Archive for June, 2009
06.30.09
Posted in igapäevaelu at 8:47 pm by linnaliina
Jaanidest on juba nädal möödas. Millised siis olid meie selleaastased jaanid? Traditsioonilised on kõige õigem öelda.
Meie jaanituli oli Kehtnas, väike ja rahulik. Vara läksime magama, sest jaanipäeval käisime Tallinna lähedal R vanematekodus. Me oleme nii teinud vist kõik need aastad, mil T on meiega olnud. Edasi oli Kehtnas töö- ja puhkelaager. T jaoks sisaldas see hommikust õhtuni õues olemist ja täditütrega mängimist. R putitas iidvana arvutit ja mina tegin erinevaid asju. Aitasime kõik koos maasikatele võrgud peale. Veel sai pisut õmmeldud.
Ma olen õmblemisest võõrandunud. Praegu ei võta ma hea meelega õmblusmasinat välja. Vaid siis, kui teisiti ei saa. Ja keerulisi asju keeldun õmblemast. Ometigi olen ma õmblemist nautinud. Ent see ei olnudki nii hull.
Laupäev oli meil tähtis päev - suguvõsa kokkutulek Viljandimaal. Õigupoolest oli see vaid mu vanaisa ja vanaema laste ja lastelaste ja laste-lastelaste kogunemine. Seda mõnusam oli olemine, sest teadsin enam-vähem kõiki. Rõõmustavalt palju oli väikeseid lapsi. Eks nemad tasakaalustavad vanema põlvkonna vaikset hääbumist.
Laupäeva õhtul bussiga Viljandist Tartusse sõites oli aega mõtiskleda Viljandi ja Viljandimaa fenomeni üle minu jaoks. Viljandimaa ja väike Viljandi on minu jaoks erilised, romantilised kohad. Põhja-Eesti lameda maa tüdrukule mõjuvad sealsed pinnavormid väga võimsalt. Künkad ja ürgorud, vaated üle oru, ning kurvilised teed, mis teisele poole orgu viivad. Orupõhjas allikad ja tiigid. Metsasalud ja nende varjus ilusad vanamoodsad majad. Mul ei ole olnud õnne käia suviti vanaema juures ja seal nii-öelda maal suve veeta. Minu kodu oligi maal ja see romantika ei olnud minu jaoks eriline. Aga mul oli Viljandimaa, isa lapsepõlvemaa. Igal suvel sai sinna mindud, autoga ja mitmeks päevaks. Sai läbi käidud suur osa isa õdedest-vendadest ja nende peredest. Ning kokkutulekud ei olnud ka minu jaoks midagi eksootilist. Pigem on ka kokkutulekud omamoodi romantilised.
Kõik need suvised reisid olid ajad, mil sai kuulda vanemate inimeste lugusid. Nii on lõpuks juhtunud nii, et kõikide nende majade ja talude taga on lood. Viljandis on mõned majad, mida isa on mulle näidanud ja lugusid rääkinud: siin ma olin kooli ajal korteris ja seal on minu kool. Kõik need lood, mis siis kooliga olid seotud. Ringi sõites rääkis ta ikka, et siin sai ratastega ujumas käidud, siin metsa tehtud, siin metsas peidus oldud. Siin töötasin sellel ajal ja teises kohas teisel ajal. Ja mitte ainult isa jutud, isa on suure osa oma elust veetnud Viljandimaalt eemal. Aga ka tädide ja onude ja nende laste jutud. Ma arvan, et kõik need lihtsad jutud sellest, kuidas inimeste eluteed läinud on, ning nende seotus ilusa maastiku, armsate majade ja tolmuste teedega on teinud Viljandimaa mulle armsaks ja romantiliseks. Ühelgi teisel linnal või piirkonnal ei ole sarnast romantilist aurat minu jaoks. Võib-olla siis tekiks, kui ma koliks Tartust ära ja tuleks seda paarikümne aasta pärast vaatama. Võib-olla pean ma pisut vanemaks saama, et osata hinnata Raplamaa ilu.
Mulle tundub, et ma pean T-d varsti üsna palju Raplamaal ringi vedama, talle lugusid rääkima. Laskma tal kuulata minu ja ema-isa juttusid inimestest ja asjadest, mis juhtusid meie lapsepõlve ajal ja mis on neist inimestest nüüd saanud. Tegema seda nii, et tal on neid huvitav kuulata. Ehk siis on keegi, kellele Raplamaa ja Kehtna on romantilised kohad.
