08.29.09
reisimuljed Rotterdamist (vol2)
Et aeg läheb ja läheb, siis tuleb ikkagi kirja panna. Muidu kaovad detailid meelest. Oluline jääb küll püsima, aga sellest ei saa päris kõikidele rääkida.
Archive for August, 2009
08.28.09
viide
Panen märgina maha viite ühele dokumendile.
Tegemist siis WHO Euroopa piirkonna töödokumendiga, mis käsitleb majanduskriisiga toimetulekut tervise aspektist, Euroopas. Dokument on pikk, kuid sisaldab endas Eesti ja Soome olude võrdluse 90-aastate esimeses pooles. Viide.
Esmaspäevast algab kooliaasta ja mind ootab neljapäeviti praktikumirühm. Temaatiliselt on mind tabanud kurguvalu. Kes võtab kinni, on see nüüd hirmu ja ärevuse mõju, või aklimatiseerumisprotsessi hilistagajärg? Või siis suvelõpu tavaline nähe.
08.26.09
reisimuljed (vol1)
Ja ongi nädal Rotterdamis mööda tuhisenud. See oli tõeliselt pingeline ja töine. Võib-olla liiga vähe sai ringi liigutud kaunis modernses maailmalinnas. Aga kui koolipäev oli selja taga, ei olnud mul rohkemaks jaksu. Fotoaparaadist on pildid arvutisse tiritud, kohver lahti pakitud ja aeg hakata rääkima lugusid.
Reis oli väga mitmete esimeste paraad. Alustagem kasvõi sellest, et ma esimest korda sõitsin lennukiga. Esimest korda täiesti üksi navigeerisin lennujaamast hotelli ja sealt järgmisel hommikul ülikooli juurde. Aga see ei olnudki nii keeruline ja hull. Esimest korda mõne ülikooli juures suvekoolis. Esimest korda nii kaugel oma perest.
Mida ma õppisin maailma kohta? Maailm võib paista väike tuttav ja turvaline, kui elada ühe koha peal. Teise keele ja kultuuri sisse minek mõjub omamoodi ¨okina, ning üsna palju hirmumõtteid tuleb pähe. Ent samas, inimesed on inimesed igal pool ja keelega harjub ära. Holland on ilus maa, kus on põhjamaalaste jaoks hoopis teistsugune ruumi- ja valguse kasutus. Eestisuurusel maatükil elab kümme korda rohkem inimesi ja ikka on neil nõgestega nurgakesi. Me justkui raiskaks tohutult ressurssi nimega ruum.
Mul on üsna kiire aeg. Kool on kohe hakkamas ja uued plaanid vaja läbi mõelda ja suvised tegemised ära lõpetada. Seega ma sõna otseses mõttes viskan üles esimese portsu pilte. Ma vaatan, et ma olen olnud üsna äpu neid tegema. Mul oli kuidagi piinlik kaamerat kotist välja tirida. Ja kui ta kotist välja jõudis, siis oli huvitav objekt vastu valgust ja kaamera viltu käes. Ja pildid on vaid väikesed killud sealsest tegelikkusest. Aga muud ma väga edasi anda praegu ei jaksa. Ma loodan ennast parandada.
Lennujaamas enne ärasõitu, vara vara hommikul.
Kahekordsed rongid.
“kodunurk” Rotterdamis (Schiedamse vest, Blekerstraat)
kesklinna elumajad
veel elumaju
Hotelli lähedal oli Meremuuseum (Maritiem Museum). Selle eksponaate ma siis esimesel linnaga tutvumisel kohe märkasingi.
Üks laev oli kalda peal kalda ääres oli kraanasid ja vees oli veel terve hulk erinevaid laevu. Aga oli ka majakas.
Meremuuseumi teisel küljel oli järgmine kõrghoone ja nende vahel üks paljudest kunstiteostest, mis Rotterdami ilmestavad.
Vana aurik, mille peale saab minna. Muuseumieksponaat.
Rotterdami kesklinna kummaline artihektuur. Need on kuubikumajad. Ühe sisse sai minna, aga mul ei olnud mahti.
Kuubikute kõrval on tagurpidi akendega maja, ning selle taga kollaste torudega raamatukogu. Mida kõike nad siin erilisuse nimel ette ei võta. Kuubikute alt viis läbi minu igahommikune koolitee.
