10.28.08
vaata, ja sa kuuled
Üks leht, mille kuulamine on mõnusam kui vaatamine. Vähemalt õhtuse chillimise ajal. Muidugi vaatamine on ka omaette nauding, aga kõrva jäi ta mulle rohkem
Archive for October, 2008
10.27.08
Lumelinnu kindad
Snowbird mittens are my latest finished project. I love them. So much, I think I need to give them away as a gift, as they are too beautiful for my humble me. But then again I think I need something special to show my special ME.
I knitted them with 1,5 mm needles and baby yarn. I love the pattern on the back of the hand. And I mastered very well the simple pattern in the palm. It got so even, that I was very proud of myself and thought how nice mittens allover diagonal striping would be. It was my first time doing corrugated ribbing. I made it longer than in the magazine. I just want to keep the warmth inside and hidden under the coat.
Ühel hetkel sai mul villand suure kampsuni väga pikkade ridadega krae kudumisest. Vaja oli midagi huvitavat. Näiteks kindaid. Ja nii ma ühel septembripäeval sirvisin tollel hetkel viimast Vogue Knittingut, kus oli palju kindaid. Mulle meeldisid need kahevärvilised kindad ja siis ühed seitsme värviga intarsias kootavad sokid. Nende viimastega on see lugu, et neid ma lihtsalt tahan omada, mitte kududa. (Teadagi miks).
Tuleb läbi minna oma tavalistest jamadest erinevate mustrite puhul. Kui originaalmustris on kirjas, et varda jämedus on 2,25 mm, siis mina pean millimeetri sealt maha võtma. Ja lõng võib ka peenem olla. See tähendab, et maavillane, mida mul kodus külluses leidub ja millele ma tõesti tahaksin rakendust leida, jäöb kasutamata. Sest ta on liiga jäme ja ebaühtlane. See tegi mind õnnetuks, sest tähendas raha kulutamist uuele peenele lõngale. Nii peenele lõngale, mida võiks nimetada korralikuks sokilõngaks. Ja sellist ei olnud väga kerge leida. Ma ei tahtnud maavillast Liisut. (Selle fenomeni üle tuleb veel pikemalt pead murda). Jäi järgi vaid Titani Baby Unito. Seda oli Liannis vaid beebitoonid (beebilngad peavadki beebitoonides olema, mis siis, et tegelikult meeldivad beebidele erksad ja kontrastsed toonid). Valge oli üks kindel kandidaat. Teise tooni osas kõhklesin: kas punakas oran¸ või helesinine. Kollane oli ka ilus. Jäi siiski lumele lähedane helesinine.
Edasi koju ja üles looma. Minu esimene katse kududa kahevärvilist soonikut. Esialgu tundus see üle mõistuse keeruline (kaks esimest rida). Aga siis tuli vilumus ja see on tüütu aga ilus viis raamida selliseid kudumeid. Sooniku kudusin paar sentimeetrit pikema kui juhendis. Mulle meeldivad pikemad soonikud. See soonik sai minuga koos korra koolis käia. Aga muster on palju huvitavam kududa, kui soonik. Elus esimest korda kudusin ma kindale külje peale pöidla. Päris põnev oli, sest peale pöidla eraldamist hakkas kinnas hoopis kiiremini edenema. Esimene kinnas oli selline meeldetuletamise ja vaimustuse aeg. Iga päev tahtsin kududa, et näha lumiseid kuuski, linnukesi ja siis lõpetada. Veel üks erisus originaalist on see, et ma graftisin nad kokku, mitte ei teinud kolme vardaga mahakudumist. Mulle meeldib graftimise tulemus palju enam. Teine kinnas tuli ka päris kiiresti vardale, sest kindad on ju erinevad. Pöidla asetus ja kiri kinda seljal.
Kusjuures, kinda peopesade lihtne muster tuli mul hämmastavalt ühtlane välja. Ehk siis, tundsin ma väga suurt uhkust oma kena tulemuse üle. Teine kinnas sai koos valminud esimesega ka koolis käia. Seal võeti nad vastu vaimustusega. Mulle endale hakkavad nad ka üha enam meeldima. Aga sellest tekkis probleem. Kuidas ma käin nii ilusate kinnastega? Need oleks ju väga ilus kingitus. Aga kellele? Kandidaate tekkis ja kadus.
