:: Liina Blog :: |
Et kauemaks säilitada kiireid uitmõtteid elust ja kasvamisest
Kui keegi jõuaks jälgida mõtteid minu peas, siis oleks seal analüüsimaterjali tohutult. Mõningaid noppeid sellest, peale diagnoosi. Sa ei pea seda lugema, sest järgnev on minu versioon asjadest, millest me tavaliselt keeldume rääkimast. See ei ole lõbus, tore ja asjalik lugu.
Permalink Comments off
Midagi uut peab ette võtma. Mitmed asjad viitavad sellele. Mingid muutused lõhnavad õhus ja vajavad ellu viimist. Kust nad tulid? Üks on see, et elu on sundinud mõned asjad selgeks mõtlema. Ning viimase sünnipäeva ajal ütles üks tähtis inimene midagi, mis pani mind tõsiselt mõtlema. Mis on need asjad, millest ma elus rõõmu tunnen? Mõned asjad on, mida ma hea meelega teen, ent millest ma siin ei ole eriti rääkinud. Mõned postitused on küll olnud, aga need on vaid üks väike osa sellest huvitavast ja rõõmu tekitavast.
Ka viimane tervisedenduse konverents rõhutas sama sõnumit. Räägi ise sellest, mis sulle rõõmu teeb. Ning nii ma peaksingi kirjutama asjadest, millega ma sageli kokku puutun ja mida ma uurin lihtsast rõõmust ja maailma uurimise vajadusest.
Millest ma räägin? Ma olen mõelnud, et ma peaksin tegema juurde ühe uue alajaotuse, mille pikem nimetus võiks kõlada järgmiselt: “Killukesi Liina lugemislaualt” või siis lühemalt “lugemisnurk”. Ma usun, et sinna sobiksid hästi need artiklid, mida mulle mu Google Reader pakub. Mida võib-olla tulevastele tudengitele õppetöö raames lugeda pakkuda. Midagi, mis pani mind mõtlema ja mis võiks huvi pakkuda ka minu lugejatele.
Ma kirjutasin selle loo reedel. Siis ta seisis ja ootas pilti. Nüüd lõpuks jaksasin fotoaparaadist pildid välja tirida ja blogisse toppida.
Eilne õhtu oli imeline!
Parasjagu on minu lemmikaastaeg. See, kus on kevade külluslik osa ja varasuve mõnus valgus. Kus päevad on pikad ja õhk ootamatult soe. Õhtune valgus on iseäranis kaunis. Ning kui on parasjagu puid, siis on see valgus kenasti rohekas. Valgusele lisanduvad linnud, õitsvad puud ja põõsad ja lilled kes tulevad üksteise järel. Igatahes ei ole ükski päev sarnane eilsele. Lastel on luba lõpuks ometi hommikust õhtuni õues olla ja nende sealt tuppa saamine on pigem hea juhus. Sest isegi naudiks päikese vajumist ja puude rohelust.
Me käisime T-ga eile raamtukogus ja kohvikus. Tulime kõik umbes ühel ajal koju, tegin korraliku õhtusöögi (seente ja hernestega risoto tüüpi toidu), panin seljakotti pooliku kudumi ja tagastamisele kuuluvad raamatud. Kutsusin T kaasa ja ta hea meelega tuli. Raamatukogus oleme enne ka käinud ja ta oli sellest kohast eelmisel korral vaimustuses. Eriti lasteosakonnast. Peale raamatukogu oli plaanis kududa koos Kullaketrajatega kohvikus. Süüa kooki ja ajada juttu. Nii me tegimegi. Ja see oli tore ja meeldiv.
