09.24.09
24-09
Logisin täna üle mitme aja õppeinfosüsteemi sisse. Ja seal oli minu jaoks üks uus valik juurde tulnud. Esimene valik ütles “Minu loetavad ained”. Pup-puppadi-pup tegi süda ja suu venis muigele.
Archive for September, 2009
09.23.09
Sügis käes
Sügis on alanud. Ja mitmes mõttes.
Lõpuks ometi sai purki suvine suurtöö. Üle 40 lehekülje kirjanduse ülevaadet alkoholiennetuse teemadel. Printisin ta täna välja, saatsin ära ja asusin lauda kraamima. Tulehakatuseks, kaustadesse, laua peale järjekorda. See on hea tunne. Nagu oleks suur koorem kaelast ära saanud. Aeg tekitada ruumi uute jaoks.
Uusi asju sajab ja sajab kaela ka. Õppetöö on sellel aastal pisut teistmoodi. Seekord olen mina see, kes sisustab aega ja täidab seda targemaks saamise ja mõtlema utsitamisega. Esialgu üks kord nädalas ühele rühmale epidemioloogiat ja biostatistikat. Oktoobris kaks teemat edendusest ja samad teemad ka jaanuaris. Jaanuaris juba kraad kõrgematele tegelastele, magistriõppuritele. Ja need tuleb alles ette valmistada. Nagu näha, on mul huvitavad väljakutsed.
Lisaks vedasin ma paar nädalat tagasi koju ühe paksu raamatu, mis on vaja läbi õppida. Nüüd saab aega sellele pühendada. Sellest saab ettevalmistus järgmistele väljakutsetele.
Eile käisime kõik kolmekesi põhjaosariikides. Suhtlesime inimestega ja laadisime auto sügisande täis. Nüüd on meil kodus köögiviljanädal, sest kõik see kojusaabunu tuleb võimalikult kasulikult ära tarvitada. Ma olin juba ausalt öeldes kartnud, et sügisene küllus läheb minust see aasta suure kaarega mööda. Nii sai eile köögiviljapüreesuppi. Ja mul on uus lemmikõunakook. See, imelihtne ja maitsev. Ning isegi sobib minu ahju, sest jääb piisavalt õhuke. Ja kudusmisaega saab ka nüüd ilmselt pisut juurde. Viimased kuu aega on täielik kuduikaldus olnud.
Ja on veel üks projekt, millele tuleb tähelepanu pöörata.
09.17.09
huvitavate juttude aeg
“Emme, kas sa armastad issit?”
“Jah, ma armastan issit.”
“Aga kuidas sa siis mind armastada saad?”
“Eks ma armastan teid mõlemaid, aga natuke erinevalt.”
On kätte jõudnud aeg rääkida naistest ja meestest ja sellest, kuidas nad erinevad on.
Ühel hommikul pidasin maha kirglise tiraadi teemal, et poisid ei ole pahad ja tüdrukud head. Poisid lihtsalt jooksevad kiiremini ja neil juhtub pahandusi sagedamini. Aga nad on täpselt sama head ja armsad kui tüdrukud. Nii käibki vist vastuvoolu ujumine. Päeva ja tiraadi kaupa.
kurbadest uudistest
Pühapäeval kuulsin ühte kurba uudist. Suri üks suure südamega inimene, kellega mul oli olnud au pisut koostööd teha. Et ma temaga päris igapäevaselt ei suhelnud, siis ma ei teadnudki, et ta tervis talle muret teeb. Ja seda ootamatum oli minu jaoks teada tema lõplikust lahkumisest. Tegin pühapäeval kooki ja meenutasin teda.
Tahtsin siis helistada vanematele, et kurta emale oma muret ja nii too poole väiksemaks jagada. Aga siis tuli sealtki mitte väga rõõmsaid uudiseid. Ja nii ma siis istungi arvuti taga ja mõtlen tõsiseid ja kurbi mõtteid. Keegi meist ei ole igavene. Me kõik teame seda. Kuid praegu on seda minu jaoks pisut liiga palju.
Minu muu elu möödub liiga töiselt. Aga see saab varsti läbi. Ootan juba seda aega, kus saab kulutada aega ka kudumisele.
09.07.09
September
September on alanud. Uued kohustused on kätte jõudnud.
Nädalavahetusel käisime Kehtnas ema-isa juures. Õigupoolest oli isa seal üksi. Võtsime viimased kartulid üles ja laupäeval olime sünnipäeval. Üha tugevamaks muutub minu sees üks kummaline tunne.
