Archive for February, 2010
02.25.10
Posted in Uncategorized at 1:58 pm by linnaliina
USA-s on loodetavasti toimumas arengud tervishoiureformi vallas. Washington Post avaldas presidendi ettepanekud tänasele (25.02.) koosolekule, kus mõlema parlamendipartei esindajad arutavad tervishoiureformi plaani.
Tervishoiureform oli takerdunud, sest seoses superenamuse kadumisega (Ted Kennedy surm ja tema asemele valitud vabariiklane Scott Brown), ei olnud kindel et lõplik seaduseelnõu läbi läheb.
Mulle tundub mitmete artiklite abil, mida ma Washington Postis ja New York Times’ist lugenud olen, et suur osa ühiskonnast on jagunenud kaheks. Demokraadid, kes tahaksid võimalikult kiiresti reformiga ühele poole saada, enne kui lisandub veel huvilisi, keda ära ostma peab. Ning vabariiklased, kes on sõrad vastu absoluutselt kõigele, mis tuleb demokraatide poolelt. Nii võttis Obama kätte ja kutsus mõlema poole esindajad tänaseks kokku, ning palub mõlemal poolel esitada ettepanekud olukorra lahendamiseks. Ise on ta esitanud 11-leheküljelise dokumendi (mida ma pole veel jõudnud põhjalikult lugeda), ent mis kajastab tema seisukohta seoses tervishoiureformiga.
Vabariiklased pole üritusest vaimustuses, sest nad peaksid midagi asjalikku ju ette panema. Muidu ongi nende märk “igavesed eitajad”. Nende senised ettepanekud on olnud pigem kosmeetilised. Ent kosmeetika ei suuda varjata levivat ja laienevat kriisi.
Permalink
Posted in igapäevaelu at 8:11 am by linnaliina
Ma olen vist mõnes mõttes väike inimene. Minul on vaja Eesti Vabariigi Aastapäeva. Kõike seda ilusat ja head, mis käib kaasas tagasivaatamisega ja hetke tunnustamisega ning ilusate lootuste tekitamisega.
Mulle väga meeldib, et minuga koos elab siin väikesel maalapil palju häid ja tublisid inimesi, kes teevad innu ja armastusega oma tööd. Aitäh Teile! Mulle meeldib, et tähtsal päeval on võimalik panna televiisor hommikul vara tööle ja minna kooki küpsetama. Kuulata kõnesid ja nuusutada magusat lõhna ahjust ja kohvilõhna tassist.
Minna õue ja nautida kõrgeid hangi. T on piisavalt kerge, et mitte mägedesse sisse vajuda, mina olin pea vööni kokku kuhjatud lumehunnikutes. Ning T on ühtlasi nii suur, et mina võin teha kõnniringe staadionil ja tema saab endaga hakkama mänguväljakul. Ei läinudki palju aega. Kevade esimesed märgid on täitsa olemas. Lumevallidel on näha päikese esimesi paitusi. Eks peab varsti päriselt kummikujahile minema.
Õhtuks tegin vastuvõtu kõrvale kanaliha ja ahjukartuleid. Ning vastuvõtt oli ilus. Selline ilus päev aitab meelde tuletada, mille jaoks me rabeleme. Lisaks enda elu paremaks tegemisele, näeme me vaeva Eesti elu paremaks tegemiseks. Sest see on meil südames. Ja teisiti me vist ei oska.
Permalink
02.18.10
Posted in igapäevaelu at 5:19 pm by linnaliina
Täna oli üks eriliselt tõsine tööpäev. Vatti said nii suu, häälepaelad kui aju.
Kartsin väga tänahommikust Biomeedikumi suurde auditooriumisse minekut. Seekordne minek oli esmakordselt suure laua taha “tahvli ette”. Ehk siis loeng. Õnneks ei olnud ma seal üksi, kahekesi on ikka hulka kergem loengut teha. Ühele inimesele jääb vähem rääkimise aega ja seega vähem vastutust. Teist aidata ja jutupalli edasi-tagasi lükata. Ma loodan, et tudengitel ei olnud väga igav. Minul oli üsna huvitav. Seejärel sama lugu inglisekeelsete subtiitritega ning siis hüpe teisele lainele ja seminar. Nii neljani pärastlõunal välja.
Järgmisel nädalal neljal päeval klassi ette. Kardetud ja oodatud kiire õppetöö aeg on käes.
