Archive for December, 2009
12.30.09
Posted in Uncategorized at 11:58 am by linnaliina
On väga tõenäoline, et USA kodanike jaoks algab tervishoiusüsteemi ja korralduse osas ees huvitav ja keeruline aeg. Jõululaupäeval hääletati ka Senatis tervishoiu korraldust reformiva seadustepaketi poolt. Ning algab protsess, mille esimesi vilju võiks maitsta saada alles 2013 aastast alates.
Kuigi sealsed debatid räägivad suurte sõnadega ja kirglikult tervishoiusüsteemi kui terviku reformimisest, on tegemist siiski vaid ühele osale tervishoiusüsteemile päitsete pähe panemise katsega.
Peamiseks probleemiks USA tervishoiukorralduses on ühest küljest maailma kõige kallim meditsiin, ning teisest küljest selle kättesaamatus olulisele osale rahvastikust. Meil Eestis on suhteliselt vähe neid, kelle jaoks näiteks perearstile minek on keeruline või võimatu seetõttu, et keegi ei maksa nende eest maksu ja neil puudub tervisekindlustus. USA-s saab umbes 15-20% rahvastikust öelda, et neil ei ole tervisekindlustust ega võimalust seda hankida ja nad ei kuulu nende hulka, kelle eest maksaks arstidele riik. Pannes need kaks probleemi kokku, tekib olukord, kus inimestel ei ole ligipääsu maailma parimale meditsiinile, sest neil ei ole raha.
Ma usun, et enamus minu lugejaid mäletab meie tervishoiureformi 90-aastate jooksul. Meil oli ühel hetkel ühiskonna kõikide gruppide ja enamus inimeste jaoks ilmselge vajadus ümber korraldada enamus tervishoiuga seotud teemasid - rahastamine, teenuste osutamine ja haiguspäevade hüvitamine. Nii arstid, tavalised inimesed, kui ka seaduste tegijad said aru, et vaja on muutust. Ning valitses enam vähem konsensus muutuse suuna osas. Ning kõikide osapoolte arusaam ja väike ühiskond aitasid kaasa muutuste edukale läbiviimisele. Nüüd tagantjärgi vaadates, ning eriti kõrvutades Eesti protsessi USA omaga tundub mulle, et kogu süsteemi ümberkorraldamine enam-vähem ühel ajahetkel on isegi hea. Nii on võimalik vaadata korraga üldpilti, otsida eeskujusid ja toimivaid mudeleid teistest riikidest. Hinnata neid kriitiliselt mitmest aspektist korraga ja püüda siis nende abil leida kohalikele otsustajatele sobivaid stsenaariume. Et siin tollel hetkel oli tuntav vastava ala spetsialistide puudus, siis usaldati neid väheseid, kes olemas olid. USA-s on võimatu saavutada konsensust juhtivate inimeste, otsustajate ja väga erinevate huvigruppide vahel. Selleks peaks sealne tervishoiusüsteem olema kreenis või pankrotis või veelgi parem mõlemat korraga. Nii ongi seal võimalik muuta suurt süsteemi väikeste sammude kaupa.
Ent USAs on olukord keerulisem. Sealses ühiskonnas on gruppe, kellele praeguse olukorra säilitamine on mõnes mõttes eluküsimus. Ent samas on kogunenud kriitiline mass, kelle vajadus uute reeglite järgi on ilmne ja tungiv. Olen lugenud kümneid lugusid sellest, kuidas inimesed ei saa tervisekindlustust selle tõttu, et nad on elus pidanud läbi tegema keisrilõike, neil on olnud autoavarii, pärilikud haigused ja nii edasi. Kõige jaburam variant, mida mul õnnestus läbi mitmete blogide lugeda oli lugu 6-kuusest lapsest, kes oli liiga paks. Rinnapiimal olev beebi oli lihtsalt kasvanud liiga kiiresti ja muutus seetõttu kindlustusfirmade jaoks vastuvõetamatuks kliendiks. Arstid soovitasid emal laps dieedile panna, et perekond saaks jätkata oma senise kindlustusfirma juures.
Kui sügisel oli uudistes kuulda tulistest debattidest reformikava ja plaanitavate seaduste üle, siis hämmastasid mind esialgu reformi vastuargumendid. “Ma ei taha riigi ametnikku nuuskima enda ja arsti vahelisse suhtlusse,” ründasid lihtsad inimesed presidendi plaani. Sarah Palin ja tema ringkond lasi lendu kuulduse “surmapaneelidest”, kes otsustavad inimestele ravi määramise mõttekuse üle. Kõige enam hämmastas mind tervishoiu rahastamise sidumine aborditeemaga.
