ei ole eelnõu detailidesse veel laskunud, kuid väga huvitav on olnud jälgida erinevate poolte sõnavõtte. Allpool siis väike ülevaade minu lemmikutest sellel teemal.
Ma ei tea miks, aga Paul Krugmani arvamusavaldused mulle väga meeldivad. Siin on tema arvamuseavaldus viimastel hääletuseelsetel päevadel. Selles kirjeldab ta lühidalt olemasoleva korralduse suurimaid probleeme - kindlustusfirmade omavoli ja kasumiahnust, tööturu kujunemist nii, et üha väiksem osa elanikkonnast on tööandjate kaudu kindlustatud. Kindlustamaks haigete inimeste ligipääsu raviteenustele, on vajalik solidaarsus tervete inimeste poolt, nende poolt makstav raha aitab katta haigete kulud. Krugman viitab ka Mitt Romney (vabariiklane) poolt Massachusetsis läbiviidud tervishoiureformile aastast 2006. Obama plaan on mitmeid oma elemente lasknud “katsetada” just selle reformi käigus. Ning lootusrikkalt ootab ta hääletuse tulemust.
Krugmani teine arvamuslugu enne hääletust annab aimu otsuse suurustest ja tähtsusest. Krugman ei ole ainus, kes võrdleb eelnõud 1935 aasta Social Security seadustega ja 1965 aasta Medicaid programmiga. Medicaid katab USA-s vaeste inimeste tervishoiukulusid.
Olen juba maininud vabariiklaste üksmeelset vastuseisu reformile. Vabariiklaste põhiargument on et, reform on suure riigivõlaga riigile liiga kallis ning suurendab riigi poolt tehtavaid kulutusi veelgi. Lisaks võtab tervishoiureform ära riigi tähelepanu majandusega tegelemiselt, ehk president peaks hoopis tegema juurde töökohti, aga nii et raha nende jaoks ei peaks kulutama. Ehkki vaadates nende tegevusi seoses muude eelnõudega võib öelda, et nende eesmärgiks on lihtsalt seista vastu absoluutselt kõigele, mida Obama ja demokraadid ette panevad. Meie jaoks siin on mõistetamatu, kuidas on võimalik tervisekindlustuse reguleerimist nimetada sotsialistlikuks-kommunistlikuks riigi laienemiseks, millele tuleb kõigest hingest vastu olla. Segadust tekitab juurde ka üks huvitav kodanikuliikumine “Tea Party”, mida võiks iseloomustada vastuhakuna järjest enam suurenevale riigile aga ka üha enam vastanduvate ja äärmuslikumaks minevate parteide kritiseerimisega.
Huvitav on olnud ka katoliku kiriku positsioon seoses reformiga. Kirikute liidrid on olnud tugevalt abordivastase hoiakuga. Nende abordivastasus on olnud nii tugev, et nad on olnud tervishoiureformi eelnõu vastu. Vastupidiselt preestritele ja kirikujuhtidele on nunnad väidetavalt helistanud lausa Bart Stupaki kontorisse nõudmistega toetada reformi, sest reform on piisavalt karmilt abordivastane. Ning mitmed demokraatlikud saadikud on saanud pugeda nunnade selja taha, et öelda jah reformile. Washington Post on kirjutanud ühe kena loo Bart Stupaki kohta.
Hea küll, aitab praeguseks. See on lai ja pikk teema, mille juurde ma hea meelega veel tagasi tuleks. Kusjuures, kogu see kaklemine seal Meerikamaal meenutab üsnagi mulle siinset kohalikku kaklemist. No kasvõi teemal töökohtade loomine ja sotsiaalse turvalisuse tagamine, nendega tegelemise viisid ja vastutamine. Ainult, et kui neil seal on võimulolijatel plaan vähemalt ühes vallas, siis minuni pole eriti jõudnud arusaamist, et meil siin võimulolijatel oleks plaan.
03.03.10
mõned ilusad pildid mis ootasid aparaadis
Valgem aeg toob tagasi minu isu fotoaparaat välja otsida ja mõned klõpsud teha. Vaatasin, et olen sinna kogunud mõned magusad klõpsud elust talvel 2010.
Esiteks üks talvine pilt T-st.
