Archive for September, 2007

09.26.07

…

Posted in igapäevaelu, unetute ööde uitmõtted at 2:47 pm by linnaliina

Probleem on. Lahendusi võiks olla mitmeid.

Kummaline on see, et sisetunne oskab negatiivseid emotsioone kohe nende tekkides teiste inimeste seest lugeda. Üleeile ma teadsin, et hoolimata kõigist minu pingutustest on asi läbi. Täna tulid siis sõnad järgi. Süüdi vast ei ole kedagi. Asi lihtsalt ei sobinud ja sinna on vähe teha.
Nüüd tuleb siis kätte võtta ja teha teistsuguseid otsuseid, mis rahaliselt lähevad palju kallimaks. Aga midagi ei ole teha.

09.23.07

lapsesuu

Posted in Tristan, igapäevaelu at 4:22 pm by linnaliina

Eelmisel laupäeval, hommikul panen kampsuni selga ja ütlen Tristanile: Emme läheb toob lehed ära, ma olen kohe tagasi.
Tagasiteel lehtedega tuppa tervitab mind korteriukse peal T, minu käekott käes ja hüüab: aitäh, aitäh!

09.21.07

vaikus

Posted in igapäevaelu, projekt magister at 10:21 pm by linnaliina

Ma olen kirjutamise osas laisaks jäänud. No mitte ei ole tahtmist. Vahepeal ma mõtlesin, et peaks hoopiski poe kinni panema ja ära kustutama. Aga siis leidsin, et arhiivi oli päris huvitav lugeda.

Mul on närvid kergelt krussis sellest koolis käimise elevusest. Vist on see sellest, et kahe kooliskäimise perioodi vahele jääb selline umbmäärane nädal. Tulevase juhendajaga on kokku saadud ja esimene lugemismaterjal on kätte saadud. Eile-täna oli instituudis seminar, milles osales ka üks selline inimene, kelle artikleid ma oma bakatöös kasutasin. Ahhaa, see siis ongi see M.L, kelle artiklit ma refereerisin, ja kelle taustainfo oli mõnes mõttes hea asi kõige esimeseks lugemiseks üldse. Ja ta töötab nii tähtsate ja suurte projektide juures, mõtlesin ma teda kuulates. Kui ma kunagi otsustan teadlaseks hakata, siis võiks teha midagi sarnast, või pugeda sinna kanti. Eestis nagunii sellel alal praegu doktorante ei võeta.
Tänane prominent oli demograaf, kelle loeng oli raske. Raske selles mõttes, et ta erines väga kohalike esinejate stiilist (slaidid paljundatuna ja nende ümberjutustus). Oli päris võõras kuulata pigem vähestruktureeritud arutlust ja mõttearendust ja sealt olulist välja noppida. Aga tasapisi tuli see oskus meelde ja see tegi loengu mõnusaks. Ja nii hakkas mulle asi meeldima, pealegi sidus ta mulle juba tuttavaid valdkondi (H. Palli, Hendriku Liivimaa Kroonika, rahvaloendused). Pluss siis need probleemid, mis tegelikult võiksid olla olulised, või lähenemised, mille peale ise alati ei kipu tulema.
Kuigi keegi võiks tõsiselt mõelda neljatunniste loengute efektiivsusele. Mina igatahes olen igati vahelduse poolt. Ja homme on kuuetunnine seminar!

09.10.07

õnneks on tegelikult vähe vaja

Posted in Tristan, igapäevaelu, projekt magister at 10:47 pm by linnaliina

Ma ilmselt tunnen ennast õnnelikuna. Augusti lõpp tundub olevat liiga väheste tegevustega pikitud olnud ja seetõttu mõjus isegi depressiivsena. Ma olin pinges ja ootusärevuses. Mõtlesin ja plaanisin ja kahtlesin.
Nüüd on siis aeg käes. Kiire, tegevusterohke. Ja suhteliselt mõnus.

Hoolimata paarist pisiprobleemist (T nohu), sujus kõik siiski üllatavalt hästi. T kohanes päris hästi hoiulapse olekuga. Minul oli natuke raskem kahe lapsega hakkama saada, aga minu hoiulaps ei ole varem hoida olnudki. Loodetavasti ta harjub varsti, ja on nõus meie juures sööma ja magama ja olema igakülgselt tubli laps.

T üllatab meid vahel mõne uue sõnaga. Auk, kukuu, tadaa on nüüd igapäevasemad. Täna oli tal vaja kasutada sõna kuum. See teeb mind õnnelikuks. Ma naudin seda, et mul on võimalik oma lapsega mängida. Loovalt, nautides, mitte vaadates kella ja mõeldes igasugu olmelisi mõtteid. Olmelised mõtted tulevad öösel, kui närviline olek on une ära ajanud. Nendes figureerivad veel pooleli olev andmeanalüüs, ostmist vajavad riidehilbud. Aja kasutamise optimeerimine.

On väga kummaline tunne viibida üle mitme aasta Biomeedikumis. Sest erinevalt eelmisest korrast on see nüüd koht, kus mul on 100% õigus viibida. Varem olin ma nagu reegleid rikkudes seal.
Esimesel päeval peale tutvustusringi tervitati meid kringli ja kohviga. Seltskond on meil väike ja kirju. On kehakultuurlane, ämmaemand ja õde. Siis on sõnakas tervisekaitse daam, ning üliasjalik nõunik. Lisaks veel üks psühholoog ning lasteaiakasvataja.
Minu tunne ütleb mulle praegu: ma olen õige koha peal, ma teen vist õiget asja.
Mul on hirm, hakkamasaamise ees. Ent ma saan endale öelda, et ma tõepoolest sammun teel, millest ma unistanud olen.

Reedesed loengud saime ainult pooles ulatuses kätte. Teise poole jaoks veeti meid ühte doktoritöö kaitsmist vaatama-kuulama. Kaks ja pool tundi olid minu jaoks nauditavad. Oponent oli Suurbritanniast. Tema keel oli äärmiselt nauditav. Ja õnnelikuks tegi mind ka see, et ma sain kõigest probleemideta aru (tuberkuloosi levimus Eestis), ning oskasin ka kaasa mõelda. Mul oli asjadesse suhtumine ja arvamine.

Aga edaspidi ilmselt ei saa nii kerge olema. Juba järgmisel nädalal tuleb teha esimene ettekanne. Teised tulevad kohe riburada pidi järgi. Eks siis tuleb vast teistmoodi mõelda.