Sellised mustrilised kindad, kus pooliku tööga käib kogu aeg kaasas ajakiri või muster, ei ole bussis ja koolis kudumiseks parimad. Nende koht on kodus diivani seljatoel ja töötamise kõrgaeg on see hetk, kui kartulid keevad pliidil ja parajasti on nõud pestud ja siis saab paar vardatäit kiiresti teha.
10.22.08
isiklik on poliitiline*
Vaatasin just ETV-st Jamie Oliveri koolilõunate filmi. Ja üks feministlik tsitaat mõlgub alati mul sellega seoses mõttes.
Personal is political. Political is personal. Õigupoolest on alguses olnud vaid see esimene pool. Isiklik on poliitiline. (Õigupoolest, kuidas seda kõige paremini tõlkida. Nii, et mõte ei läheks kaduma). Ja poliitika puudutab alati isiklikku elu. Kui mitte otseselt minu, siis kellegi isiklikku elu ikka. Mulle meeldib see film. Jamie tegeleb õige asjaga ja näitab jubedat pilti. Mulle tundub seda vaadates, et mu enda kodus on sarnane pilt tekkimas ja ma ei oska seda eriti parandada.
Ja ma peaksin seda poliitilisust oma erialases töös igast poorist välja õhkuma ja teistele särama. See on tegelikult väike lihtne mõte, et suur osa minu liigutustest saavad õigesti tegutsemise korral mõjutada poliitikat. Mitte ainult see, kas ma käin valimas või keda ma valin. Vaid ka see, millist sööki ma poest ostes valin ja millisest poest ma oma toidu ja riided ostan. Ja teisest küljest, on mul õigus kirjutada institutsioonidele ja kurta ebaõiglase või vale kohtlemise üle, aidata naabrinaist nõu ja jõuga. Ka see viimane on poliitiline.
Leidsin oma koolitöö projekti jaoks feministliku teooria ja lähenemise. Vaatab, mis selle peale öeldakse.
*Poliitiline ei oma siin mingit seost elukutselise poliitikuga, vaid tähenduses igapäevase elu korraldamiseks tehtud otsused igal ühiskonna tasandil.
P.S. Ma ei kavatse hakata poliitikast kirjutama. Ma tahan ikkagi käsitööblogi.
10.21.08
ma olin vist päris “hull” teismeline
Mu emal on maal üks suur voodikate. See on tal enda tehtud. Üks külg on kokku pandud … villastest kudumitest. Seal on igasuguseid asju: ema suusakampsun, millega ta käis siis suusatamas, kui ta oli noor inimene ja ka siis, kui meiega koos sai käidud põllu peal suusatamas, seal on vähemalt kaks paari meie karupükse. Ühed neist on masinal kootud nõukogudeaegsest kirjust lõngast. Seal on pitskampsuneid.
Teki keskmes on üks hullumeelne intarsia. See on minu kootud kampsun, mis sai tehtud koolitööna. 9. klassis ma selle kudusin. Terve esikülje suuruse intarsia ja selja ja varrukad. Ka selga ja varrukaid on pandud teki sisse tükkideks.
Ma mäletan selle kudumisest mitmeid seiku. Ma olin kampsuni mustrit Nõukogude Naise mingist mustrilehest vist oma paar aastat juba silmas pidanud. Mõttega, et ükskord teen ära. Ja siis jõudis see kätte hetkel, mil koolis oli vaja kampsunit kududa. Ma ei kujuta ette, mida mu ema või käsitööõpetaja selle idee peale võisid mõelda. Igatahes ei öelnud mulle keegi tollel hetkel, et kas ma olen lolliks läinud või. “Kas sa jõuad?” küsimust ma vist isegi mäletan. Pildiltki on näha, et esialgu on värvidega midagi juhtunud. Lehtedes on kahte värvi rohelist. Ma lihtsalt ei märganud, et enam meeldinud värvi olid vaid väikesed nutsud ja mitte kübetki rohkem. Aga sellest polnud ju mitte midagi.
Oli talv ja vahel juhtus tormiste ilmadega elekter ära minema. Ma mäletan mustris näpuga järje vedamist ja kudumist küünlavalgel. (Ma pidin olema hull, sest see oli ju silmadele hullumeelne, must ja tume töö ning küünlavalgus)
Ma kandsin seda kampsunit pea terve keskkooliaja. Kuni ma kudusin endale 3-kordsest maavillasest palmikutega hiigelraske ja sooja kampsuni. Siis võttis uus kampsun tema koha ja vana jäi ilmselt kappi seisma. Sealt on ema ta koide käest ära päästnud.
