04.28.09
Posted in projekt magister at 5:53 am by linnaliina
Loetud päevad on aega.
Tunne ei ole hea. Häirivad mitmed asjad. Enda laiskus ja võimetus asja korraga lähedalt ja kaugelt näha. See, et oluline isik jääb alati tehnilistesse probleemidesse kinni ja ei näe sisulisi probleeme. Tõstame juppe edasi-tagasi, püüame näha üldpilti ja takerdume sisukorda. Stiilid on lihtsalt erinevad. Tõsiselt erinevad. Mõneti on see kiitus Kadrile. Ega ma ise ei ole ka endaga rahul, aga ma paraku ei oska endast nii välja minna, et sellest kasu oleks.
Oma tekst on justkui liiga oma, liiga püha, et seda lõikude viisi maha kustutada ja uuesti alustada. Või teinekord ei näegi mitte ühtegi neist paljudest vigadest. Ma kipun kirjutama liiga keerulisi lauseid. Ja siis tuleb Liina-Mai ja ütleb need sõnad, mida ta ikka on mulle öelnud: igas lauses üks alus ja öeldis, mitte rohkem. Ja samas ma tajun, et selle töö reeglid on teistsugused. Kindlalt paigas ja ranged. Ja minu teine mina tahab olla mässav teismeline ja öelda, et ma ise tean kõige paremini. Ja hetk hiljem jookseks küsima mingi detaili kohta, mis võib-olla pole üldse määrav.
Just nagu oleks mu ette pandud liiga suured riided, või liiga peene pihaga balletikleit ja liiga pikkade paeltega sussid. Kasvagu ma nende sisse ja esitagu midagi.
Mul läks lihtsalt uni ära. Pool viis juba.
Permalink
04.23.09
Posted in igapäevaelu at 12:19 pm by linnaliina
Kuidas hommikut humoorikamalt veeta?
Loe kohalikku Postimeest hommikusöögilauas. Isegi kui see on vaid väike nupp.
Permalink
04.03.09
Posted in igapäevaelu, projekt magister at 11:59 am by linnaliina
Vaid üks kord on jäänud seda, et ma neljapäeval ja reedel istun seminariruumis ja kuulan ja mõtlen ning vaidlen. Just selle seltskonnaga ja selle konkreetse eesmärgiga. Ehk, siis õpin, olen seminaris/loengus või teen ettekannet või eksamit.
See on olnud päris huvitav teekond. Ma võin olla väga õnnelik, et ma just koos nende inimestega sattusin õppima seda, mida me selle kahe aasta jooksul õppisime. Ühest küljest kõik see koolimaterjal, need teadmised ja põhimõtted, mis tuli omandada ja tagasi peegeldada. Aga teisest küljest ka see teadmine, et on sarnaste huvidega erinevate taustadega inimesi. Ma ei ole üksi ja seega ei ole see minu kiiks.
Ma mõtlesin tänase magistriseminari jaoks juttu välja. Et mul sisu väga ei ole, vaid on sisemised kummalised “pseudo” probleemid, siis ma tahtsin neist rääkida. Aga eriti ei suutnud. Järelikult ei olnud see õige koht.
Nädala head uudised on see, et mu referaadi-koostamise-oskus on kiidetud heaks. See, kui professor, kes on oma ala pikaaegne korüfee ütleb kiitvalt on kui päikese pai hinge jaoks. Nüüd võib tegeleda järgmiste asjadega. Lahti lüüa Stata ja süveneda nendesse numbritesse, mida ma väga kardan. Ma loodetavasti tüütan varsti inimesi, keda ma ähvardanud olen tüüdata.
Ja veel üks uudis. Kodus muutuvad rutiinid. Väike poiss on kasvanud pisut suuremaks. Ta läheb uuest nädalast suuremate lastega koos lasteaeda. Sinna, kus Elsa kodu aknast paistab ja mis teeb minu koju-tööle mineku ringid loodetavasti pisut väiksemaks. Ja võtab ära igapäevase vajaduse sattuda kesklinna. Sellest viimasest on natuke kahju. Minu arvates on Tartu kesklinn ilus koht, ja natuke auasi on seal elu sees hoida. Aga ma olin justnagu puuga pähe saanud, kui juhataja palus tuua arstitõend ja kasvatajad rääkisid võimlemisriietest. Varsti tulevad koolikotid ja suusad ja ma ei tea mis veel. Mootorrattajupid ja õlled ja tüdrukud. Ja siis ma olen vana ja minu teadmised ja näpunäited ei loe enam midagi.
Permalink