Pisut on säilinud ka vanemaid maju. Need jäid ka enam-vähem mu igapäevase tee äärde.
Pisike Lambertuse kirik jäi samuti mu igahommikuse tee äärde.
Pühapäevase päeva märksõna Rotterdamis ei olnud eestlaste saabumine, vaid Vormel 1 linnaralli. Väidetavalt pool miljonit inimest oli kogunenud kuulama kõrvulukustavat müra ja vaatama vormeleid. Mina neid küll ei näinud, kuulsin vaid. Ja tõenduseks saan näidata rahvamassi ja suitsupilve.
Tagasiteel ülikooli juurest hotelli läksin ma mööda jõe kallast. Maasi jõgi on nii lai, et kogu aeg oli tahtmine öelda “meri”. Vaated kõigepealt linnakeskmest väljapoole ja siis kesklinna poole.
Järgneval on näha vana raudteesild. Tänapäeval lähevad rongid hoopis jõe alt.
Ning viimaseks täna Maasi jõe äärsed korterelamud ja lillekobarad.
Pildi allservas paistab killuke rattateed, mis on iga tänava kohustuslik komponent. Rohkem pilte ma pühapäeval ei teinud.
08.20.09
Maasi jõe sild
Väike vihje. Ilus linn, päike ja soe. Võõras keel ja palju tegemist.
Hommikust õhtuni koolis ja siis natuke linna peal. Kirjutan pikemalt, kui olen tagasi.
Met with knitters of Rotterdam. Wonderful. Will post more pictures and longer impressions when back and behind bigger screen.
08.12.09
selle suve kõige pikem päev
Ärkasin vara. 5.30, koos hümniga astusin ma voodist välja ja asusin hommikusele rutiinile. Pisut blogisid ja kell 7 olid valmis nii hommikukohv kui ka puder. T ja R ka üleval ja söömas. Kell 8 pakkisime kotti ühe koogi, (mul on hea meel, et Pille parajasti sellest imeheast koogist just nüüd blogis), morssi, tagavarariided ja igaks juhuks ka ühe vihmavarju.
Nii me siis kolmekesi läksime, Lodjakoja juurde. 8.47 olime seal esimesed. Õige pea saabus ülejäänud seltskond ja võisimegi Jõmmu pardale astuda. Pakid paigas, võtsime koha laeva lael lambanahkadel. Pildistasime ohjeldamatult Tartut jõe pealt, sildu ja hooneid.
Emajõgi oli vaikne ja rahulik. Linnast väljas olid linnud, kalamehed ja väikesed paatide panipaigad. Oli üks kormoran, täitsa palju haigruid, mõned jäälinnud ja veel hulk erinevaid linde. Oli kõrkjaid, kuppe ja pajuvõsa. Laeva katusel päikese paistes lamades oli palav ja uinutav.
Pisut enne Peipsile jõudmist organiseeriti mast püsti ja Peipsil pandi puri ka üles. See on ülev tunne, kui sa oled väikeses laevukeses uhke purje all. Ning sa oled väike, sest tuul kannab sind, laine õõtsutab üles ja alla, ning sa liigud. Aru saad sellest muutuva kaldajoone ja kalavõrgumärkide järgi.
Kuskil Kolkja kandis pandi mootor tööle ja ots pöörati ringi. Puri võeti maha ja lapiti kokku. Ja sõit kodu poole algas. Vastu lainet sõites oli üsna kehva olla. Näod läksid valgeks ja jälgiti kiivalt silmapiiri ja otsiti mälusopist nalju, et unustada kehvem enesetunne.
Istusin laevaruumi ühes ukseavas ja jälgisin merd. T oli selleks ajaks juba nii väsinud, et heitis pikali ja magas lambanahal. Laev krigises ja kõikus. R oli ka seal samas lähedal. Lained pritsisid vahel, nii et prillidel olid piisad. Ja ma olin õnnelik. Õnnelik, sest minu kõige kallimad inimesed olid koos minuga ja me liikusime kodu poole.
