Archive for July, 2009
07.31.09
Posted in igapäevaelu at 11:12 am by linnaliina
Minu väikeses peakeses keerutavad ringi mitmed küsimused. Mõned neist on lihtsamad ja targemad ja leiavad endale enam-vähem ise vastuseid. Aga mõnda küsimust peab esitama.
Kas lennureisil peab kindlasti olema kohver? Või piisab spordikotist ka, kui sellele saab väikese tabaluku peale panna?
Kas kohver on nii intiimne asi, et see peab igaühel olema isiklik, või julgetakse seda laenutada ka?
Pisut ühe kahe nädala stardini, hakkame paanikat tekitama, seltsimehed!
Siis on küsimused, millele on natuke keerukam vastata. Kas sõna “ambivalentne” asemel on olemas mingi ilus eestikeelne sõna? Ambivalentsus iseloomustab mind ja maailma väga hästi, nii oleks praktiline kasutada eestikeelset sõna selle asemel.
Permalink
07.28.09
Posted in igapäevaelu at 9:25 pm by linnaliina
Lapse maal vanaema juures aeg sai selleks korraks otsa. Võib-olla jõuab sinna veel. Ma vaatan, et sellel suvel meeldib mulle pildistada köögivilju. Ma armastan neid suviseid kaunitare.
Teismelise-eas oli minu lõunasöök järgmine: Korralik köögivilja sisaldav lõuna köögis laua ääres. Vahel oli seal ka magustoit. Kõht pilgeni täis, siis oli aeg minna magustoiduringile. Esiteks herned, siis tomatid. Maasikaajal järgnesid sellele maasikad, hiljem vaarikad ja tikrid. Sügise poole lõpetasid ringi õunad.
Seekord käisin maiustamas fotoaparaadiga.
Tomatid,
basiilik
herned
sibula õisikute ideaalmaailm
Ja ühed porised varbad. Peale vihma on põllu peal hea pehme.
Järgmisel päeval olid vaarikad.
Mõni päev varem olin Tartust leidnud esimese sügise märgi. Eks neid tule teisigi, paisuvaid õunu puu otsas ja ritsika sirinat tee ääres. Aga sellele ma täna küll mõelda ei taha.
Permalink
07.21.09
Posted in igapäevaelu at 7:31 am by linnaliina
Olin sellel nädalavahetusel täiesti üksinda Tartus. Reedest esmaspäeva hommikuni. Teised olid maal. Kudusin kuni jaksasin, käisin korraks Hansapäevade meluga tutvumas. Võib-olla olen ma vanaks jäänud ja täiesti oma emasse läinud, aga mulle väga ei meeldinud. Rahvast oli liiga palju. Vaatasin käsitöö lette ja vaid paaris kohas tekkis mõte: Oh, see on ilus, seda ma tahan. Mind millegipärast ei pane vaimustusest ohkama salomoni sõlme tehnikas pont¨od, mis on tehtud mohääri-akrüülisegusest lõngast. See tuletab mulle kohe meelde emotsiooni, mis mind valdas, kui ma oma oran¸i salli valmis sain ja endale külge riputasin. Peeglist paistis 10 kilo raskem inimene, kui ma tegelikult olin. Või masinal kootud muumidega lastekampsunid.
Ilusad siidsallid olid need, mille puhul mu silm särama läks. Ning vilditud uhked õhkõrnad sallid. Millegipärast sellistes türkiissinistes toonides olid eriti ilusad. Ühe sallimüüja juures meeldis see, et autori kohta oli materjal müügitelgi küljes. Need sallid seal ei olnud anonüümsed, vaid kunstiteosed.
Minu jaoks kõige kõvema tegija püüdsin ma pildi peale ka. Temast oli võimatu mööda minna ilma imetlusnaeratuseta. Väga asjalik noor sepp oli.
Edasi läksin turuhoonesse, et normaalsema hinnaga kurki ja tomatit varuda, ning oliki kõik. Võib-olla järgmisel aastal tahan uuesti trügida.
Permalink
07.14.09
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu at 11:25 am by linnaliina
Veel üks sokk. Jälle varbast üles. Seekord Knittyst. Absinthe. Ma olen Absinthet kududa tahtnud ammu. Lõnga värv ei ole ideaalne, ta võiks olla salatirohelisem, vähem oliivikas.
Süümepiinad tulevad selle koha peal, kus küsida: kas mõni on valmis ka? Ei, ma kogun praegu poolikuid sokke. Ükskord lähen Lianni ja kasutan ära viimasegi kingitud raha et osta puuduolevad lõngakerad. Kõik ühekorraga. Ja siis hakkan koguma valmissokke.