Kui ma olin laps, siis mulle tundus, et minu koduküla on täitsa tore ja tugev küla. Inimesed on noored, lapsi ka päris piisavalt. Oli, kellega suhelda, kellega mängida ja asju ajada. Ja Kehtna oli ju seal samas lähedal. Ja nii tundus mulle kuni üsna viimase ajani. Siis hakkas elu tasapisi muutuma. Meie enda kodust lahkusid lehmad ja sead. Viimane lehmapidaja võitles haigusega ja loobus lõpuks lehmast. Varsti oli ta ise ka kadunud. Naabermajas on ka noored inimesed kohal vaid puhkuste ja nädalavahetuste ajal. Nii nagu minugi lapsepõlvekodus. Lapsi ja noori inimesi näeb vaid pühadel, puhkustel ja nädalavahetustel. Ja nii omandab elamine seal hoopis teistsuguse värvi. Seda värvi näen ma üha hallinevast kuurikatusest, viltuvajuvatest ustest ja metsistuvatest aedadest. Seal elatakse, kuid see elu on sügisene. Just, õunad ja ploomid ning kolletuvad lehed annavadki sõna sellele uuele värvile. See on sügisene, talve ootav elu.
Ja koos sellega tundub, et minu lapsepõlve elus küla on tervikuna hääbuv. Võib-olla sellepärast, et ma enam ei suhtle sealsete naabritega. Pole ju aegagi, kui korraks tulla. Seega ma ei tea, palju seal väikesi lapsi elab ja kas keegi koolis käib. Kuid see metsaküla või kolkaküla hõng on hakanud vaikselt saabuma. Kevadel juttu ajades oli kuulda, et paari maja püütakse maha müüa, kuid ostjaid ei ole. Eks seegi ole märk kolkastaatuse saabumisest. Ma saan aru, et see on paratamatu. Kolkakülal on oma vaiksed võlud ja muutumine on kõige raudkindlam asi siin ilma peal. Kuid ometigi tõmbab mu süda kokku nukrusest.
09.01.09
reisimuljed Rotterdamist (vol 3) minu koolitee
Ma olen üpris uhke enda üle, et ma otsustasin Rotterdamis jala käia. Vahemaa oli päris pikk, aga minu jaoks oli see kõige huvitavam viis linnas väikesi detaile näha. Seega, pildid mis tehtud kooli minnes või sealt tulles. Kralingen on ilus linnaosa.
Et ma enamasti tegin pilte teel koolist kesklinna hotelli poole, siis pildid on ka umbes selles järjekorras.
Need ohakad ja nõgesed panid mind alati muigama. Millegipärast on minus juurdunud ettekujutus, et välismaa on midagi nii korralikku, et seal ei ole kunagi ohakaid ja nõgeseid. Vale puha. Ülikooli juures oleva elektrikapi kõrval oli lepavõsa ja umbrohtu. Mõnus.
Ülikooli juures on trammide lõpp-peatus, seega võib neid seal seismas näha. Kuid et ma neist lähedalt mööda jalutasin ja trammijuhid sealsamas juttu puhusid, siis ei söandanud ma neid seismas pildistada. Aga ma tahtsin kohalikke ilusaid tramme pildistada. Konkreetne isend siis sõidu pealt.
Järgmiseks üks linnaliinibuss ka. Mercedesed vuhavad linnas ringi. Sellel bussil oli midagi viga ja nii oli mul teda lihtsam pildi peale püüda. Ise ma bussi ja trammiga ei sõitnud.
Tee ääres mitmes kohas oli näha selliseid väikeste punaste õitega roose. Nad tundusid olevat kidurad ja justkui kuival.
Ülikooli poolt tulles on kõigepealt staadionikompleks ja selle taga uhke puuaed. Puuaias ma ei käinud, küll aga selle külje all asuvas uhkes restoranis. Kuskil seal lähedal oli ka laste mänguväljak. Aga enne neljapäeva õhtust vastuvõttu oli see lihtsalt ilus maja, mis tee äärde jäi.
See on luuderohi. Ja ta ei kasva lillepotis, vaid maapinnal ja ronib mööda aeda üles. Ja 100 meetrit eemal oli ta puuvõra aluse katja. Nagu sammal, aga lehtedega ja luuderohi.
Teed mööda edasi minnes tulevad mõned uhked majad. Ühe maja aeda oli kokku kogutud erinevaid ilupõõsaid. Ja nii ma siis hiilisin aeglaselt aia taga ja klõpsisin pilte lehtedest ja põõsastest. Nende nimesid ma ei tea. Kes teab, kommenteerib.
Tänava ääres olid nagu ikka autod. Kaks tükki olid neist eriti armasad. Põrnikat õnnestus mul vaid korra näha, aga vana Volvo tervitas mind igal hommikul. Õhtuks oli ta kadunud ja seega auto sõitis ja aitas asju ajada.
Nüüd siis need majad, mis tee äärde jäid.
Ning edasi tänavad, mille otsest ma mööda kõndisin.
Siis tuli sild. Tänav risti üle teise. See sild on saanud hiljuti värskenduskuuri. Google Map Street view näitab veel halli ja ilmetut silda. Mina aga sain nautida hollandlaste kunstiarmastust. Iga post oli erineva mustriga, ning tänavaäärsed kaldpinnad olid kaetud näopiltidega.
Viimane vaade on Oostzeedijki teiselt küljelt. Tehtud hommikul.
Ilmselt tuleb veel kaks pildirohket postitust.
