Archive for February, 2008
02.22.08
Posted in igapäevaelu, projekt magister at 4:18 pm by linnaliina
Ma usun, et ma üllatasin ühte inimest oma vastusega ühele teatele väga. Ei ole just väga sage, et inimene, kes on kandideerinud tööle, ütleb äraütleva vastuse peale rõõmsalt: “sobib!” ja hinges ohkab kergendatult. Mul ei ole vaja otsida T-le uut hoiukohta Tallinnas, mul ei ole vaja praegu otsida üürikorterit Tallinnasse ja organiseerida kolimist. See on ju puhas rõõm. Ühe raua sai tulest välja ja kaks uut asemele.
Eilne Tallinna päev oli ka selles mõttes vastuoluline, et me olime huvitavas asutuses, milles tehakse tähtsat ja vajalikku tööd. Ent meil ei olnud kogu aeg väga huvitav. Samas oli väga asjalikke inimesi ja teadmisi. Sinna asutusse kahtlemata võiks tööle minna, sest töökäte nappust oli seal kindlasti tunda. Mina peaks endale ainult palju suurema missioonitunde ja töökuse kasvatama, et seal midagi olulist korda saata.
Ma olen avastanud, et minu jaoks on teooria hästi oluline. Mulle tundub, et palju lihtsam on maailma tajuda, kui keegi tähtis onu on protsessidele ja fenomenidele andnud nime ja nende üle arutlenud. Ehk siis töötab minu puhul asjade nimetamise kui maailma korrastamise ja mõtestamise fenomen. Seega oli minu jaoks suureks kergenduseks avastada, et tervisedenduses on teooria. Kui ma eelmisel nädalal referaati kirjutasin, siis ma tegelikult ei suutnud hoomata ainevalda kuni esimese loengu lõpuni ja siis õhtul oma kirjatükki lugedes sain ma alles aru, millest ma järgmisel päeval ettekannet tehes pean rääkima. Selline tunne on äärmiselt kummaline: mul on kirjutatud tükk asjast, mida ma tegelikult ei valda, ning mille põhimõtted on minu jaoks veel hägused. Ja siis tuleb üks tädi, esitab õiged küsimused ja kõik minu kirjutatu saab minu jaoks selgeks.
Mulle tundub, et ma liigun liiga kiirete sammudega tagasi töötava inimese maailma. Lapsega kodus olemise magus aeg on sisuliselt otsa saanud, kuigi mingit otsest järsku muutust ei ole ju olnud. Aga tõmme “töösohu” on suur ja põnev.
Permalink
02.19.08
Posted in igapäevaelu at 4:44 pm by linnaliina
Tänase päeva hullumeelseim tegu: Kõndida üles Toomemäest (sealt peahoone tagant Rotundi poole), seljas suur kott, milles on tuhatkond ankeeti (raskus võrreldav maalt linna tuleva tudengi seljakotiga). Mul oli mõte minna ka poest läbi, aga see mõte sai mõtlemisvõime säilitamiseks maha maetud. Ja need ei pidada veel kõik olema. Nüüd on vaja neist ennast läbi närida. Aga uus Vista ja spss-i 16. versiooni koostöö ei ole kõige mugavam.
Permalink
02.15.08
Posted in Tristan at 11:36 pm by linnaliina
Tagumine aeg on kirja panna mõned sõnad, mida T kasutab. Kaheaasta ja kahekuune T on päris
jutukas tegelane. Lausa nii, et ma saan õhtul enne tudut öelda, paneme nüüd suu ja silmad kinni.
Tema lemmikud on kahtlemata autod ja bussid, kui me bussiga sõidame, siis eelistab ta pikka lõõtsaga bussi. Eileõhtune mängumaalt tulek oli selles mõttes eriti ilmekas. Sattusime lühikesele bussile. Saime istuma ja kohe oli üle bussi kõva kisa, millele järgnes nutujoru: “Pikka bussi! Ei sobi!” Ehk siis, et temale lühikese bussiga sõita ei sobi. Teda lohutas see, et buss hakkas sõitma ja minu pakkumine, et see on sama hea kui pikk, sest see buss on punane.
Paar sõna tulevad pisut valesti ka. Palli asemel viskab ta panni ja vanni asemel läheb ta õhtuti manni. Manna tähistab maja. Käe(r)u siis käru asemel. Ma täitsa imestan, et ta ütleb sellist keerulist sõna.
Ühel hetkel tulid järjest juurde tahtmisega seotud sõnad: ei sunni, ei taha, ei saa. Nüüd lisandus neile veel ei sobi. Ja see käib eelkõige riiete kohta. Nii ema kui T selga pandavate riiete kohta.
T lemmiksöök on supp. Kui me küsime talt, mis me poest toome või mis me süüa teeme, siis on järjekindel valik: suppi! Nüüd juba tuleb put(r)u ka.