Mulle meeldib Tartu juures see väga, et ma võtan oma nelja-aastase lapse kaasa ja me kõnnime vabalt poole tunniga kesklinna. Ja pärast tuleme natuke aeglasemalt tagasi. See teeb linnast inimliku koha. Ning aastaaeg ja kena ilm tegid sellest jalutuskäigust eile nauditava elamuse. Linnas oli pisut turiste, aga oli ka paari nädala jooksul aastas kohatavat elevust. Linna koolidel on lõpetamise aeg, seega oli lilledega lõpetajaid, nende elevil sugulasi ja organiseerimise saginat. Pirogov oli rahvast täis, kes kõik juttu ajasid ja päikese käes mõnulesid. Kui me seitsme paiku mööda Lossi tänavat alla tulime Toomemäelt lõi raekoja kell kenasti oma löögid ja hakkas kostma puhkpillimuusikat. Raekoja platsi kohvikud olid rahvast täis ja muusika sobis sinna imehästi. Ühe kohviku terrassil oli orkester, uhketes punastes kuubedes ja särav. Kõndisime üminal raamatukoguni ja ajasime oma asjad seal kiiresti ära.
Tagasi kohviku poole kõndides mängis orkester eelmise aasta Euroviisu võidulugu. See jäi mulle meelde, sest ümisesin kaasa ja tuju tegi heaks. Kohe olime kohvikus ja tellisime kooki ja mahla. Mina kudusin ja jutustasin, T vaatas niisama ringi. Õige pea tulid koogid ja teistele väga kenad salatid. Veel pisut juttu ja kudumist. T käis väljas orkestrit uudistamas ja peagi oli kell paras hetk koju tagasi minemiseks. Tagasitee võttis meil palju kauem aega kui minek. Tiigi ja Kuperjanovi vahel, vana Maarja kiriku taga oli imeline ristikumuru. Edasi tuli Tiigi tänava tiik ja park. Tiigi kaldal õitsesid mingid liilia tüüpi lilled, mis lõhnasid oivaliselt. Ning tiigi kohal lendas üks lind ja püüdis tiigist süüa. Vaatasime pikka aega seda lindu tegutsemas. Edasi tuli Hurda kuju, mille juures oli vaja pilte teha ja seejärel Vanemuise ja Riia vahel jalgpalliväljak. Kell üheksa õhtul oli seal veel trenn või niisama mäng täies hoos. Ning kõik see käis mõnusa õhtupäikese soojas valguses.
Selle seikluse tahaksin ma salvestada nii enda kui ka T mällu kui ilusa varasuvise õhtu.
Ootamine on selleks korraks otsa saanud. Ning nii kahju, kui mul ka sellest ei ole, saan ma öelda järgmist. Me ei paki praegu oma elu kiirkorras kokku ja ei koli kolmekesi kahe kohvriga ¦veitsi.
Minu hing on mõnes mõttes rahulik praegu. Äraütlev kiri märkis, et ma olin tugev kandidaat ja konkurents oli väga tugev. Järelikult on vaja teha veel mõned pingutused ja need korralikult kirja panna ja nendest rääkida. Siis on mõtet mõelda ja valida järgmisi ohvreid, kes minust kuulda saavad.
Kuigi ootus oli närviline, oli protsess ise-enesest hea. Juba paberite ettevalmistamine annab kirjutajale võimsa tunde. Kõik need read neis paberites on kirjutatud minust. Minu diplomid, koolitused, kirjatööd, oskused. Neid on ju päris palju. Igapäevaelus ei tulegi meelde kõik korraga ja ühtäkki on nad sinu ees paberil reas. Ooo, kas ma tõesti olen kõikide nende asjadega toime tulnud! Päris tore! Ning iseenda kohta heade asjade kirja panek ja neisse uskumine on meie kultuuris justkui tabu. Ja seetõttu ongi töölekandideerimise dokumentide tegemine inimestele keeruline ja vastumeelne. Ent kui sellest kultuurilisest barjäärist üle saada ja iseenda elu eksperdiks hakata, siis on väga mõnus. Mina mõtlesin kaaskirja kirjutades enda elu läbi ja püüdsin olla objektiivne. Ning tutvusin taas iseenda toredate külgedega. Kui teised keelduvad mind kiitmast, siis tuleb mul seda ise teha!