Teiseks kausitäis tainast. Üks mu viimase aja lemmikuid. Lase võil köögis öö otsa soojeneda ja siis hõõru ta hommikul suhkruga vahule. Lisa ükshaaval segades munad ning siis vaheldumisi pisut vedelikku ja kuivained. Enamasti tehakse seda mikseriga, mina eelistan käsitsi, supilusikaga tööd teha. Ja tulemus üllatab mind alati - pehme, kohev ja söömisnaudingut tõotav.
Sellist tulemust tõotas Vabariigi aastapäevaks küpsetatud keeks. Retsept nami-namist. T kutsub seda kommikoogiks. Tema ülesanne oli paberitest välja võtta kõik kommid. Mina sain neid siis purustada ja koogi sisse lisada. See kook on päris hea, magus ja kiiresti kaduv.
Ning viimastena eelmise laupäeva pildid. Käisime T-ga käsitöökohvikus. Tegime väikest viisi taaskasutust, ehk kampsunitest randmesoojendajaid. Heegeldasin ja T asjatas kõrval. Lõpetuseks söödi pannkooki ja läksime koju edasi heegeldama. Varsti saavad valmis ka.
Sellel laupäeval on käsitöökohvikus kell 12.00 Virve Tuubel ERM-ist. Juttu ja tegutsemist on rahvuslikest helmekeedest.
03.01.10
kiire kevadine komplekt
Viimast pikemat aega iseloomustab vähene tulemuslikkus käsitöö vallas. Pole pilte ja pole juttu. Ega pole ka erilisi tulemusi. Ühest küljest, võib-olla ongi suure kudumise aeg mõneks ajaks otsa saanud. Vaim on väsinud ja vajab võib-olla muid tegevusi. Ent samas ei saa nii öelda. Kuduajakirjad panevad mu silmad põlema ja Ravelry on ikkagi huvitav. Lihtsalt mul on tüdimus enda poolikutest kudumitest. T kampsun miskipärast ei taha eriti edeneda.
Ent vahel on vajadus. Objektiivne vajadus. Ja siis tuleb otsida ka lahendusi. Minu juhendaja Kersti sai eelmisel aastal sünnipäevaks kindad. Ilusad oliivirohelised käpikud. Nendest on mul üks vilets telefoniga tehtud pilt. Selle aasta alguse ma mõtlesin, et ma jätan sellel aastal vahele. Ei koo midagi talle kingituseks. Võib-olla piirdun ainult lillega. Ja siis ma avastasin, et tal on tulemas suur ja ümmargune sünnipäev. Ning ma olen kutsutud tema sünnipäevale. Kutsega ja puha. Ning et see ongi tähtis ja suur sünnipäev. Ning mu mõte piirduda ainult lillega tundus ebapädev. Nii ma siis läksin jaanuari viimastel päevadel kesklinna mõttega osta raamatupoest üks raamat ja lõngapoest materjali kingituse tegemiseks. Tartu Kaubamaja Liannis ei olnud tollel hetkel toda oliivirohelist Titan Wool Winnerit. Mul oli olnud mõte kududa üks palmikutega barett. Ja võib-olla oli isegi hea, et soovitud värv puudu oli. Sest Winneri kõrvalriiulis lebas BBB Baby Alpaca Mix. Allahinnatult! 23 krooni 25-grammise palli eest. Ning värvitoonide seas oli üks kena roheline. Mis minu mälu järgi oleks võinud olla üsna sobiv tollesama puuduva Winneriga. See allahindlusega lõng oli pehme ja tundus soe. Nagu udusulg. Ja ilus roheline. Mu silmadesse ilmselt tuli rõõmus tuluke ja käed haarasid kõik kuus rohelist väikest lõngakera. See mõeldud barett tuleb ja tuleb pisut kevadisem ja pehmem!
Ning tõepoolest barett tuli. Üsna kiiresti, nädalavahetuse jooksul valmis põhiosa baretist. Nädala sees sai ära lõpetatud. Ning kolm kera jäi üle. Mul oli sellega üks teine salaplaan, kuid et oli veel pisut aega sünnipäevani, siis sai ette võetud sall. Lihtne, igav aga ilus. Nii nagu mulle endale meeldiks. Victorian Lace Today’st (See on mälu järgi neljas sall sellest raamatust, järelikult on hea raamat). Kudusin nii pikalt, kui lõnga tundus jätkuvat. Natuke jäi üle. Ning valmis jõudsin tolle närvilise nädala sees enne loengupidamist. Vahetult enne sünnipäevapeo õhtut said barett ja sall vanni ja venitusse. Ning hommikul oli kõik korras. Enne pidu veel pidulikku rüüsse, kaasa juhiste kaart ja ongi kõik.