Esialgu oli plaanis luua erakindlustusfirmade kõrvale riiklikud programmid, mille kaudu oleks võimalik osta kindlustust vabatahtlikult. See hea mõte lükati kõrvale nii alamkojas kui Senatis. Seega kokkuvõttes piirati lihtsalt pisut erakindlustusfirmade õigusi - nad ei või enam eelneva terviseseisundi põhjalt keelduda kindlustuskaitsest. Samuti kaob nende õigus seada limiite inimese teenuste ostmise kulutustele elu jooksul. Ehk, vähidiagnoos ei jäta sind poole ravi ajal ilma kindlustusest ja ei vii sind pankrotti. Tavalisele inimesele toob uus seadus juurde ühe uue kohustuse - osta endale tervisekindlustus. Kui oled ilma, saab sind karistada rahatrahviga. Ning väiksematele ettevõttele pakub tervisekindlustuse ostmine oma töötajatele nüüd väikest maksusoodustust.
Ma loodan, et suudetakse tekitada seaduse lõppvariant, mis on sobiv nii alamkojale kui senatile, ning see ka kenasti jõustada. Ning veel enam loodan ma, et see ei jää üheks üksikuks sammuks tervishoiu reformimisel USA-s, vaid sellest saab ühe pika reformidetee väärikas alguspunkt. Probleeme, mis vaidlustes esile on tulnud ja lahendust vajaksid, on kuhjaga. Näiteks arstidele palga maksmise korraldus, ning esmatasandi arstiabi soodustamine. Nii uskumatu, kui see ei tundu, on USA-s tõsine probleem perearstidega.
Ain Aaviksoo on Praxise blogis tutvustanud lühidalt USA tervishoiureformi.
Permalink
12.17.09
Posted in hobid ja muu huvitav at 6:47 pm by linnaliina
Leidsin oma readerist postituse, mis viitas ilule ja huvitavale tikkimistööle.
Ja see on suurepärane, imekaunis ja hiigelsuur töö. Kohaliku ajalehe lugu töös saab lugeda siin. Ning tööga kaasas käiv blog asub siin. Ooh ja aah ma ütlen!
P.S. Ma enamasti ei ela oma emotsioone nõnda välja.
Permalink
12.15.09
Posted in Tristan at 12:28 pm by linnaliina
Oleme poes, hügieeni ja ilusamaks tegemise asjade osakonnas. T kutsub mind meigileti juurde ja osutab huulepulkadele: “Liimi oma suud!”
Permalink
12.11.09
Posted in igapäevaelu at 1:09 pm by linnaliina
Mitmetes asjades olen ma justkui rongidest maha jäänud. Või vähemalt tundub nii.
Esiteks. Pildid pühapäevahommikusest koogist ja sellelt küünalde puhujast said fotoaparaadist välja alles eile. Millal neid avalikkusele näidata jõuan, on teadmata. Eile avastasin, et mul on ka üles riputamata ja jagamata septembri alguses toimunud kohtumiste pildid. Mõned osalised sealt on vahepeal kõvasti suuremaks kasvanud.
Teiseks. Minu kodu igatseb või lausa karjub kohatise hoolitsuse järgi. Jõulukaunistusi ja piparkoogilõhna. Kokkamisega saan ma igapäevaselt veel kuidagi hakkama. Küpsetamine on tagasi tulnud, ning seda eriti nostalgiliselt. T sünnipäevaks küpsetasin ma kooki, mida ma väga tihedalt küpsetasin siis, kui T oli vastsündinu.
Imelihtne ¨okolaadikook.
Sulata 250 grammi ¨okolaadi (soovitavalt kas bitter või mõni muu tume ¨okolaad) koos 200 grammi võiga, vesivannil. Vesivann ei ole üldse mitte nii keeruline kui tundub. Ma panen plekk-kausi ühe poti peale, milles vesi ja see siis pliidile. Kauss ei pea olema vees, isegi parem on kui ta ei ulatu vette. Kiiret selle sulatamisega ei ole. Algus on aeglane, aga lõpp saabub üsna ootamatult - kõik ¨okolaadi ja või tükid moonduvad ilusaks läikivaks pruuniks vedelikuks, või pigem vedelaks massiks. Nüüd võid selle kausiga pliidi lähedusest ära minna ja siis võta vispel ja lisa ükshaaval vispeldades neli muna. Muna võiks olla toasoe, muidu tekivad kiiresti klimbid. Segu hakkab lõpuks meenutama poest ostetud ¨okolaadipudingut või karamellkiselli. Nüüd lisa segusse 200grammine pakk kohvikoort ja 250 grammi suhkrut. Sega kenasti ühtlaseks. Koor teeb taigna jälle vedelaks ja mõnusasti töödeldavaks.