Järgmist nädalat sisustab töö. Nokitsen andmestike kallal, et varsti mõelda numbrite tähenduse üle.
Permalink
06.19.09
Posted in projekt magister at 9:16 pm by linnaliina
Ja kõik läks hästi. Oli palju õnnesoove ja lilli, kallistusi ja käepigistusi.
Oli hümn ja gaudeamus. Kõned ja palju kauneid tarku inimesi. Ning projekt magister sai ametlikult lukku pandud.
Permalink
Posted in igapäevaelu at 7:18 am by linnaliina
Ei ole ma väga Anthea Turner. Suurpuhastus jäi üsna poolikuks ja pealiskaudseks. Aga sellest me ei räägi, sest on muud asjad, mis hinges kripeldavad.
Ühel neljapäevaõhtul T-ga lasteaiast koju minnes sain ma telefonikõne. Meile pakuti lasteaiakohta linna lasteaias. Asukoht kuulus sobivate piirkndade ringi ja nii me siis võtsime koha vastu. Käisin koosolekul ja sõlmisin lepingu. Ja siis tuli hirm. Rühm on kindlasti suur ja kasvatajaid ei tea ka. Ja hakkas ka kahju lahkuda väikesest rühmast, toredatest kasvatajatest. Aga raha otsustab kõik.
Eile oli T-l viimane päev väikeses toredas eralasteaias. Ja T järel koju kõndides valasin ma pisaraid. Ka R rääkis, et oli hommikul kasvatajaid kallistanud ja tänanud. Ja nüüd varahommikul siin sellele tagasi mõeldes tulevad ka pisarad. Ma ei tea miks. On see lihtsalt karika täis-saamise tunnus. T tahtis sinna minna, tal oli seal igas vanuses sõpru. Ma nautisin ta rõõmu ja uusi sõnu ja teadmisi. Neid tuli iga päevaga. Ma tean et T on nagu ¨vamm, mis neid enda sisse imeda suudab. Ehk on sügisel algav lasteaia etapp võrreldav ja samaväärne. Aeg näitab.
Võib-olla ma kardan muutusi? Ilmselt mitte kõiki, aga ühte osa neist. Ilmselt ei taha ma kokku puutuda ebakindlusega. Viimase aja ühiskonnaelu kallab seda ämbriga. Ja põgeneda ei ole tegelikult kusagile. Kohati tundub mulle, et minu kui inimese võime midagi paremaks teha on kaduvväike. Ning see, et valitsuse kasutatav ideoloogia on minu omaga vastuolus, võimendab seda tunnet veelgi. Minu igapäevaelus on justkui paralleelmaailmade efekt. Oma tööalases elus ma tean, millised väärtused on olulised ja ühiskonna heaolu suurendamisse panustavad. Ja riigi tasandil ma näen nende väärtuste jalge alla tallamist, nendest üleastumist ja nende mõnitamist. Nii tekibki tunne, et mida ma tühja rabelen ja vastuvoolu ujun.
Nii keerulised ja kurvad mõtted toimeka ja tähtsa päeva varahommikul.
Permalink
06.15.09
Posted in igapäevaelu at 4:13 pm by linnaliina
Ma olen sunnitud hakkama täiuslikuks koduperenaiseks. Vaja on elamine prillikivina läikima lüüa, planeerida korralik vastuvõtu söök ja see ka ellu viia.
Külalised on kutsutud, pool elamist kannatab ka nende vastuvõtmist. Teise poolega peab veel tegelema. Menüü osas on vaja veel mõtlemist, põhimõtted on teada.
Seega mahuvad kolme järgmise päeva peale koristamine, järelkoristamine, kokkamine ja kodukaunistamine. Ning lisaks sellele tuleb veel ka tööl käia. Tööl on tulemas uued algused. Huvitav aeg, kus pannakse maha plaane ja mõelda nende realiseerumise põhimõtetele. Kuidas teha nii, et oleks selgem, parem, lihtsam, efektiivsem. Ehk siis, vaja on hakata rakendama kõiki neid teadmisi ja kogemusi, mida magistritöö kirjutamine endas sisaldas. Koolimaja ise on vaikne, söökla tõmbab otsi kokku. Tõsi, täna näiteks oli teisel kursusel üks eksam teha. Aga üldiselt on maja vaikne ja igav.
Veel on vaja mõelda pühadeplaanidele. Aga las pidustused saavad läbi. Küll nõusid pestes jõuab mõelda.