Ühel haige olemise päeval, kui vesi joomise käigus sattus tassist ka sokkidele, oli ta öelnud: sokid juuased.
Permalink
02.12.08
Posted in igapäevaelu, projekt magister at 12:42 pm by linnaliina
Mitte et ma nüüd eriline kirjutaja oleks. Aga vahel tuleb ette. Eriti täna, kui tuleb ära saata üks referaat reedeseks seminariks. Aga teema ei ole kõige huvitavam. Kuigi igasugused paradigmad ja teooriad on minu jaoks viimasel ajal meedivamad kui näiteks keskmiste võrdlemine.
Aga sellisel hetkel potsatab postkasti ajakiri Perearst. Ilus, kriitpaberil, aga minu jaoks täiesti mõttetu. Eelmises numbris oli küll asjalik tekst uuest vaktsineerimiskalendrist. Aga põhimõtteliselt ei ela selle saaja enam ligi kolm aastat siin korteris ja me oleme vähemalt kaks korda teavitanud sobivaid organisatsioone sellest, et saajat siin ei ole. Mingi aeg mõjub ja siis tuleb jälle. Tänase ajakirjanumbri puhul ma siis lõpuks kirjutasingi kurja kirja ajakirja toimetajale. No sellises viisakas toonis viitasin, et neil on midagi mäda. Vastus tuli poole tunni jooksul. Kergem hakkas.
Ja nüüd pean siis edasi kribama paradigmadest ja teooriatest tervisedenduses.
Permalink
02.05.08
Posted in igapäevaelu at 2:59 pm by linnaliina
Nüüd saan ma olla niiöelda täiskohaga koolilaps. Lapsekesel aga algas igapäevane lastehoiupõli. Natuke kahju on mõelda, et beebiiga on möödapääsmatult möödas. Vähemalt eile oli ta õnnelik teiste lastega mängides. Ja see, kui kahesed lapsed laulavad, teeb minu silmad vesiseks.
Ma mõtlesin sügisel kooli tulles, et kui võimalik, siis ma keskendun kooliskäimisele ja eriti hoolega tööd ei otsi. Mul ei ole seda vaja otsidagi. Praktiliselt kandikul tuuakse pakkumisi, mille kohta saab öelda: “See on just see, millest ma unistanud olen!”, ja seda ka absoluutselt tõsiselt mõelda. Kiusatused, kiusatused.
Permalink
02.03.08
Posted in Tristan, unetute ööde uitmõtted at 2:53 pm by linnaliina
Leidsin Hathori juurest viite ühele ettekandele, mis paelus tõsiselt minu tähelepanu. Ma ei oleks osanud eriti arvata, et inimesed kirjutavad
sotsiaalantropoloogilisi uurimustöid pikalt imetamise kultuurilise külje kohta. Ettekandes toodud näitetekstide abil anti nimed ja lahterdati ära suur osa minu sisemistest vastuoludest ja mõtetest seoses imetamise ja ühiskonna survega.
Me tegelikult ei taju, kui väga ühiskond ja meie ise surume teistele peale midagi. Ja kuidas selline surve mõjutab ebakindlust teise inimese sees. Ma olen iseendaga vaielnud teemal, kas oli õige T niimoodi võõrutada, nagu see juhtus ja sellises eas, nagu see juhtus. Ma ei saa lubada, et ma järgmine kord enam nii ei tee. Ma ei ole ilmselt nii tugeva iseloomu ja paksu nahaga tegelane, et ma poleks mõjutatav teistest inimestest.
Peale ametlikku võõrutamist oli ligi kahekuune periood, kus magamaminek ja muud tegevused möödusid mõlemapoolse ebakindluse tähe all.
Nüüdseks on kõik vaidlused läbi, sest protsess on pöördumatult läbi ja ebakindluse aeg on läbi saanud. Jälle eelistab T minna magama koos minuga ja see toimub enamasti rahumeelselt. Aga novembri-detsembri päevauned olid kohati väga kurnavad ja närvilised.
Potitamise vallast tänahommikune edusamm: T hüüab:”Potti, potti!” ja ta püksid on täitsa kuivad. Seega kogu piss õnnelikult potti.
Permalink
02.02.08
Posted in igapäevaelu, projekt magister at 6:56 pm by linnaliina
Ma natuke kardan järgmist nädalat. Sest selle nädala paar telefonikõnet on teinud nädala “huvitavaks”. Lapsehoidmisvõimaluste osas on mul praegu lausa valik. Ja otsus tuleb teha üsna kiiresti. Neljapäeval saavad mõned inimesed otsustada minu üle. Kas ma olen sobiv või mitte? Ja ma tegelikult kardan vist isegi enam varianti, et ma osutun sobivaks.
Eelmise nädala emotsionaalsest kirjatööst sai kuidagi üle. Tuli lihtsalt emotsioonid kappi panna ja mõistusega võttes asi ära kirjutada. Enam me sellest ei räägi.
Permalink
