Archive for December, 2008
12.22.08
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu at 8:34 pm by linnaliina
Kuidas aru saada, et sa kood liiga palju?
Väga lihtne, sinu poeg, kes unistab punasest tsisternvagunist oma Thomase rongile ütleb vaguneid imetledes: “Aga ma koon endale tsisterni. Sellise punase.”
Eile jäi meil magama minek tavalisest hilisema aja peale. Mehed ootasid, kuni emme vaatab ära oma noorema ea lemmiku kontserdi. Küll oli hää. Ma ei olnud enam teismeline, kui ma ühel suvel iga päev nautisin seda head muusikat. Minu üsna suureks hämmastuseks ma veel mäletasin sõnu päris hästi ja üürgasin kaasa laulda. Seda või seda ja muidugi seda ja seda. Ja Simply Red ei lähe halvemaks, viimase aja lugu on väga väga mõnus. Aga imeliku maitsega nagu ma olen, meeldivad mulle kõige enam see ja see lugu.
Oo, see on taevalik nooruspõlvemälestus.
Permalink
12.21.08
Posted in Tristan at 9:31 am by linnaliina
Õhtul enne uinumist räägib T õhinaga: “Minu issi jaksab koppa tõsta. Minu issi jaksab kraanat tõsta. Kui kraana läheb katki, siis issi tõstab kraanajuppe. Ehitab uue kraana, sellise punase.”
Kõnnime T-ga Toomemäest üles, läheme koju. Küsin T-tlt, kas ta teab, mis selle mäe nimi on? “Toomas,” vastab ta rõõmsalt.
T sai ühel päeval ühe Thomase vaguni, et veduril oleks midagi vedada. Paar päeva hiljem hommikul ütleb ta: “Mul ei olegi punast vagunit. Mul on vaja punast vagunit.” Siis küsib ta mnu käest: “Jõuluvana toob mulle punase vaguni? Helistame jõuluvanale!” “Emme ei tea jõuluvana telefoninumbrit.” ”Jõuluvana telefoni number on aaaa…” Natukene hiljem võtab ta mul käest kinni ja palub, et me pühapäeva hommikul kell pool üheksa asuksime teele poodi punast vagunit ostma.
Permalink
12.17.08
Posted in Tristan, igapäevaelu at 3:07 pm by linnaliina
Kui vaadata seda, millal ma viimati kirjutasin, siis see polnudki ju nii ammu. Aga lihtsalt väga palju erinevaid asju juhtub jõulueelsel kiirteeajal.
Laupäevane Kullaketrajate jõulukokkusaamine Uppsala majas oli hinge jaoks vajalik. Ma nautisin olemist. Nagu oleksid kõik nad mu oma sõbrannad, keda pole ammu näinud.
Pühapäev oli pikk ja väsitav. Aga huvitav ja elamusterohke ka. Karges päikselises hommikus sõit Rakverre. Seal sai kaks tundi erinevates saunades veedetud. Koos meie väikse aga tubli kursusega. Edasi kursaõe juures süüa tehtud, juttu aetud, veini ja head sööki nauditud. Ja õhtupimeduses koju tagasi. Ma ilmselt oskamatuse ja harjumatuse tõttu sain vedelikupuuduse-peavalu, millest edasi tuli pingepeavalu. Millegipärast ei olnud kursuse jõuluüritus vaimselt nii rahulik ja rahustav. Seal on mõttekaaslust, aga on ka konfliktiohtu. Igal juhul pean ma ennast tagasi hoidma, et päris sõnasõjaks ei läheks. Teisest küljest, on see väga hea ettevalmistav kogemus sarnaseks veenmist ja argumenteerimist nõudvas töös.
Täna ja esmaspäeva veetsin ma “akadeemilises elevandiluutornis”. Jah, mul on täpselt selline tunne. Esmaspäeval avastasin ma enda jaoks Ludwig Flecki ja tema teooria selle kohta, kuidas teaduslik mõtlemine on ühiskonna poolt vormitud ja suunatud. Täna tegelesin põhjalikult ühiskonna medikaliseerumise protsessiga. Homses plaanis on postmodernse ja neoliberaalse ühiskonna suhtumised tervisesse. Veebruaris peab oskama argumenteeritult vaielda.
Paari tunni pärast on esimene kord, kus me läheme lapse jõulupeole. Kevadine kontsert oli küll pisarakiskuja. T on kodus ja koduteel harjutanud luuletust ja laule. Ehk siis on isu ka teha kodus midagi jõululisemat.
Eile tegin ka midagi, aga seda võiks pigem näidata ning lisaks juttu juurde rääkida.
