Archive for December, 2007
12.27.07
Posted in igapäevaelu at 11:09 am by linnaliina
Lõppeva jõulu ja algava aastavahetuse tervitused teile, kallid lugejad!
Ma olen detsembrikuu jooksul olnud ülilaisk kirjutaja. Pole ma rääkinud sellest, kuidas Tristan kaheaastaseks sai ja mida üks väikene kaheaastane noorhärra oskab ja teab. Pole mul pilte lõngast ja sellest valmistatud asjadest. Ei ole ma rääkinud nendest mitte eriti keerulistest toitudest, mis jõululauale jõudsid (sisaldab endas seene-hakklihapitsat ja kartulivormi seente ja hakklihaga). Muidugi ei räägi ma ka sellest, mitu kilo ma viimasel ajal juurde olen võtnud (ema juures olek on paisutava efektiga). Liis, me saame sellel kevadel ka allavõtmise võistlust korraldada! Ei näita ma meie peaaegu olematuid jõulukaunistusi. Kuna kirjatöö ja eksami tähtajad on ohtlikult lähedal, siis kaunistavad pea igat lauakest minu erinevad paberid (söögilaual tervishoiu organisatsiooni slaidid ja kodutööd, ning diivani- ja arvutilaual esimesed nendest paarikümnest artiklist, mis lugemist ja tsiteerimist ootavad). Lisaks on veel üks salajane kingitus, mis peab ka jaanuari alguseks valmis olema. Meil olid vaiksed tõbila jõulud (köhimise, nuuskamise, teejoomise ja taskurättidega). Neist ju ei ole erilist mõtet kirjutada, eriti kui kirjutama peaks hoopis sellest, kuidas lähisuhted ja perekonnad mõjutavad nõrgema sugupoole (meeste, muidugi) tervist.
Lõbusat ja kärarikast aastavahetust neile, kes sellest hoolivad. Meil on plaanis kodus olla ja lahti võtta eelmiseks aastavahetuseks toodud vahuveini pudel ja mekkida Hispaaniast toodud ¨okolaadi. (Ja meeleheitlikult kududa-kududa-kududa, kuni lõng otsa saab ja siis kiruda, miks ma pidin beebikampsiku jaoks ainult 2 tokki Titan Wool Winnerit ostma, kui eelmisele kulus ligi kolm sarnast.)
Permalink
12.16.07
Posted in Tristan, igapäevaelu, projekt magister at 11:33 pm by linnaliina
Nagu näha, on T jutud jõudnud kahesilbiliste sõnadeni. Sombii tuli laupäeva hommikul enne kooli minekut suppi soojendades. Ja vastas üsna hästi minu tolle momendi enesetundele. Laupäevase koolipäeva jaoks vajaliku ettekande slaididest olid tehtud vaid need, mis poolunes läbi said mõeldud. Teised jäidki tegemata, aga sellest sai üle. Kolm koolipäeva järjest, mis sisaldavad nii eksamit kui ettekannet on üsnagi väsitavad. Niisugune väsimus pani mind mõtlema, et ma võin olla õnnelik, et mul ei ole 5 tööpäeva nädalas, vaid kõigest kolm. Ja kuidas ma siis täiskohaga töötava inimesena hakkama saaksin? Ma parem ei mõtle sellest täna.
Projektist magister on selja taga 10%, ehk 8AP-d. 7 punkti eest on eksameid veel kokku lepitud, aga need on õnneks jaanuaris.
Iseenda ja nende jaoks, kes on minu blogi asunud lugema kui käsitööblogi olen ma võlgu. Mul on valmis üks suur töö, mida ma pole korralikult pildi peale püüdnud. Pakkuda on vaid üks pilt augustikuust, mil valminud olid esimesed tükid.
Tegemist on alpakavillase kampsuniga. 2006 aasta septembri Sabrinas/Verenas on üsna esimestel lehtedel roosad mohäärist kampsikud. Üks neist paelus kohe mu silma, kuid mohäärist kampsunit pidasin ma liiga luruks. Ja ega mul kodus meeldivat värvi mohääri polnudki sellel hetkel, kui kampsuni kutse vastupandamatuks muutus. Oli alpakat. Peaaegu terve tokk. Tollest poolikust tokist sai pool selga. 
Kampsuni juhend ütles: tegemiseks on vaja vaid 100 grammi mohääri. Et vardad ja kohetihedus vastasid tegelikult juhendile, siis ma eriti ei viitsinud kõike ringi arvutada. Nii sai lõnga mitmeid kordi juurde ostetud. Ma ei teagi öelda tegelikku lõngakulu, sest järgi jäi jälle poolik tokk, ja kuskil 7-8 toki kandis läks arvestus segi. Vardad nr 4,5.
Kas pole see pahempidine pind pildi peal soe ja mõnus? Kampsun ongi soe ja pehme, ning ootamatult luru minu jaoks. Ma parem ei luba siia mingit pilti sellest, kuidas kampsun minu seljas on. Sest ma kipun selliseid lubadusi väga kiiresti unustama.
Minu plaanides ei olnud eriti jõulu sees seni. Homme alustan jõuludele mõtlemisega. Eranditeks on olnud need kaks karpi komme, mis ma ise kokku möksisin ja punastesse isekleebitud karpidesse panin. Neid tehes oli mul täitsa väikese tubli päkapiku tunne peal.
Permalink
12.08.07
Posted in igapäevaelu, projekt magister at 7:40 pm by linnaliina
Kiire, kiire, aeglane aeg maal on läbi. Olime kaks nädalat, sest sealt oli lähem linnas tähtsates kohtades käia.
Kõigepealt ründas kõiki üks kuri viirus, mis pani köhima ja nohutama. Vaikselt võitleme sellega siiamaani. Selle ajal tuli veel eksamiks õppida. Seejärel Tallinnasse.
Naljakas on see, et ma kardan ronge. Ma kardan neist maha jääda ja eriti kardan ma Balti jaamas kõrge perrooni puhul, et ma kukun rongi ja perrooni vahele. See hirm on nii suur, et ma näiteks raske kotiga ei julgegi rongiga sõita. Aga rongid on tegelikult päris heaks läinud. Istmed on mugavad, piletimüüja eestikeelne ja Raplast saab alla tunniga Tallinnasse. Ning ruumi on tegelikult palju enam kui autos, mis võiks umbes sama kiiresti sõita.
Tallinnas tundsin ma ennast vana ja maakana. Vahtisin ringi ja kartsin, et jään sedasi auto alla. Õnneks läksid need kaks korda. Ministeeriumis käigu järel oli aega ka poes käia. Ning mul oli küll tunne, et ma ei oska Viru keskusest välja tulla, see on liiga suur ja keeruline pood.
Projekt magistrist on tehtud 7,5%. Teine eksam oli palju keerulisem kui esimene, materjali oli palju enam
ja see ei olnud enam nii ilmselge.
Sünnipäevapildid on õe kaameras.
Muide, kui te vaatate hoolega viimast Maakodu (dets, 2007), siis näete, kellele ma selle valge salli kudusin, millest mul endal rohkem pilte polegi.
Permalink