Nüüd eemalda vispel. ¦okolaadi sulatamise ajal olen ma seganud valmis ka kuivained: 300 grammi jahu, teelusikajagu soola, kahe teelusikatäie jagu küpsetuspulbrit ja kolme teelusika jagu vaniljesuhkrut.
Sõeludes lisa ¨okolaadisegule kõik kuivained. Sega tainas ühtlaseks ja kalla vormi. Küpseta kuumusel umbes 170-190 kraadi umbes tunni. Ongi kõik. Sünnipäeva puhul sai kaetud kook valge ¨okolaadi-kohupiima kattega. See oli mõnus.
Kolmandaks. Minuni jõuab see, mida väljaöeldud unistused ja töökohustused minult endalt nõuavad. Arusaamist ja lugemist ja mõtlemist ja analüüsi kogustes, mida ma pole mõnda aega pidanud tegema. Ei piisa sellest, et umbmääraselt midagi mõtled. Asi on konkreetsetes põhimõtetes ja detailides. Ning mida enam neid on, seda parem. Tahtsin jagada ja säilitada viidet artiklile, mis tutvustab kolleegide tööd ja tegevust. Selle kajastamine on minu arvates üsna oluline, aga päris keeruline tegevus.
Neljandaks. Mu laps kasvab kohutava kiirusega. Vahel on mul tunne, et ma enam vist väga ei teagi, milline on minu neljaaastane T. Ta on tegelikult tore väike poiss. Asju, mis talle meeldivad on palju. Asju, mis mulle tema juures meeldivad, on ka palju. Mulle meeldib see, kuidas ta on tegelikult ettevaatlik ja mõistlik. Et ta jookseb teel lasteaiast koju ja jääb seisma värava juures ja ootab meid. Ning et hommikul tööle minnes, või kuskile minnes ütleb ta alati mingi hea soovi või meeldetuletuse kaasa: “Ära võtit unusta!” “Ole hea tüdruk!” “Kas sul helkur ikka on?” “Kui sul abi vaja on, siis helista mulle!” Mulle meeldib tema uus oskus joonistada ja siis oma joonistusele lisada lugusid. Või siis joonistada lugusid. Ma naudin seda, kui viisakalt tema autod omavahel räägivad. Tema soovi aidata koristamises ja kokkamises, uudishimu ja naljategemise tahet. Oh, loetelu oleks lõputu. Tegelikult oleks ma tahtnud kirjutada pika postituse T-st neljaseks saanuna, kuid ka sellest olen ma justkui maha jäänud.
Viiendaks. Jõulud, mis lähenevad kiiruga. Sellel aastal ma ei tahtnud kududa, seega ei oota minu lähdasi hunnikud hunnituid kudumeid. Võib-olla ongi ainukesed kingitused söödavad. Võib-olla aga on vaikselt koosolemine kõige suurem kingitus sellel aastal, mida ma endale lubada saan. Ma lihtsalt ei taha minna poodi.
Kuuendaks. On veel hulk inimesi peale lähedaste, kellega viimati suhtlemine oli ammu-ammu. Kuid keda mu hingel ikka vahel vaja on, et ennast inimesena tunda. Vahest ma lihtsalt ei julge teile helistada, sest ma kardan, et teie olete sama ajahädas kui mina. Aga ma tegelikult tunnen teist puudust. Ja nii edasi tulevad ka seitsmendad ja veel teab mitmendad.
Ma pean kiiresti jooksma, et mitte oma elust maha jääda.
Permalink
12.04.09
Posted in hobid ja muu huvitav at 2:24 pm by linnaliina
Juba paar nädalat ootab fotograafilisi katsetusi järgnev positus. Aga et ma olen kannatamatu, siis ma lasen ta avalikkuse ette ilma piltideta. Esialgu võite kasutada kujutlusvõimet. Kui aparaat, mina ja heledam hetk ja kõnealune müts kokku satume, siis saab pilti ka.
Mul on uus müts. Soe ja minu arvates täitsa ilus.