Permalink
12.12.08
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu, projekt magister at 3:51 pm by linnaliina
Aeg on tähtis. Minu tänase päeva tähtsaima osa sisustas üks raamat. Nimi ja autor ei ole praegu tähtsad, oluline on see, et see on inspiratsioon üheks suureks eneseületuseks ja katseks veebruaris. Ja insipratsioon ka endasse vaatamaks ja mõtlemaks, mida ma teen siis kui projekt magister on läbi saanud. Ma olin õnnelik lugedes struktuurfunktsionalismist ja feministlikust lähenemisest tervisele. See teeb mind kirglikuks ja paneb vaidlema. Aga ma pean seda veel harjutama. Eriti seda osa, et teised ka saaksid aru, et see on lisaks faktile, et ta on ümmargune ja mõttetu mull, ka üks väike mõtlemisharjutus, katse vaadata maailma läbi erinevate filtrite.
Ja siis tuli minu elus esimest korda kiri retsenseeritud artikliga: Palun parandusi vastavalt kommentaaridele. Mu süda hüppas sees. Nii palju kommentaare. Nii palju sõnu, mis kõik kritiseerivad seda, millega me vaeva nägime. Ohh, poeks urgu ja ei tuleks välja.
Hea küll, loeme siis. Ei olegi midagi nii hullu. Pisut järjepidevuse vähesust, pisut sõnavaliku kriitikat ja pisut veel. Sellega tegelemine peaks mahtuma mu jõulupidudest pungil nädalavahetuse plaani.
Mis tähendab, et ma tõesti pean olema keskmisest tublim. Aga homse peo väike kingitus veetis tänase öö diivani peal laiutades ja on nüüd täitsa valmis.
Permalink
12.11.08
Posted in igapäevaelu at 2:47 pm by linnaliina
Meil on selline kummaline lugu, et mitte kõik minu perekonna liikmed ei kanna ühte nime. Ja nii saabki ette tulla järgmisi lugusid:
- Eile õhtul heliseb telefon. Võtan selle vastu ja oletan õigesti, et tegemist on mingi telefonimüüjaga.
Küsitakse proua Koksi. Mina vastu, et sellenimelist tegelast ei ole, mina olen Liina. Järgnevad küsimused kokkamise kohta ja ma pareerin neid küsimusega: kas te tahate mulle midagi müüa?
- Täna oli postkastis jõulukaart, millele oli kirjutatud - perekond Animägi. Jess! Mina tohin lahti teha ja teistele näidata.
Mõnus on teistes ja endas segadust tekitada.
Permalink
12.07.08
Posted in Tristan, igapäevaelu at 9:31 am by linnaliina
Aga ei ole osanud või tahtnud.
Ahi on valmis saanud. Neljapäeval pandi esimest korda tuli alla ja nüüd me siis iga päev natuke kütame. Pottsepp ütles, et 150 liitrit vett on vaja korstnast välja saada, ja seda mitte keeva vee auruna. Kui nad kolmapäeval koos abilisega ahjupealseid seina auke plokkide ja tellistega täitsid, hakkas minu sisse rahu tulema. Privaatsus tuleb tagasi. Koristamisel on mõte ja tungiv vajadus. Aga ma ise ei ole koristamisest küll vaimustuses.
Olin siin vahepeal haige, aga aega haige olla ei olnud, mingi töö ajas teist taga ja kodus oli müra ja kolin ja privaatsuse puudus. Palju lihtsam oli kodunt väljas olla ja asjalik olla. Nüüd annab see endast tunda. Magaks sada tundi ja ikka on vähe, nii kui õue lähen, olen higist läbimärg ja väsinud. Ühesõnaga, püstijalu põdemise tulemused.
Aga kõige tähtsam on see, et me oleme olnud juba kolm aastat koos oma T-ga. Kolm aastat juba!
Kolmeaastane T on minu arvates tore väike poiss. Temaga saab juttu ajada ja pikad maad maha kõndida. Ta ronib veel sülle ja teeb lasteaias hommikuti palju kallisid ja musisid. Ta tahab varsti kooli minna ja tema lemmikmänguasi on hetkel Autode filmi Pikne. See peab öösel ka kaisus olema, ning ilma selleta ei minda mitte kuskile. Ta oskab natuke nalja teha ja saab aru, kui teda tögatakse või sõnadega trikke tehakse. Tänaval uurib ta enamasti kõik automargid ja autovärvid järgi, samuti erinevatel siltidel olevad tähed on vaja üle küsida. Mõni täht on endal ka meeles. Joonistamine ja vesivärvidega värvimine tulevad ka hästi välja.
Sünnipäeva tähistamise puhul käisime Vanemuises Detektiiv Lottet vaatamas. Etendus oli minu üllatuseks 2 tundi pikk. Lapsed pidasid hästi vastu, lõpu eel hakkas nahistamine ja istumistüdimuse märkide näitamine pihta. Aga jälgisid hoole ja huviga. Õhtul kommenteeriski, et me käisime Lotte ja Bruno juures külas.
Nagu näha, on mu kirjutamisesoon kuskile kadunud ja tuleb millaski tagasi.
Seni tuleb tööd teha magistritöö kallal. Mis siis, et ka see on kirjutamine ja üsna keeruline ja nõudlik kirjutamine.
Permalink