Seega tänane seis: 3 paari poolikuid sokke, teisest paarist teisel sokil kand ületatud, jäänud vaid sääreosa. Ma arvan, et ma pean esimesel sokil sääreosa uuesti kuduma, on pisut kitsas. Ning ahvatlev on teha neist endale põlveni sukad. Kolmandal paaril olemas üks varvas ja alustatud muster. Kududa aitas Brenda Dayne (episoodid 40 ja 41). 41. episoodis vestles Brenda oma õe Pam-iga. See pani mind mõtlema oma õele ja sidemele temaga. Brenda ja Pam-i vahel on terve Atlandi ookean. Mina igatsen oma õde isegi 160 kilomeetri taha.
See nädal on meil lapsevaba. Minu väike T on juba nii suur, et saab hakkama nädalaga vanaema juures. Kodu on kuidagi tühi, rutiinid on mõttetud ja hommikused ja õhtused telefonikõned väga oodatud.
Nädalavahetuse sisse mahtus suur maasikaorgia. Toormoosi tegi terve meeskond. Tegin ka suvistest taimedest pilte.
Maasikalaadungid on köögilauale kogutud. Puhastamine ja moositegu võib alata.
Ning selle ja paar veel toorest metsmaasikat leidsime me vanaema õue pealt. Vahva kui nad nii lähedale külla otsustavad tulla.
Permalink
07.07.09
Posted in hobid ja muu huvitav at 7:19 am by linnaliina
Mis teeb mind kui kuduvat inimest õnnelikuks. Eks ikka see, kui on võimalik kududa hästi isekalt. Just seda, mida hing parasjagu ihaldab. Võimalus luua üles just neid asju, mis ei ole praktilised, vajalikud. Enamasti ootavad kudumist üsna igavad esemed - sall, mis peab olema pikk ja meesterahvale sobilik; täiesti tavalised lapsesokid. Need ei ole suured, aga võivad olla tüütud. Aga mis peamine, neid oodatakse ja vajatakse. Juba see teeb neid omamoodi igavaks.
Aga mis siis on mulle viimasel ajal kudu-tuhina peale toonud?
Natuke lehti.
Natuke väikeseid palmikuid. Nii väikeseid, neid on raske nimetada palmikuteks.
Siis natuke suuremaid lehti ja natuke enam palmiku moodi palmikut.
Mõlemal puhul on tegu Titan Wool Winneriga. See vist on praegu mu lemmiklõng. Lihtne, mitte väga tugev ja kare. Ilusat värvi. Üsna palju erinevaid värve. Ning ilmselt olulisim on sobivus 2 mm varraste ja minu kudutugevusega. Nii, et 64 ja 60 silma soki jaoks on paras.
Ah et need on sokid? Jah, need on sokid!
Leitud Ravelry-st. Neid ühendab see, et nad on olnud müstilised sokid. See tähendab, mingil hetkel on neid jagatud jupi kaupa. Päris paljud on neid kudunud, ning Ravelry-s ringi kolistades satuvad mõnel hetkel ette eriti kaunid valmistööd. Ja nii ma nendeni jõudsin ja nii nad mu kuduihalustesse kinni jäid.
Sügiseste langevate lehtedega sokid (ravelry link) jõudsid kudujateni Jeannie Cartmeli tööna. Roostekarva lehed said alguse enne jaanipäeva. Ühe päevaga jõudsin kannani, järgmine päev kihutasin üle kanna ja harutasin jälle tagasi. Maal jõudsin nendega lõngatoki lõpuni, ja 20 ringi jäi soki valmimisest puudu.
Ent siis ei jäänud ma ootama lõngapoe-raha saabumist, et saaks ühe paariga lõpuni minna. Hoopiski mitte. Võtsin ette järgmise iseka paari - Scherherazade. Autoriks Maia Discoe Teised sokid said alguse peale jaanipäeva tagasi linnas olles.
Esimese soki kudumine on väga huvitav. Silmad liiguvad ühelt vardalt teisele ja mustripaneelid liiguvad eest taha ja üles. Lehed meeldivad mulle väga. Suur osa sokist valmis teel rongiga Tallinna tööle ja siis rongiga tagasi.
Viimistlemata kujul on see sokk väga imeliku kujuga. Aga paned jalga ja tunned ennast õnnelikuna, sest see sokk on minu arust väga ilus. Teine sokk on juba üles loodud. Selle kudumine ei ole enam nii huvitav. See on juba kordamine.
Tõeliseks üllatuseks on minu jaoks see, kui pikad need sokid on. Peaaegu põlvikud.
Sokiline suvi!
Permalink
