Archive for March, 2009
03.28.09
Posted in igapäevaelu at 7:36 pm by linnaliina
Pahade mõtete peamiseks tekitajaks olid haigused ja hambavalu. Sellisele järeldusele jõudsime kolleegiga vesteldes. Meil mõlemal oli selja taga hull viirus, tänu millele me koos eksamit järgi tegime. Nüüd on tuju parem ja töötahe pisut suurem.
T ja R mängivad Jengat. Lapsel on ruumilist mõtlemist ja reeglitest arusaamist. R väitis, et tal on isegi oht kaotada.
Eile käisin kontserdil. Kena kevadine kontsert oli. Ja ma saan aru, et Tartu on minu jaoks kodune linn. Tuttavaid nägusid oli palju, nii lava peal kui saalis. Tore oli tere öelda ja küsida, kuidas läheb. Olen paljudest neist puudust tundnud. Kui suur ja tähtis töö valmis saab, siis on jälle võimalust ise selles vallas aktiivsem olla.
Permalink
03.24.09
Posted in igapäevaelu at 7:58 pm by linnaliina
Nüüd on natuke parem. Hambavalu teeb hulluks ja töövõimetuks. Nii saab veelgi enam ratta pealt maha.
Nädal hiljem on valu suuremas osas taandunud ja päike teinud tuju paremaks. Aga edusamme pole ikkagi veel.
Aga tänasest lehest leidsin töökuulutuse, mis minu jaoks tõestab minu eneseharimise tähtsust. Teate neid ülikoolide positsioonide kuulutusi, mida viimasel ajal lehtedes sageli on? Konkursid erinevatele ametikohtadele. Täna nägin Tartu Tervishoiukõrgkooli oma ja ma tabasin ennast mõttelt: ma võiksin sinna kandideerida, kui mul oleks diplom käes. Varem pole ma sellele kunagi nii mõelnud. Alati on mõte olnud kuidagi nii: “Kui ma ükskord suureks ja targaks saan, siis ma võin sinna kandideerida…” Ja me ei räägi üldse sellest aspektist, et kas ma olen nende jaoks sobiv või on teisi sobivamaid. Lihtsalt see, et ma olen juba nii suur ja tark, et ma võiksin selliste kohtade poole vaadata.
Permalink
03.17.09
Posted in igapäevaelu at 3:38 pm by linnaliina
Kalender näitab juba väga mitmendat märtsi. See peaks tähendama, et mul võiks olla juba päris pikk fail tähtsat tööd. Aga ei ole. Ja isu kirjutada ka ei ole. Haigus ajas mind ratta pealt maha. Koolitöid on natuke liiga palju ja need ei ole lihtsad tööd.
Ja on haigusi, mis tulevad ja lähevad, et tagasi tulla. Ja siis nad ajavad pea vatti täis ja enesehinnangu täitsa madalaks. Ma juba mõtlen, et lähen ütlen juhendajale: Ma ei saa ega taha seda praegu teha. See ei vaimusta mind. Sellel tööl ei ole praegu minu jaoks midagi olulist öelda. Aga ma ei tea, mis oleks praegu oluline. Ja nii ma siis tiksun, muremõtted peas ja sadaseitse tööd ootamas. Koduabiline kuluks ka praegu ära.
Nädalavahetusel käisin Tallinnas koolitumas. Üle hulga aja oli täitsa tore kaaslastega aega veeta. Käisime Sauel õhtust söömas ja nautisime oma alla tipu esitlust nakkushaiguste epidemioloogia teemal. Ma pole aastaid saanud Tallinnas olla nii, et on olemas koht, kus võib ennast lõdvaks lasta (pikutada, magada, isiklikke mõtteid mõelda). See on Tallinnast teinud karmi ja koleda koha. Kui ei ole kodust kohta ja viibida vaid avalikus ruumis, on Tallinn väsitav ja vastik. Tegelikult saan ma aru, et ma olen juba nii vanaks jäänud, et ma eelistaks iga kell oma voodit ükskõik millisele teisele voodile maailmas. Aga kodune koht Kassisabas tegi Tallinna inimlikumaks, kodusemaks ja mugavamaks. Kui on kodu, siis võib Tallinnas isegi elada.