Täna ma küll enam ei teeks midagi sellist. Aga ma ei tea seda kindlalt öelda, sest täna on mul ju ka “huvitavaid” tahtmisi, mis püsivad aastaid mõttes ja siis ühel hetkel on ära tehtud.
Ma sain valmis ühed totaalselt ilusad kindad. Aga nendest siis, kui keegi on nõus neist pilti tegema.
10.20.08
käin ise koolis
T: “Mina olen suur poiss. Mina käin ise koolis.”
Isa: “Kus koolis sa käid?”
T: “Seal koolis, kus onud on pildi peal, seal koolis käin.”
T on ennemgi avaldanud soovi ise kuskile minna. Septembris, kui me mänguasjamuuseumis käisime, siis läksime mööda ka Vanemuise 46 majast, kus ka pidi muuseum olema. Kuuldes, et seal on loomad ja kivid, siis tahtis ta sinna ise minna. Et emme ei pea kaasa tulema.
10.06.08
Eelmise nädala hommikune kahekõne
Eile hommikul peale Tristani hoidu jätmist tulin ma Kaubamaja poole. Minu kotis olid kõik tööks vajaminevad asjad (raamatud, artiklid, arvuti ja failid pulga peal ja paberid). Ühesõnaga, ma olin pakkinud ennat valmis hommikul nii, et mul ei oleks olnud vaja tööle minekuks kodunt läbi minna.
Ma läksin mööda tänavat ja mõtlesin: “Läheks ikka koju, käiks vannis ja siis kümneks läheks tööle.”
“Kas sa tõega ka teeks nii tublisti, sa ju oled näinud piisaval arvul kordadel, et kui sa koju lähed, siis sa jääd sinna arvuti taha istuma ja midagi täiesti ebavajalikku lugema”
“Ee, sul on isegi õigus”
“Mul on õigus! Me istume bussi peale ja läheme tööle. Meil on plaan tänaste töödega vaja täita ja ära teha. See ei ole ju mitte midagi rasket.”
Ootan bussi, näen, et 3 sõidab välja. “Näed, me jäime maha. Kas läheme jala?”
“Ei, kohe tuleb teine buss ka järgi. 3 ei olegi ju kõige sobivam, ta sõidab mööda Puusepat, mitte mööda Ravilat kõigepealt. Näe, sealt tuleb 1.”
Bussis: “Äkki ikkagi läheks Pauluses maha. Sööks kodus midagi ja teeks tule pliidi alla ja loeks kodus natuke. Läheme lõunaks tööle.”
“Ei, me istume bussis ja läheme Soinastes maha.”
Ta üritab uuesti ja uuesti, leida uusi ja olulisi argumente, ent teine pool on täna endas kindel.
Me lähemegi Soinastes maha ja läheme tööle. Kahe tunniga kirjutasin ma ära enam-vähem selle, mis mul oli kodus aega võtnud ligi nädala. Tegin endale ülesanded SPSS-i jaoks ja sain endale “parema” ettekäände koju minna, sest Instituudi SPSS-i sisaldav arvuti oli uuringu all kinni. Kodus tegingi need ettenähtud ja ise paika pandud konkreetsed ülesanded ära ja saatsin juhendajale sisukama meili.
Sellised ongi minu praegused deemonid.
T kodutee
Ma ei ole ammu kirjutanud Tristanist. Temast oleks kirjutada küll, aga minu võitlused mu enda deemonitega on seda takistanud.
Üks asi, mille üle olen ma viimasel ajal õnnelik olnud on see, et Tristani päevahoid asub seal, kus ta asub - vanalinnas. See on kirjeldamatult ilus tunne igal hommikul minna läbi vanalinna tuiksoone ja jõuda kohale. On päikesetõus ja kollased lehed ja igal hommikul üsna samad näod, kes vastu tulevad ja mööda lähevad. Kõik tööle, kooli, lasteaeda.