Ma ütleks, et selle lõnga head omadused teevad ka igava kudumise huvitavaks. Ning selline kudumiskogemus aitab kinnitada ühte mõtet, mille küüsi ma viimasel ajal olen langenud: minu aeg on piisavalt kallis ja piiratud, et kududa ainult neid asju, mida ma tahan kududa. See lõng on kahtlemata väärt minu piiratud aja kulutamist.
Kerstile meeldis, ta peab ainult pisut katsetama ja harjutama baretikandmist. Ning siis ootama kevadet, mil uhke õhulise bareti ja kerge lehviva salliga tänavale minna. Pildid baretist on tehtud ärakinkimise päeva hommikul, seega lambivalguses ja valede värvidega.
01.29.10
kampsun
See postitus on inspireeritud eilsest, mil ma sirvisin üle pika aja oma blogi külastatavuse statistikat. Ning keegi oli jõudnud minu juurde otsinguga: kuidas kududa kampsunit?
Tegemist on päris raske küsimusega. See sõltub ju kontekstist. Kellele on vaja, millist on vaja ning kas muster on enda peas olemas või mitte.
Minu arvates on oluliseks eelduseks algeline kudumisoskus ning aeg. Ülejäänud vajamineva saab kombineerida. Ning mis kõige tähtsam - tajutud vajadus. Seda peab olema kellelegi vaja. Erijuhuks saab võtta olukorra, kus kudusõltlasel lihtsalt on kõik muud tööd valmis saanud ja siis on tal vaja lihtsalt kududa. Ka siis on uue kampsuni ülesloomine igati näidustatud.
Niisiis, meil on vajadus. Vanaema on T-le kudunud seni korralikult kampsuneid. Nii et minu näputööd ei ole ta pidanud seni eriti kandma. Ent nüüd on olukord, kus meil on kasutada üks akrüülisegune kantud kampsun. Oo õudust! See olukord vajab kiiret lahendust. Vajaduse teine pool on ka olemas. T tahab endale minu kootud kampsunit: “Sellist nagu issil on!” Olen sellega nõus ja varun lõnga. Ajaga on pisut keerulisem, aga saame hakkama.
Nüüd on meil vaja lõnga. Issi kampsun on tegelikult üsnagi akrüüline. Et ta on tehtud üsna jämedast lõngast, siis T-le valin peenema. Jil on täisvillane, hea värvigammaga ja Liannist kenasti kättesaadav. Seega on koju juba mitmed kuud tagasi (kevadel või varasuvel 2009) siginenud sobivates värvitoonides üksikud tokid Jili.
Edasi järgneb oluline ettevalmistus: proovilapid. Alustasin varrastega 3,5 mm. Jäi pisut liiga hõre. 3 mm varrastega kootud lapp tekitab kanga, mis on piisavalt tihe ja ilus.
Proovilapp sai tehtud loogika järgi: 40 silma üles luua, 6 rida ripsi, siis mõlemast servast 5 silma ripsile ja 30 silma keskel labasele pinnale. Kududa 30 rida ja siis 6 rida ripsi. Kududa maha, ent lõnga ei ole ma katkestanud. Tõsised proovilapiusku inimesed teevad proovilapist kunstitöö, lõpetades teda korralikult, otsi sisse peites ning pestes ja venitades. Ma olen laisa inimese tüüpi ja ma jätan selle töö ära. Pealegi, tahan ma seda uhket punast kasutada veel edaspidigi, ning siis on teda parem üles harutada.
Proovilapp aitab tekitada plaani.
Plaani tekitamiseks mõõtsin ma proovilappi ja panin ridade ja silmade arvud kenasti paberile. Seejärel otsisin ma välja eeskujuks sobiva riideeseme. Et T puhul on tegemist kasvueas poisterahvaga, siis valisin ühe sellise pusa, mis oli üsna ruumikas, ent mitte ülemäära. Lisatingimuseks on lihtne lõige. Pusa lauale ja mõõdulindiga tööle. Kõik võetud mõõdud lähevad plaanipaberile, koos seletusega, mis number see parasjagu on. Siis on vaja pisut arvutada. Mina kasutan tavaliselt ristkorrutise meetodit.
