Archive for December, 2006
12.30.06
Posted in Tristan, igapäevaelu at 12:42 pm by linnaliina
Me nüüd juba paar päeva maalt tagasi. Minu jõulukiirus sai õige hoo sisse alles 22. detsembri õhtul. Äi helistas ja teatas, et nad homme tulevad. Seega laupäeva hommikul läks tegutsemine lahti. Pärmitaigen üles ja nõudepesutalgutele algus sisse. R koristas muud elamist ja mina mässasin köögis. Vaene T käis siis meie vahet toimetamas. Aga selleks hetkeks kui külalised jõudsid, oli enam-vähem kõik plaanitu valmis. Järgnes lahtipakkimine-supisöömine-kokkupakkimine ja ärasõit. Mõnus päikseline ilm oli, kui me Kehtna poole sõitma asusime. Sõitsime kogu päikese loojumise aja. Hämaras jõudsime kohale.
Minu emal oli toit valmis ja T vanaisa ja vanavanaisa said Kehtnas õhtuoote, ning sõitsid edasi. Nüüd tuli jõulurahu, me olime kohale jõudnud.
Kogu jõul möödus mõõduka söögitegemise, söömise ja tubaste tegevuste tähe all.
Üleeile taas linna jõudes tuli kohe kütma asuda. Tubane kraadiklaas näitas numbrit 11. Vaid 8 kraadi rohkem kui õues.
T-l oli vanaema juures ilmselt väga tegus olla. Nii palju ruumi ringi joosta, palju kappe, mida lahti teha ja inimesi, kelle sülle saada. Vanaemaga on hea mängida peitust (väga väikeste laste moodi) ja tagaajamist. Vanaisa kardetakse natuke. Aga kodus on meil uus mäng - asjad prügikasti. Nüüd tuleb nii tule pliidi alla tegemisel, kui ka prügikasti midagi panemisel vaadata, et ega seal ei ole midagi, mis alleshoidmist ikkagi väärib. Eile ronis T esimest korda ka tooli peale. Vanaema juures olevad tugitoolid ja diivanid olid väga kiiresti vallutatavad.
Permalink
12.18.06
Posted in Tristan, hobid ja muu huvitav at 10:22 pm by linnaliina
Sooja Kingituse vahetus oli minu jaoks esimene kingivahetusprojekt. Oma käsitööpisiku leidsin ma jälle üles mitte nii ammu ja ei ole nagu eriti tundnud seda väga jagamisväärne olevat. Aga eestimaine kingivahetus mis väga palju ei nõua - vaid ühe sooja kingituse tegemist, see tundus olevat jõukohane. Pealegi olid tähtajad ju väga head. Et ma kartsin, et mul ei jätku väga palju aega, siis ennast ingliks ei hakanudki pakkuma, pigem kartsin, et minule on inglit vaja. Õnneks ei olnud sellel hirmul alust.
Kui ma sain kätte ankeedi selle inimese andmetega, kellele kingitust teen oli esimeseks emotsiooniks aukartus. See oli inimene, kelle blogi oli üks esimesi, mida ma järjepidevalt olen lugenud ja tema blogi kaudu olen tutvunud paljude teiste tublide blogijatega. Olgu need siis käsitöö tegijad, emad, või mingil muul moel tähtsad ja huvitavad inimesed. Teine hirmutav asjaolu oli tema esimene soov - müts. Tunnistan ausalt üles: ma ei ole elus enne ühtegi mütsi kudunud. Õnneks on müüa ilusat head lõnga ja minu peas oli kohe algusest peale üsna selge nägemus sellest, milline see müts siis olla võiks.
Tegin tunde järgi, alpakast. Ringvarras 3,5 ja lõpus 2,5 sukarvardad. Alumine serv on tugevdatud soonikuga. Kahtlusi oli, aga ei lasknud neid oma tööd mõjutama. Sai üsna kiiresti valmis. 
Et minu kingisaaja oli oma kingi üsna kiiresti posti pannud, siis ei jäänud kauaks ootama. Ootuse aeg on teatavasti pikk. Õnneks saajale kingitus meeldis. Kõige kummalisem on see, et tema oli ainuke, kes sai kommenteerida seda postitust, kus oli pildiline vihje. Postitus läks tehnilistel põhjustel kaduma. Kajaka reaktsioon tegi mind kohe mitmeks päevaks rõõmsaks. Ei olnudki nii raske kellelegi rõõmu valmistada.