Õhtul, kui on aega, siis saab käia mitmetes kohtades ja kasutada mitmeid radu. Hea on see, et T kõnnib päris pika maa maha, kui tal on huvitav. Talle meeldivad trepid, autod, purskkaevud. Seega saab minna erinevatesse kohtadesse.
Juba lasteaiast välja minnes on võimalik minna kahele poole. Enamasti läheme me paremale, Raekoja platsi poole. Aga mõned harvad korrad oleme läinud vasakule, otse Toomemäe poole. Toomemäel on radu nii palju. Saab minna üles Krooksu juurest, või antiigipoe juurest. Või siis hoopis Ülikooli peahoone tagant. Toomel on mänguväljak, millel vahepeatust teha.
Edasi on põnevate ringide alguse koht Jaani kiriku juures. Kas ühelt poolt, või teiselt poolt. Ja kuhu sealt edasi? Kas peahoone või Toome poole. Mõnel eriti heal korral saab põigata isegi Mänguasjamuuseumisse rongimudeleid vaatama. See on kohe eriti hea õhtu.
Toomel on palju treppe. Tristanile meeldivad trepid. Hea meelega läheb ta üles ja alla. Nii me siis ronime enamasti kirikuni välja. Kui me läheme otsemat teed, siis läheme me mööda Vallikraavit üles ja valime selle poole, kus autod on kaugel meie all ja meie ise kõrgel üleval. Kuperjanovi ja Tiigi tänava vahel on majade vahel mõnus muruplats ja selle ääres huvitav paneel. Edasi tuleb Tiigi tänava mudane tiik, mis sellest hoolimata on põnev. Seal on pardid tiigi peal. Siis on suur onu, kes istub kivist tooli peal ja loeb suurt kivist raamatut (Jakob Hurda kuju). Ja veel edasi tuleb väljak, kus alati on jalgpallipoisse, keda on põnev vaadata. Kuigi poistest veelgi põnevam on see must puru, mida kunstmuru peale on hulganisti puistatud. Seda saab aeda tagasi aetud ja laiali pillutud.
Seejärel tuleb Pauluse kirik ja selle kivine esine ja siis olemegi peaaegu kodus. Enamasti on Pauluse kiriku ees mõned bussid või tulevad nad parajasti ja siis hakkab juba üsna väsinud mees pisut jonnima. Temal on kindlasti vaja bussiga sõita ja minu ütlemine, et kodu hakkab varsti paistma, ei loe eriti midagi.
Kui Kaubamaja poole minna, jäävad teele Raekoja purskkaev. Raekoja platsilgi toimub üsna sageli midagi põnevat. Saab käia katsumas hiigelsuurt ketsi või doonoritelki. Lisaks veel edasi Kaubamaja mänguväljak. Kaubamaja mänguväljakul on viimasel ajal kõige enam aega nõudev uute sõprade otsimine. Enamasti otsib T pisut suuremate poiste või tüdrukute seltsi. Ükskord ajasid nad ühe tüdrukuga platsi peal ja kõrval linde taga. Ta julgeb küll seda liumäega lõppevat takistusrada ületada, kuid viimasel ajal ta miskipärast ei taha. Ronib küll mäest edasi, ent võrgu peale ei taha minna ja tuleb tagasi. Ju ta siis nii väga ei hooli liumäest allatulekust.
Edasi tuleb bussi peale minek. Et koduni viivaid busse läheb nii alt kui ülevalt, siis me sageli seisame ja vaatame pingsalt, kuhu poole jooksma peaks. Ja siis jookseme kahekesi koos ja jõuame bussi peale. Bussis on enamasti palju inimesi, keda vaadata ja aknast on ka huvitav välja vaadata. Me sõidame ainult kaks peatust, seega tuleb bussisõidu lõpp enamasti liiga kiiresti kätte. Ent ka sellel viimasel jupil on üht-teist vaadata, näiteks rongid raudteesilla peal.
Üheks sagedaseks “takistuseks” on Raudteeviadukti juures olevad lambipostid ja nende alused. Neid mööda kohe on vaja kõndida. Nüüd saab ta abistades neist üles ja alla ka tuldud, varem sai teda sinna ainult tõstetud.
Üsna sageli võtab meie kojutulek aega umbes tunnikese. Ainult jalgrattaga tulles ja rattatoolis istudes saab kiiremini. Sellest hoolimata, ma armastan seda aega, kuigi see võib kohati olla väga tüütu.