Näiteks: esi- ja seljatüki plaanitav laius peaks olema 38 sm. Proovilapil 30 silma = 13 sm. Kui need nüüd kohakuti panna, siis on selge, et vajalik ülesloodavate silmade arv = (38 korda 30) jagada 13 = umbes 88 silma. Seda võib ümardada ülespoole, et oleks kaks servasilmust, aga kui aluseks olnud ese on piisavalt lai, ei pea.
Nii leian ma kõik endale vajalikud numbrid. Minu plaan muidugi läheb päris pikaks, ent mida täpsem see on, seda lihtsam on kududa. Eelpoolmainitud issi kampsuni arvutusi tuli vist oma kolm lehte, ent see tekib mul aja jooksul, mitte kõik korraga. Ja sellest on kasu, vähemalt minu jaoks on see paber vajalik. Minu plaani saavad sisse kõik varrukakaarte kahandused, kaelaaugud ja varrukate laienemise süsteemid. Ma olen isegi arvutanud silmade arvu kontrollimiseks numbreid stiilis, real 48 on vardal 72 silma. Ent esialgu piisab täiesti ülesloodavate silmade arvust, soonikuridade arvust ja ridade arvust soonikust käeauguni. Erinevalt maja plaanist ei pea see enne ehituse algust valmis olema.
Nüüd saab hakata kuduma. Mina tavaliselt eelistan alustada esi- ja seljatükist. Need tunduvad kõige suuremad ja olulisemad. Kui need ei meeldi, siis on see tunne kõige õigem. Teisest küljest võib olla tegemist ka harjumusega.
Tänaseks on siis jõutud esitükiga käeaugukaartest edasi, rühin kaelaaegu poole. Ma näen kuluva lõnga järgi juba nüüd, et varsti on vaja minna lõngapoodi, sest üksikutest tokkidest on võimatu kampsunit valmis saada. Ma loodan, et ma olen pisut kiirem võrreldes eelmise korraga, ning saan valmis enne talve lõppu.
01.27.10
kus sa olid?
Heidi soovis, et kullakesed võiksid ka meemi teha. Et mõned neist uudistest on olulised olnud, siis kirjutan kah.
Kirjuta, kus olid sina, kui…
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Mind ei olnud üldse veel plaanis. Ema ja isa ei olnud veel tuttavadki.
2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Kolme ja poolene mina ilmselt võitles õega ema tähelepanu pärast, käis esimest talve lasteaias. Iseenda mälestused sellest ajast puuduvad.
3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Konkreetset päeva ei mäleta. Meeles on see, et võis olla ilus kevad ja varajane kartulipanek. Sest tagantjärgi on selliseid jutte olnud. Mina käisin teises klassis. Koolimaja asus kaks kilomeetrit kodust eemal teises külas ja jala sai käidud seda vahet. Ning segadust oli palju. Kas on vaja hoiduda päevitamisest? Vihma kätte ei tohi jääda? Sügisel ei tohi seeni korjata ja marju vist ka ei olnud hea korjata. Alles järgmisest talvest on mul meeles üks kohalik mees, kes tuli “kordusõppustelt” tagasi.
4. … toimus Balti kett 23.8.1989?
Enne ja pärast Balti ketti olin ma kahenädalases laagris Värskas. Oli mingi kummaline noortelaager. Ma olin siis 12 aastat vana ja seal üks noorimaid. Saime käia ujumas ja loengutes. Aga keti päeval sõitsime kahe bussiga Viljandimaale Loodi. Pärast ketis seismist oli plaan minna piiri äärde peole, aga teedel olid vinged ummikud ja nii me siis pöörasime poole tee pealt Värska poole tagasi. Ülejäänud perekond oli ketis Kehtna juures.
5. … Estonia uppus 28.9.1994?