Ma tahaks nüüd ka soojemat ilma. Kampsunid ja vihmavarjud ja kummikud on muidu mõnusad. Ent nii on külm ja niiske. Ja mitte eriti suvine.
Permalink
06.11.09
Posted in igapäevaelu at 8:38 pm by linnaliina
Eelmisel aastal avastasin, et ma jagan oma sünnipäeva Tiinaga. Palju õnne Tiina!
Täna avastasin, et Remo jagab ka meiega sünnipäeva. Palju õnne sulle ka Remo!
Mina jagasin täna oma sünnipäeva esimest korda sellisel moel. Mul on nüüd kolleegid ja kollektiiv kellele lauda katta ja kohvi pakkuda. Mul oli mitmeid hirme, mis õnneks väga täide ei läinud. Suve algus on instituudi tühjaks teinud, kõik ajavad asju kuskil eemal. Aga esimese korra kohta sobis see mulle väga hästi. Tegemist oli esimese harjutusega nädala pärast toimuvale suuremat sorti pidustusele. Ettevalmistused on alanud, inimesed on kutsutud. Seega on aeg asuda küürima ja planeerima. Riideid varuma ja vaaritama.
Üldse on tihe aeg. WWKIP ja laulupidu laupäeval.
Permalink
06.08.09
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu, projekt magister at 3:44 pm by linnaliina
Nädalavahetus oli vaikne ja kodukeskne. Reede sai veedetud konverentsil. Konverentsid on head kohad teemavaldkonna inimeste meelsuse ja mõtete tunnetamiseks. Ettekande tegemise kui kunsti analüüsimiseks ning sellele vastavalt oma ettekandele korrektsioonide tegemiseks. Lisaks oli mul kaasas magistritöö kaitsmise mittekohustuslik osa. Minu tänusall ei olnud reedel veel valmis. Ja neljapäeva õhtul saigi tehtud plaan: konverentsil koon nii palju lehemotiive, kui iganes jõuan. Koju tulles ja nädalavahetus kuluvad otsamotiivide kudumiseks ja viimistlemiseks. Pühapäeva hommikul saigi varras välja ja pärastlõunal lõngaotsad peitu. Õhtul pesu ja venitus.
Täna hiilisin töölt pisut varakumalt koju, et mõelda homsele kõnele. Ning muidugi kasutasin juhust, et homme minu juurest lahkuvat kaunitari jäädvustada. Viisin ta murule lebama, lillelõhna nuusutama.
detailid: roosilehemustriga keskosa
teemandimustriga serv
Pikkus umbes 180 ja laius umbes 50 sm.
Meeldetuletuseks: lõng Titan Merinos Extra, varras 2,5 mm. Lõnga kulus alla 100 grammi, umbes pakun et kuskil 70 grammi. Õrn ja naiselik sai. Minu pitsikudumise soolikas aktiviseerus vist üsna korralikult. Salli kudumise ajal oli mul küll mõte, et ahh, võtaks vardad välja ja alustaks midagi muud. Näiteks Aeoliani või mõnda haapsalu salli oma uuest raamatust. Aga eks seda jõuab veel. Miks ma tahtsin pooleli jätta? Kui muster on selge, siis on lihtne ja lausa igav. Teised ilusad sallid tundusid olevat palju põnevamad. Aga teadmine, et teisi ma ilmselt ei jõuaks enam valmis kududa ja närvitseda ja ööd veeta kududes ma ei oska. Ning endale kindlaks jäämine on ilmselt ka magistritöö protsessi iseloomustav nähtus.
Permalink
06.04.09
Posted in igapäevaelu, projekt magister at 9:15 pm by linnaliina
Tänane päev on olnud vihma täis. Hommikust õhtuni on ainult sadanud ja sadanud. Käisin hommikul hambaarsti juures ja koju tagasi jõudes olin läbi läbi märg. Õhtupoolikul T-l järgi käies sai koju tulla läbi vihma, kummikutes ja vihmavarjuga. Tegin mõned pildid ka.
Sellest, kuidas T vihmavarju all koju tuleb. See on Tõrukese lasteaia juures. Selle lasteaia juures juhtus nii, et sattusime värava juures kokku tüdrukuga, kellel oli täpselt samasugune vihmavari.
Sellest, kuidas vihmapiisad on tammelehtede peale puhkama jäänud. Tuul on puid räsinud.