Kunagi aasta alguses, veebruaris-märtsis, läks internetis lahti Selbu-maania. Tegelikult, kui öelda Selbu, siis tähistab see teatavat kindlat tüüpis Skandinaavia kindaid, sokke ja muid kootud esemeid. Nad on kahevärvilised ja ilusate mustritega. Nende kohta on üks raamat, mida mina näinud ei ole. Eestis mõnel inimesel vist isegi on see kena raamat.
Ühel hetkel tuli Kate Ganon Osbornil hea mõte, kasutaks sealt ilusat lillemustrit ja teeks ühe modernse mütsi. Ja nii ilmselt sündiski Ravelrys üsna populaarne Selbu modern barett. Neid barette üha tuli ja tuli, Eestiski on mõned ilusad näited. Ma vaatasin neid ja arvasin, et see võiks olla üsna lihtne kudumine. Kaks värvi, ringselt ja mustrit jälgides. Ja ma olin mõni aeg tagasi ühe bareti kudunud. Ja kus see siis kõlbab, et kudujal inimesel on poebarett, või poemüts.
Nii ma ta kuskil veebruaris üles lõin ja mõne nädala jooksul muude asjade vahel ära kudusin. Mulle meeldib võtta pühapäevast üks tund, lebada voodis või siis istuda toolil magamistoas. Panna raadio kõvemaks kui meil tavaliselt on, ning kuulata Kukust Välismäärajat. See on minu rituaal. Ning nii ma ilmselt ka Selbut kududes tegin.
Lõng Titan Wool Winner, must ja roosa. Varras 2,5 põhiosas ja 2 servas. Ent kui ta oli valmis saanud, ei kõlvanud ta pähe. Soonikuosa oli liiga lai, seega oli ta lotu ja kukkus silma peale. Jama missugune. Ent see on ju arvatav. Ma ei oska teha proovilappe lõpptulemuses vajalike mõõtude saavutamiseks. Ma õieti ei tea, mis on minu peaümbermõõt. Eriti puudutab see proovilappe sellistele kriitilistele kohtadele, nagu soonikud, servad ja lõpetused. Siis tulid muud kohustused, muud huvid ja suvi. Mütsist pole suvel eriti lugu. Barett sai päris mitu kuud poolikute tööde, varraste ja lõngade sahtlis veeta.
Ent sügise saabudes kadus mu kudumistuju. Minu isu midagi katsetada kadus täielikult. Ma olin võimeline kuduma vaid edasi-tagasi vastavalt etteantud mustrile, milles on võimatu vigu teha. Eelistatuim oli pähekulunud muster, üksluine kudumine ja minimaalselt mõtlemist. Keerulisemate asjade jaoks ajumahtu ei jätkunud. Kuigi tagantjärgi tundub see olevat üsna petlik arusaam asjadest. Ent ilmad läksid mütsisõbralikuks ja teadmine, et sahtlis on müts, mida on vaja pisut parandada, ei andud asu. Ja nii saigi Selbu ühel päeval sahtlist välja tulla. Ma otsisin üles alustuse ja püüdsin harutada. See on aeganõudev ja üsna mõttetu töö. Siis püüdsin olla kavalam ja hakata harutama sellest nurgast, kus soonik läheb üle mustriks. Tahtsin korjata mütsiosa silmad vardale ja mõelda siis edasi. Harutamiseks ja silmade korjamiseks kulus kolm õhtut. Ja siis kahandasin silmi kõvasti vähemaks ja kudusin uue sooniku. Selleks kulus kolm tundi vast. Ja nüüd ongi mul uus kootud müts.
Ma olin esimesel korral seda kandes lausa üllatunud, kui soe on kahevärviline kudum. Ma kannan teda venitamata kujul, lodumütsina. Küll venitada jõuab edaspidigi. Ning ma usun, et millegi kantava valmisaamine on mind innustanud järgmisi poolikuid töid sahtlist välja kaevama. Ning nädalavahetus nägi mind lausa ajakirju lappamas, et midagi uut alustada. Ehk aitas just see väike töö mu kudumisharjumuse ja -innu tagasi tuua.
Permalink
12.01.09
Posted in Tristan at 8:11 am by linnaliina
Meie söögilaual olid eile makaronid. Iga väikese poisi lemmiksöök. Eriti koos kalapulkadega. Ning T palus sinna juurde makaronimahla.
T räägib makaronimahlast: “Makaronimahla müüakse seal poes, mis on Maxima juures. Aga siis see pood läks kaugele kaugele. Sinna saab minna ainult ratastega. Autod sinna minna ei tohi.” Nii meil polegi külmkapis head makaronimahla.
Permalink