Rapla I Keskkool, 12. klass. Hommikusi uudiseid mäletan. Aga need ei tekitanud minus erilist emotsiooni. Arusaamine, et asi on tõsine, tuli alles koolis. Ühel klassikaaslasel oli perekonnatuttav sinna jäänud. Ent miskipärast ei lasknud ma seda sündmust eriti enda ligi. Mul olid muud mured vist.
6. … printsess Diana suri 31.8.1997?
Printsess Diana surm oli minu esimene uudis Tartus. Tollel nädalavahetusel veetsin ma oma esimesi öid ja päevi rebasena Nooruse ühikas. Tegin suurpuhastust ja sättisin tuba ümber. Ning raadio paika saades ja jaama üles leides oli see uudis, mida kedrati ja kedrati. Ning nädal hiljem, matusepäeval vaatasin ma ülekannet maal vanemate juures kodus. Tundsin ennast tähtsana ja segaduses olevana.
7. … saabus aasta 2000?
Ilmselt olin maal kodus vanemate juures. Vaatasime emaga koos telekat ja käisime õues. Võib-olla oli see see aasta, kus me käisime emaga kahekesi Kehtna mõisa juures tulevärki vaatamas ja sattusime otse tulevärgi alla. Aga võib-olla oli see mõni teine vahetus. Igatahes mälu puudub. Sellel ajal olin ma tudeng ja üsna üksildane inimene.
8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Nooruse ühikas, Tartus. Elasin koos arstitudengiga, tal oli telekas. Väike ja mustvalge. Vist käisin hommikul loengus ja tulin koju ja panin teleka käima ja asusin oma laualina tikkima. Ühel hetkel katkestati Kanal kahes seebinäitamine, et näidata tornide kukkumist. Minu esimene reaktsioon oli: ei või olla, see on mingi nõme nali. Aga kui uudisriba jäi ja mujalt uudised tulid, siis ka arusaam, et midagi hullu on tõesti juhtunud. Reaktsioon oli valuline. Tollest sügisest mäletan, et sai vaieldud inimestega. Minu arvates ei olnud USA reaktsioon sissetungina Afganistani ja Iraaki kuigi adekvaatne. Umbes sellel ajal hakkasin ma jutukas suhtlema oma praeguse abikaasaga.
9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Eelmise suve jaanipäevajärgne aeg. Küllap ma olin maal Kehtnas koos perega. Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis tehtud sai või mis emotsioon mind sellega seoses valdas. Pigem on meeles mõned päevad hiljem tulnud emotsioon: aitab juba sellest ühe uudise ketramisest. Ma ei ole osanud Jacksonit muusikuna hinnata nii palju, et tema surm minu jaoks pöördelise tähtsusega oleks olnud. Surm on minu jaoks veel selline paratamatu, loomulik ja kauge asi.
10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile, tööl valmistasin ette sotsioloogia loengut. Tegin slaide ja mõtlesin, kuidas rääkida huvitavalt. Aga uudis, mis eilsest meelde jäi, oli minu jaoks hoopis tore ja kiiksuga. Mitmetest blogidest minu readeris käis läbi uudis, et Cochrane reviews ilmus ülevaade sünnituse käigus joogi ja söögi manustamise keelamise mõttetuse kohta. Mitmed sünni- imetus ja emaduse blogid ameerikas hõiskasid teate üle, et üks tunnustatumaid tõenduspõhise meditsiiniinfo allikaid on ilmutanud ülevaate, milles normaalselt kulgeva sünnituse käigus ei ole põhjust keelata jooki ja sööki sünnitavale naisele. Head aega üle 50 aasta vanune tõde, et igaks juhuks, kartes keisrilõiget ja üldnarkoosi on parem naistel taluda janu ja nälga!
12.17.09
ilus ja imeline
Leidsin oma readerist postituse, mis viitas ilule ja huvitavale tikkimistööle.
Ja see on suurepärane, imekaunis ja hiigelsuur töö. Kohaliku ajalehe lugu töös saab lugeda siin. Ning tööga kaasas käiv blog asub siin. Ooh ja aah ma ütlen!
P.S. Ma enamasti ei ela oma emotsioone nõnda välja.
12.04.09
uus müts
Juba paar nädalat ootab fotograafilisi katsetusi järgnev positus. Aga et ma olen kannatamatu, siis ma lasen ta avalikkuse ette ilma piltideta. Esialgu võite kasutada kujutlusvõimet. Kui aparaat, mina ja heledam hetk ja kõnealune müts kokku satume, siis saab pilti ka.