Elu on olnud selline, et kindlasti on vaja blogida. Kirjutan selle teksti mustandit kooliaasta ühel tipphetkel, magistritööde kaitsmisi kuulates.
Et ühte olulist otsust ei ole tulnud, siis muutun ma pea iga tunniga ebausklikumaks ja rahutumaks. Iga vähimgi detail muutub oluliseks. Kasvõi see, et kalendris on selle nädala neljapäevale kirjutatud kaduneljapäev. Ning ma hakkan tõlgendama viivitust kui negatiivset tulemust. Mõtlen, et positiivset vastust ma juba teaks, see oleks mind eelmisel nädalal tervitanud ja kõlanud energiast pakatavalt: “Jah, meil on sind väga vaja, palun hakka kohe dokumente ja muid asju ajama!” vastus. Seega viivituse tulemus on ilmselt külm-viisaks “Tänan, sa pole piisavalt hea/tubli/kena jne.” Seega elu süte ja emotsioonide peal läheb mõnda aega edasi.
Kevad on mõnes mõttes aasta kokkuvõtmise aeg. Vähemalt selles osas, mis puudutab tööalaseid tegemisi. Oli doktorikooli kevadkonverents, mis on kokkuvõtete tegemise aeg kraadiõppuritele ja teadustöö tegijatele. Reedel oli ka tervisedendajate aastakonverents Tallinnas. Seegi on kokkuvõtete, edasi ja tagasi vaatamise aeg ja sama valdkonna inimestega kokkusaamise aeg. See on tegelikult tore aeg.
Minu jaoks oli konverents tore ja huvitav ja mis kõige olulisem - peegeldas väga mitmeid mõtteid, mida me omavahel oleme arutanud. Oma töö tutvustamine, sellest rääkimine-rääkimine-rääkimine. See on väärtuse andmine oma tööle. Kaja Tampere sõnum rääkimisest kui iseendale ja oma tööle väärtuse ja tähenduse andmisest peegeldab hästi minu ja mu töökaaslaste mõtteid. Ent alati ei ole see kooskõlas nende reeglitega või suunistega, mida muud meie ala organisatsioonid ette näevad.
Ebameeldivaks oma sisult osutus paneel, mis pidi rääkima meedia ja tervisesõnumite tekitajate omavahelisest suhtlusest, kuid kogemata vajus vaid vaktsineerimise-teemale. See läks korraga karmiks ja laialivalguvaks.
Ning päeva lõpuks siis maiuspala Soome ja Eesti alkoholikampaaniate võrdluse näol.
Mõeldes iseendale kui blogivale inimesele ja kuulates neid ettekandeid, mõtlesin ma ka sellele, mida ma ise tahaks oma blogiga teha. Mis on minu roll ja väljund ja põhiline sõnum? Kellele ma seda kirjutan ja miks? Kas ma peaksin rohkem rääkima sellest, mille üle ma igapäevaselt mõtlen. Peaks minust saama teistele inimestele terviseteadusi tutvustav blogija? Peaksin ma tegema plaani ja seda siis ellu viima hakkama? Kas minu blogi võiks olla üks minu huvialane väljund. Nagu mõned eeskujud, kelle blogisid ma hea meelega loen. Või jätakata samas vaimus, tehes seda, mis parasjagu pähe kargab, olles eklektiline, fragmentaarne ja killustunud, seega peegeldada enam mind kui minu huvisid ja eesmärke? Ühesõnaga, mõtlemisainet jagus küllaga.
Ning täna siis magistritööde kaitsmised, mis mõnes mõttes on üks õppeaasta kõrghetki. Tehtud tööde kokkuvõtmine, teaduse kreemi eraldamine. Sellesse meepotti mõjub hiljutine uudis minu eelmise koduinstituudis toimuva kohta hiiglama suure tõrvatilgana.
| M | T | W | T | F | S | S |
|---|---|---|---|---|---|---|
| « May | Aug » | |||||
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | |
| 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 | 13 |
| 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 | 20 |
| 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 | 27 |
| 28 | 29 | 30 | ||||