Siis jäi mootor seisma. Vägeva kõikumise saatel pöördus laeva nina jälle põhja poole ja me triivisime. Päris hulka aega. Laeva moorit üritati uuesti käivitada, kuid ebaõnnestunult. Üha uuesti ja uuesti ja ikka edutult. Kuskil Kolkja kandis (jälle), pandi ankur sisse. Ei olnud mõtet enam kaugemale põhja triivida. Ja aeg muudkui läks, näod läksid valgemaks ja jutud harvemaks. Päike vajus madalamale ja lained olid kord suuremad, kord päris rahulikud.
Pool üheksa võeti ühendust piirivalvega. Piirivalve soovitas kalureid ja need said meile appi tulla. Uudis sellest tegi tuju rõõmsamaks. Peagi paistiski väike kalalaev lähenemas. Kinnitati otsad ja tõsteti ankur. Teine kalalaevuke tuli meile veel vastu ja suunas meid sadamas. T jaoks oli see väga põnev. Me suundusime Kolkjale. Pimedus saabus just siis, kui me kohalike uudishimulike silme all laevast oma kraami välja tõstsime. Rannarahvale omaselt pakkusid lahked kohalikud kuuma teed ning kätepesuvõimalust. Ja peagi tuli buss, kuhu pakiti asjad ja väsinud merehädaliste seltskond alustas koduteed.
Ühel hetkel läbi öö sõites tuli bussi värsket viljalõikuse lõhna. Ja tõepoolest võis aimata kombaini öös töötamas. Pool 12 olime kodus ja vajusime vooditesse.
08.08.09
kui juba teistele viitamiseks läks
Siis paneks siia viite ühele heale kommentaarile.
Juhan Kivirähi kommentaar Vikerraadios. Hästi öeldud, võtab kokku minu kõhutunde.
Ma küll ei ole eriti vaimustuses poliitika jagamisest siin, aga midagi ei ole teha.
08.05.09
huvitav leid Akadeemiast
Ma ei loe järjekindlalt kohalikku teaduskirjandust. Ei ole veel seda harjumust. Aga vahel nagu võiks. Käisin eile mõtete keerutamise pausi ajal Selveris. Sirvisin juulikuu Akadeemiat ja sain toreda üllatuse osaliseks.
Marika Mikkor on kirjutanud pika, lausa kahte ajakirjanumbrisse mahtuva uurimuse Eesti kodussünnitamise liikumisest ja selle kajastusest meediast. Ma oma väikese peaga mõtlesin, et see oleks tegelikult väga-väga huvitav teema uurida. Ma miskipärast uskusin, et see on must uurimata maa. Aga näe, päris suur töö on ära tehtud.
Säilitan endale viitena, juhuks kui huvi pakub.
08.01.09
esimene paar valmis
Värskelt varrastelt otse jalga ja edasi fotosessioonile.
Absinthe Knitty-st. Lõng: Titan Wool Winner, oliiviroheline. Vardad: 2 mm. Alustatud 13. juuli. Nädalajagu kulus esimese valmimiseni, siis tuli paus sisse, sest lõng sai otsa. Teine sokk valmis ka umbes nädalaga. Lõnga kulub umbes 100 grammi.
Tegin täpselt nagu juhised ütlesid, seega selgelt ja kenasti kirjutatud juhised on. Põnev on neid kududa. Kogu aeg toimub midagi ja seetõttu on vaja kogu aeg mustrit sokiga koos hoida. Aga igavaid sokke mina kududa ei taha.
Täna käisime ka turul, suvist köögiviljarohkust nautimas. Tõin koju söögikorra jagu kollaseid aedube. Ma jumaldan neid ube, keedetuna ja võis praetuna. Kõigepealt väitis T, et kollased oad talle ei maitse. Miks sa seda siis mulle turul ei öelnud? Mul läks meelest ära, vastas T.
Peale sööki väitis ka R, et meil on ju külmkapis ube. Terve hunnik on neid sügavkülmas. Ja ega talle siis ka oad väga ei meeldi. Nuu jah, veel üks asi, mida ma siis ainult oma rõõmuks teen. Kuigi, ma ei saa väga viriseda. Neid asju, mida minu mehed ei söö, on ikkagi väga vähe. Aga kui neid siis ette satub, siis seda ootamatum ja üllatavam see minu jaoks on.