Mul on uus müts. Soe ja minu arvates täitsa ilus.
Kunagi aasta alguses, veebruaris-märtsis, läks internetis lahti Selbu-maania. Tegelikult, kui öelda Selbu, siis tähistab see teatavat kindlat tüüpis Skandinaavia kindaid, sokke ja muid kootud esemeid. Nad on kahevärvilised ja ilusate mustritega. Nende kohta on üks raamat, mida mina näinud ei ole. Eestis mõnel inimesel vist isegi on see kena raamat.
Ühel hetkel tuli Kate Ganon Osbornil hea mõte, kasutaks sealt ilusat lillemustrit ja teeks ühe modernse mütsi. Ja nii ilmselt sündiski Ravelrys üsna populaarne Selbu modern barett. Neid barette üha tuli ja tuli, Eestiski on mõned ilusad näited. Ma vaatasin neid ja arvasin, et see võiks olla üsna lihtne kudumine. Kaks värvi, ringselt ja mustrit jälgides. Ja ma olin mõni aeg tagasi ühe bareti kudunud. Ja kus see siis kõlbab, et kudujal inimesel on poebarett, või poemüts.
Nii ma ta kuskil veebruaris üles lõin ja mõne nädala jooksul muude asjade vahel ära kudusin. Mulle meeldib võtta pühapäevast üks tund, lebada voodis või siis istuda toolil magamistoas. Panna raadio kõvemaks kui meil tavaliselt on, ning kuulata Kukust Välismäärajat. See on minu rituaal. Ning nii ma ilmselt ka Selbut kududes tegin.
Lõng Titan Wool Winner, must ja roosa. Varras 2,5 põhiosas ja 2 servas. Ent kui ta oli valmis saanud, ei kõlvanud ta pähe. Soonikuosa oli liiga lai, seega oli ta lotu ja kukkus silma peale. Jama missugune. Ent see on ju arvatav. Ma ei oska teha proovilappe lõpptulemuses vajalike mõõtude saavutamiseks. Ma õieti ei tea, mis on minu peaümbermõõt. Eriti puudutab see proovilappe sellistele kriitilistele kohtadele, nagu soonikud, servad ja lõpetused. Siis tulid muud kohustused, muud huvid ja suvi. Mütsist pole suvel eriti lugu. Barett sai päris mitu kuud poolikute tööde, varraste ja lõngade sahtlis veeta.
Ent sügise saabudes kadus mu kudumistuju. Minu isu midagi katsetada kadus täielikult. Ma olin võimeline kuduma vaid edasi-tagasi vastavalt etteantud mustrile, milles on võimatu vigu teha. Eelistatuim oli pähekulunud muster, üksluine kudumine ja minimaalselt mõtlemist. Keerulisemate asjade jaoks ajumahtu ei jätkunud. Kuigi tagantjärgi tundub see olevat üsna petlik arusaam asjadest. Ent ilmad läksid mütsisõbralikuks ja teadmine, et sahtlis on müts, mida on vaja pisut parandada, ei andud asu. Ja nii saigi Selbu ühel päeval sahtlist välja tulla. Ma otsisin üles alustuse ja püüdsin harutada. See on aeganõudev ja üsna mõttetu töö. Siis püüdsin olla kavalam ja hakata harutama sellest nurgast, kus soonik läheb üle mustriks. Tahtsin korjata mütsiosa silmad vardale ja mõelda siis edasi. Harutamiseks ja silmade korjamiseks kulus kolm õhtut. Ja siis kahandasin silmi kõvasti vähemaks ja kudusin uue sooniku. Selleks kulus kolm tundi vast. Ja nüüd ongi mul uus kootud müts.
Ma olin esimesel korral seda kandes lausa üllatunud, kui soe on kahevärviline kudum. Ma kannan teda venitamata kujul, lodumütsina. Küll venitada jõuab edaspidigi. Ning ma usun, et millegi kantava valmisaamine on mind innustanud järgmisi poolikuid töid sahtlist välja kaevama. Ning nädalavahetus nägi mind lausa ajakirju lappamas, et midagi uut alustada. Ehk aitas just see väike töö mu kudumisharjumuse ja -innu tagasi tuua.