Permalink
02.15.10
Posted in unetute ööde uitmõtted at 12:43 pm by linnaliina
Mul on Jeesuse iga. Sõna otseses ja kaudses mõttes. See number hirmutab mind. On inimesi, kellel on suur osa elutööst selleks ajaks tehtud. Ja on neid õnnelikke, kellel on selge siht silme ees ja kes astuvad oma rada ja teevad oma elutööd. Mind ennast on tabanud kahtlused ja kõhklused. Igasugused, erinevad. Ning kõige suurem jama on selles, et ma olen astunud oma seniste tegudega nii kõrgele, et pole enam ühte mõõdupuud millega mõõta ennast ja oma tahtmisi.
Kui ma olin noorem ja alles astusin ülikooli, siis hakkas mind ühel hetkel segama kummaline mõte. Ma hakkasin aru saama, et teadmistel ja ühiskonnakorraldusel puudub kõike kattev hierarhia. On kohatisi hierarhiaid, katalooge ja teadmistepuid. Ent kogu inimkonna teadmised ei mahu sinna puusse ära. Kõike ei saa päris adekvaateselt ja kõikidele sobival moel paigutada kataloogi või teadmiste hiearhiasse. See segas mind, sest mul ei olnud võimalik ennast alati igale poole paigutada. Õppimise osas ma püüdsin sellega leppida ja seni, kuni sa ise oled vaid vastuvõtja-töötleja-peegeldaja ei tekita see eriti probleeme.
Nüüd viimasel ajal, seoses rollide muutumisega tekib minus jälle tunne, et see hierarhia puudumine teeb elu keeruliseks. Eelmine aasta esimest korda tudengite ette minnes oli üks küsimus minu jaoks see, et keegi ei tee mulle eelnevat eksamit või kontrolli selle üle, mida ma tudengitele rääkima lähen. Kas tõesti pean ma ise ainuisikuliselt vastutama selle eest, et minu räägitu sobituks konteksti kõige ülejäänuga, mida õppetöö käigus pakutakse. Kuidas nii saab tagada õppetöö kõrget kvaliteeti? Ning tänagi on mul alati selline tunne, et ma vajaksin mõõdupuud, mille alusel ennast hinnata ja parema kvaliteedi poole ronida. Vajaksin peeglit, mille ees ennast ja oma aju keerutada. Peeglit milles peegeldada oma unistusi ja lasta siis peeglil öelda: “võta ühendust professoriga X, ülikoolist Y. Temast saab sinu uus mentor ja kõrgemale ronida aitaja.”
See mõõdupuu puudumine tekitab depressiooni. Perfektsionistlikud tendentsid minus on jõudmas varsti punkti, kus lihtsam on loobuda kui pingutada. Ning ma alati ei julge minna inimeste juurde ja rääkida neile lugusid ja kuulata nende reaktsiooni. Pealegi, kui lood ja nende taustad on muutunud pikemaks kui 1000 sõna. Eriti, kui mulle tundub, et lood ja nende nüansid on olulised. Ent inimestel on kiire, nad ei jaksa neisse nüanssidesse süveneda.
Seega, kui keegi teab midagi peeglist, milles peegeldada endale oma unistusi, andke teada. Mulle oleks sellest vist päris palju kasu.
Permalink
02.05.10
Posted in Tristan at 10:29 am by linnaliina
Sellel nädalal on olnud mõned kehvad päevad ja paar huvitavat tähelepanekut T poolt.
Keegi meist korjas üles viiruse. Tagantjärgi saame öelda, et T läbis selle kõige esimesena, ilmselt juba eelmisel nädalal. Minu kord algas esmaspäeval. Uni ja kummelitee aitasid mind juba kolmapäevaks töölainele. R-l läks kauem aega. Seega, kolmapäeva hommikul oli T-l lastaeda saamiseks vaja kasutada bussi. Otsisime üles bussipiletid ja asusime teele. T-le meeldis - enam liikumist, rohkem inimesi ja parem vaade autodele ja bussidele. Osa teed sai kelgu peal sõita ja lasteaeda minek oli hoopis teistsugune. Lasteaias riideid vahetades pakkus ta: “Ma tahan, et sina ja issi tulete mulle järgi ja siis me läheme sinuga bussiga koju.” Arusaadavalt see variant ei ole eriti mõistlik. Järgmisel hommikul siis esitati järgmine nõudmine: “Tahan, et ainult emme tuleb mulle järgi!” Ilmselgelt on nelja-aastasel poisil bussiga sõita palju huvitavam kui igapäevaselt autoga. Nii ma siis olingi korralik ema ja läksin pisut enne viit töölt ära, et viia oma poeg bussiga sõitma. Kusjuures, õues oli valge! Jee! Kevad hakkab kukesammul lähenema! Riidessepaneku ajal saabus pimedus, ent asi seegi. Kaare peatusest koduni sai sõita kelguga, joosta kelku vedades ja lumehange sisse ennast heita. Ja rohkem polegi õnnelik olemiseks vaja!
Permalink
