:: Liina Blog :: |
Et kauemaks säilitada kiireid uitmõtteid elust ja kasvamisest
Minu ema on metsas kasvanud. Ta armastab metsa. Ma olen selles osas üsna temasse.
Ma jõudsin metsa vaid korra ja aeg oli loetud. T uneaeg vaid. Õigupoolest ei ole meie kodumets enam mets. Jäänud on vaid teeäärne toomingavõsa ja lankidevahelised puuderibad. Aga sääsed ja kärbsed ja kuuskedealused mustikavarred olid veel elus ja nad jagasid lahkelt oma üksikuid ande. Ikkagi oli hea.
Elu nagu hernes, värske ja roheline ja magus. Need lähevad külma ja toovad suve veelkord keele peale.
Hoolimata eriliste sündmuste puudumisest, või siis ka tänu nende puudumisele sai tähelepanu pööratud väikestele lihtsatele asjadele ja neid nauditud. Need on vaid üsna üksikud pildid. Asjade värvid tegelikkuses olid hoopis eredamad. Aga väikese vihje kirkusele ja ilule annavad pildid ikka.
Kõigepealt oli punane. Punane oli peidus sinise võrgu ja roheliste lehtede all. Hoolimata igakevadisest jutust: “Tänavu me vist küll maasikaid ei saa, külm võttis õied ära ja päikest ka nagu ei ole”, oli meil selliseid lauatäisi oma neli korda. Viimaseid puhastades tuli lausa tüdimus peale. Ja maasikad muutusid luksusest tavaliseks, igapäevaseks. Ja nüüd on nad jälle luksus. Sai toormoosi ja isegi keedetud moosi ja kompotti. Rääkimata igapäevasest vitamiinilaksust mugulatele.
Koos punasega oli ka kollast. Esialgu natukene ja mõni nädal hiljem päris suures koguses.
Punane ja kollane koos sinu suus on lausa luksus. Ka siis, kui seda nädala-paari jooksul saab igapäevaselt. Sest iga suutäiega sa tead, et maasikad saavad varsti otsa ja mesi suhkrustub. Ja selle nautimine täna ja eile, mõeldes aja möödumisele, teeb sind ikkagi õnnelikuks.
| M | T | W | T | F | S | S |
|---|---|---|---|---|---|---|
| « Jul | Sep » | |||||
| 1 | 2 | 3 | ||||
| 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 |
| 11 | 12 | 13 | 14 | 15 | 16 | 17 |
| 18 | 19 | 20 | 21 | 22 | 23 | 24 |
| 25 | 26 | 27 | 28 | 29 | 30 | 31 |
