Archive for July, 2008

07.29.08

hädine elu

Posted in igapäevaelu, virisemine at 3:13 pm by linnaliina

Viimase aja peamine sümptom on see, et ma ei saa endaga hästi läbi. Üks pool - see, kes igasuguste pahandustega hakkama saab ja hullu moodi tujukas on, see on kasvanud liiga suureks ja ajab eest sõrgu vastu ja tagant jalgu üles.
Ta sööb nii, nagu oleks homme elu viimane päev. Ja mis kõige hullem, salaja ja hiljem eitab täiesti veendunult, et külmkapi tõesti tühjendas keegi teine, mitte mingil juhul tema.
Ei paku talle huvi ükski töö. Saaks ainult magada ja lage vahtida. Või siis kuskile minna. Ta on vist rahul ainult liinibussis või rongis, aga võib-olla ka kuskil kaubanduskeskuses suudab ta ennast kokku võtta ja väiksemaks suruda. Aga maal, kodus on tal hullumoodi igav ja rutiinne. Ja lõbustamiseks ei ole aega ja võimalusi. Kodus on lihtsalt liiga palju tööd. Ja siis, kui tuleb öö ja aeg magada, siis pommitab ta väsinud perenaist igasuguste keeruliste mõtetega. Hommikuks vaatab tema oma uniste silmadega otsa ja ei tea neist mõtetest mitte midagi.

Ma tean, et mul tuleb temaga midagi olulist ja suurt ette võtta. Aga ma ei tea veel, mis see on. On see Tartusse minek (mis asjaolude tõttu vist niipea ei tule. Seega ma loen päevi mis jäävad poole augustini ja samal ajal vaatan, mida iga päev ükshaaval toob). Mul on tunne, et ma ei oska-ei taha sellest ka kellegagi rääkida. Kuigi rääkimine oleks võib-olla väga lihtne ja asjalik lahendus.

07.23.08

aga sõnad on ka huvitavad

Posted in Tristan at 7:47 pm by linnaliina

Lühiülevaade “lapsesuu” momentidest sellest suvest

  • T näitab isale oma õueskäimiset määrdunud jalgu. Isa kommenteerib: sul tulevad sedasi kuresaapad.
    T vastab rõõmsalt: Ei tule saapad! Kummikad tulevad!
  • T jutustab endale unejuttu: Essapäeval päkapikul juhtus õnnetus, rong kukkus kraavi. Ei saanud senikaua rongiga sõita. See oli jutt.
  • Emal on seljas lilleline seelik:
    T: Emme, sul on ilus kleit. Emme, sa oled tüdruk!
    Räägin sama juttu paar päeva hiljem vanemale edasi ja jutt läheb selle peale, et poistel ja issidel ei ole kleite.
    Selle peale kostab T: Kasvan suureks, kasvan emmeks, saan endale ka kleidi.
  • Vanaema korjab lillede pealt tigusid ja riidleb nendega: Mis te sööte minu lilli! Minge sööge midagi muud.
    T lisab sinna juurde: Minge sööge oma kodus makaroni.
  • T ja vanaema uurivad mesilast ristikuõiel. T räägib: Mesilane korjab mett. Toome talle ämbri, siis saab mett.
  • T räägib vastuseks ettepanekule minna muru niitma: Mina niidan kõik ära, sina kardad masinat! Ostame sulle suure masina, siis saab kahekesi niita. Suvel lumi maas, siis saab lumepalli niita.
  • T ja Katriina joonistavad teises toas. T jookseb emme juurde ja kurdab ise nutu äärel:
    Emme, Katriina katsus mu jalga!
  • T-le pakub huvi vanaema sahtlis olev taskuarvuti. Vanaema ütleb: “Siis kui mina surnud olen, saad selle endale.” T käib ja mängib natuke mujal.
    Mõne aja pärast läheb vanaema juurde ja küsib: “Kas sa oled juba natuke surnud?”
  • T vaatab hommikul emme voodi pealt, kuidas kuu paistab. “Lähme õue, püüame kuu kinni!” Vastan: “Kuu on kaugel, lennukitest veelgi kaugemal”
    T lausub selle peale: “Lennukid püüavad kuu kinni ja toovad meile. Võtame õues panni ja pipart ja teeme kuust pannkooki.”

pilt ütleb enam kui sada sõna

Posted in igapäevaelu at 6:58 pm by linnaliina

õed ja mugulad
Käisime “mugulatega” Raplas fotograafi juures.

07.17.08

Ülevaade suvest

Posted in igapäevaelu at 3:10 pm by linnaliina

Ma ei ole ammu kirjutanud. Esialgu ei olnud internetti ja ei olnud ka eriti millestki kirjutada. Oleks ju võinud uhkustada Jaanipäeva-aegse kuduorgia tulemusega (sik-sakilise kampsuni selg nädalaga tehtud), aga kui pilti ei ole, siis nagu ei viitsi uhkustada eriti. Ning ma oletan, et valget mütakat on üsna keeruline elegantsena pildi peale püüda. Tänaseks on Liisi sik-sakilisest valmis ka esiosa ja varrastel on mõlemad varrukad. Korraga. Sest siis lähevad nad aeglasemalt edasi ja kui valmis saavad, siis ei pea teist korda enam sama asja kuduma.

Edasi ei olnud nagu millestki kirjutada. No mida ikka kirjutada neist paarikümnest artiklist, mida ma päevade töises pooles lugesin. Ainult masendavad numbrid alkoholi mõjust tervisele.

Ja nüüd on aeg, kus toimuvad asjad, millest ei ole võimalik kirjutada. Neist saab nii avalikus ruumis vaid vihjata. Ühesõnaga, elu on habras ja suhted on haprad. Ja mõned inimesed peavad habraste kõrval tegema ennast nii tugevaks, et jaksaks teisi ka aidata. See on veel üks külg, mis mulle täiskasvanuks olemise juures ei meeldi, peale remontide ja kohustuse käia tööl ja teenida raha.

Mida päev edasi, seda enam saab selgeks, et selline suvi väikeste variatsioonidega oli minu jaoks ka aastal 1996. Siis oli isa pool suve ja pisut sügistki Tallinnas haiglas ja teda opereeriti. Ja õde oli ka ööd-päevad tööl. Mina ja ema käisime samuti tööl ja talitasime kahekesi kahte lehma. Ma pole elus pidanud nii palju tööd tegema kui siis. Ma hakkasin puhkama sügisel, kui koolis käimine muutus kaootiliseks ja mind võis näha palju enam Rahvusraamatukogus, kui Tallinna Majanduskoolis.

Sellised ajad lähevad mööda, see on ainus lohutus.