Ma ei tea, kuidas teha asju nii, et ma nendega rahul oleks. Seega kuulete viginat siit veel üsna pika aja jooksul.
Permalink
03.03.09
Posted in Tristan, igapäevaelu at 2:30 pm by linnaliina
3. märtsist aastast 2006 on selle blogi vanim sissekanne. Selle aja jooksul olen kirjutanud 196 postitust. Teiste abiga on tekkinud 101 kommentaari, mis ei ole spämmikasti lennanud.
Kui ma alustasin, siis ma mõtlesin, et see saab peamiselt olema lapseblogi. Aga ju ma siis ei ole nii hea ema, et suudaks jagada enamat oma lapse elust. Võib-olla väikesed tükid ongi kõige parem. Aga seda võib ju ometigi aimata, et minu laps on mind palju õpetanud.
Siis tahtsin ma jagada kudumist ja võib-olla muudki käsitööd. Ilmselt on seda päris hästi palju teinud, sest 40 posti selles kategoorias on päris palju. Aga Ravelry on viimasel ajal see koht, kus on hea asju jäädvustada. Mu Flickri fotoalbumis hakkab tasuta piltide arv ka täis saama. (Ma mõtlen, kas teha uus kasutajanimi, või hakata maksma ja saada muidki eeliseid). Aga seda, et ma viimasel ajal olen laisaks läinud, näitab kasvõi see, et ma pole rääkinud kootud jõulukingitustest. Ja neid oli rohkemgi kui kaks. Võib-olla varsti viitsin. Mõne asja pildid on Ravelry-s olemas, targemad otsivad ise välja ja kiidavad seal.
Viimase aja elu olen vargsi katte all hoidnud. Poliitika ja filosoofia ja mõtted ühiskonnaelu korralduse teemadel justnagu ei sobi siia väga palju. Samas, mu hammas sai nüüd natuke verele. Õpetamine oli päris mõnus jagamine. Äkki oleks üksildastel perioodidel just see koht üks selliseid jagamise kohti. Kallid lugejad, mida teie arvate? Kas ma peaksin siia toppima küsitavaid katkeid oma poolikust tööst? See töö ei ole erinevate takistuste tõttu väga palju edasi arenenud. Enne on vaja kirjutada feministlikest poliitilistest orientatsioonidest ja päikese ultraviolettkiirguse mõjust tervisele. Ja siis teha hindamisplaan ühele riiklikule tervisestrateegiale. Kõik need on koolitööd.
T oskab väga hästi meie elu täna kommenteerida: “Me kõik köhime!”, hüüdis ta rõõmsalt eile õhtul allüürnikule. Meie kõigini on jõudnud järjekordne kole viirus. Seda viirust iseloomustab korralik kõva nohu ja köha, ning väga kõrge palavik. Pühapäeval saime T-l kätte 39 kraadi ja eile minul. Eile kahekesi T-ga kodus olles oli küll tunne, et laps peab ennast ise teleka abil hoidma. Menüüs oli kaks korda Autode film (”Pane mulle Pikset!”), siis edasi Lotte ja lõpetuseks roti-film (”Ratatouille”). Viimase ajaks olin mina juba nii läbi, et tukkusin diivanil ja T vaatas minu peal istudes filmi. Nii kui R koju jõudis ja söök söödud sai, vajusin ma üleni valutavana ja palavikusena voodisse.
Täna on juba parem olla, kuigi nüüd tunnen, kuidas palavik tõuseb ja pea hakkab lõhkuma. Taskurätte läheb nagu leiba. Teed joome tasside kaupa, meega loomulikult. Kadestame neid, kes saavad kelguga õues käia ja nautida lund. T küll tahaks õue, aga ma lihtsalt ei jaksa. Mina ootan, mitte kevadet, vaid suve. Mul on ettekujutus, et kui mu senised kohustused lõppevad, siis tuleb mõneks hetkeks vabadust.
Permalink