Sellest, kuhu sirelite rohked õied vihmaga jõuavad. Selline tähelepanuväärne pilt oli meie aia taga tänaval. Kogu põõsa alune oli õisi täis, nii täis. Varsti on nad tallutud ja vihma poolt räsitud ja koledad. Lõpuks uhuvad tuul ja vihm ning tänavakoristusmasinad nad kaduvikku.
Tegelikult tahtsin ma hommiku poole blogida asjadest, mis minu väikesesse peakesse pesa on teinud.
Kolmapäeval käisin kuulamas Kai Haldre doktoritöö kaitsmist. Oma magistriõpingute esimesel nädalal käisime kõik koos kuulamas Lea Pehme doktoritöö kaitsmist. Doktoritöö kaitsmine on üks väga eriline sündmus.
Sügisel 2007 oli selle kuulamine minu jaoks mõnes mõttes väljakutse: kas ma saan teemast aru, kas ma saan keelest aru, kas ma oskan kaasa mõelda. Jah, ma sain kõigest aru, nautisin oponendi inglise inglise keelt ja mõtlemist. Olid mõned kohad, kus ma ise mõtlesin, et mina oleksin teistmoodi vastanud küsimusele. Seekord ei olnud see väljakutse, vaid tuttav situatsioon. Seega olid mõtted teistsugused. Seegi kord oli väga nauditav oponent Suurbritanniast. Diskussioon oli vabamalt voolav ja nauditav. Publiku seas oli vastava valdkonna koorekiht ja huvilised inimesed. Aga võrreldes eelmise korraga olid suure osa nende näod ja nimed mulle tuttavad. Oma rolli selle juures mängib kahtlemata see, et ühiskond teab palju enam pereplaneerimisest ja sellega tegelejatest, kui tuberkuloosiarstidest ja vastava valdkonna inimestest.
Diskussiooni juures oli minu arvates väga meeldiv see, kuidas registritest tulnud numbrite tõlgendamisel jõuti väga kiiresti ühiskondlike kontseptsioonide juurde, nagu stigmatiseerimine ja sildistamine. Ning diskussioonis kõlasid laused, et valdkond on poliitiline, privaatne ja poliitiline. Kui ma suureks saan, tahan ka nii hästi kaitsta. Aga selleks peaksin ma tegema enne põhjalikult praktilist, igapäevast tööd. Minu küpsusaste on praegu veel liiga väike vastava taseme jaoks.
Ent sellegipoolest on hea näha taset, kuhu on võimalik jõuda.
Permalink
06.02.09
Posted in igapäevaelu at 9:55 am by linnaliina
Üks üsna keeruline jutuajamine eile õhtul emaga tegi minu öise une nii koledaks, et ma üritasin kella neljani magada Kadri Liigi abil kõrvaklappides.
Ma teadsin, et ma ei taha emaga arutada kõne all olnud teemat. Aga isa kandis absoluutselt kõik rahulikult talle ette. Ema helistas ja süüdistas mind ja minu perekonda mitmetes asjades: mittetegutsemises, mitteotsustamises, asjade mitte ette võtmises, ebarealistlikes unistustes, oskamatuses oma elu elada ja üldises laiskuses. Ma nüüd mõtlen pikemat aega, kas ja millal talle järgmine kord helistada.
Aga mis on Kadri Liigil minu unega tegemist? Viimase aja närvilised juhtumised on minu ellu toonud uue uinumisvahendi. Ajal, mil mõtteid on liiga palju ja nad segavad uinumist, tuleb ajul lasta mõelda millegi totaalselt teisest ooperist asja peale. Kahe aasta taguste keeruliste sündmuste üks positiivseid mõjusid minu jaoks oli see, et ma avastasin välispoliitilise analüüsi. Heas vormis saab seda vahel lugeda siit. Ja iganädalase doosi saab kätte Kuku raadiost. Kodus me Kukut ei kuula, seetõttu oli minu jaoks hea avastus Välismääraja arhiiv. Olen selle endale arvutisse vedanud ja sealt tasapisi telefoni. Kuulanud olen rongi-bussisõidu ajal, staadionil liikumise ajal ja siis kui uni ei taha tulla. Mis eriti põnev on aasta-paari taguseid saateid kuulates, võimalus mõelda selle üle, kuidas ennustused tegelikkusest erinevad, kuidas aeg tagasi vaadates uusi nüansse avab. Või kuidas tänaste sündmuste juured ja alged on olemas juba aastate taguses ajas. Mitmetest ühekordsetest sündmustest saab nii jätkuv protsess.
Permalink