Täna T-ga mängukooli minnes leidsin oma postkastist oodatud teate. Saatja on Tartust, nimi mulle täitsa tundmatu. Ma muidugi ei ole ennast väga kursis pidanud kõikide osalejate detailidega. Peale mängukooli käisime siis T-ga postimajas paki järel.
Pakis oli kaks väikest paberisse pakitud pakikest ja kaart. Ilma paberiteta nägid need aga veelgi ilusamad välja. Mõnusast peenest valgest maavillasest sokid, millel erkpunase sooja punase mohääriga triibud säärte peal ja jalaosal tikitud lilled. Nagu mõnusad jõulusokid. Täpselt parajad, mõnusalt edevad ja stiilsed. Suur aitäh sulle minu salajane sõber. Ma olen isegi mõelnud, et võiks teha tikandiga sokke. No aga muud on ka teha ja nii on see mõtteks jäänud. Nüüd ma enam ei pea mõtlema, nüüd mul ongi lilledega sokid!
Kõige lõppu siia veel üks tänane seik T-ga mängukoolist. T on esialgu üsna arg ja vaatab kartlikult teiste laste mängimist pealt. Pakun talle siis mänguasju ja siis mängib. Ühel hetkel läks ta ühe poisi juurde ja tegi talle kalli. Poiss kartlikult astus eest ära ja T talle järgi. Meie väike kallielukas.
Permalink
12.16.06
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu at 2:15 pm by linnaliina
Niih. Totaalse laiskuse tõbi on jälle külla tulnud. Pesemata nõud vormuvad “kunstipärasteks” tornideks ja hunnikuteks. Ma küll üritan iga päev ühe restitäie neid kuivama saada, aga tundub, et ma hakkan vaikselt alla vanduma. Põrand ja muud kohad on kaetud tolmu-nimelise-ollusega ja irvitavad oma halli naeruga minu üle. Ja kaaskondsed ei aita sellisel juhul kohe üldse. R tiris täna välja kasti jõuluträniga ja paigutab seda praegu elamist mööda laiali. Mina pugesin selle eest T-ga koos tudule.
Sherwoodi enam ei ole. Eelmisel nädalavahetusel ema ja Liisi külaskäigu ajal otsustasime emaga, et see variant on liiga suur - lõngast ei jätku, ja kampsunit, mida on kohe külmade saabudes vaja, ei tule sellest niikuinii. Sellel ajal kui mina sünnipäevalauda ette valmistasin, harutas ema siis ta üles. Kiiresti arvutasin väiksema silmade arvu, mille ema ka üles lõi ja ma siis üritasin edasi kududa. Keerd tuli sisse ja järgnes harutamine. Nii irvitavad ka vardada ja lõngakera minu üle ja küsivad: “Kas üritad veel korra? Või seikleks mingil muul rajal?” Ma enam ei viitsi seda kududa, põnevus on kadunud ja arvutamise ees on hirm. Lisaks sellele ootab hunnik pabereid, et neid läbi loetaks ja miskit arvamust avaldataks. Selle hunnikuga olen ma vaevalt veerandi peale jõudnud ja tegelikult on see vaid pisike osa sellest, mis kiires korras läbi närida tuleks.
Samas, kampsi on T-le vaja. Õnneks viivitavad külmad tulekuga, aga lõpmatu nende kannatus nüüd ka ei ole.
Permalink
12.07.06
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu at 8:12 pm by linnaliina
Käisime täna Uku Mardi sünnipäeval. Uku Mardi ema oli mulle sünnitusmajas seltsiks enne T tulekut. Viisin sinna ¨okolaadikooki. Seda, mida T esimese kuu sünnipäevakski tegin. T on asjalik tegelane, mängis Uku autoga ja läks kassi kallistama.
Homme tulevad ema, Liis ja Katriina. Ja kõik, kes tahavad neid ja T-d näha, võivad vist ka homme õhtul tulla. Ema lubas kooki teha ja seapraad pidi ka ahjus olema.
Kallis mulle sooja kingituse tegija. Mul tuli kohhhhutav igatsus kingituse järgi. Kas sa võiksid selle ruttu posti panna. Siis saaksin mina ka T sünnipäeva puhul väikese kingituse. (Kuigi kui ma vaatan seda, mis olukorras me elamine siin on, siis ei ole ma seda nagu eriti ära teeninud)
Ma eelistan koristamise asemel kududa. Naabrimees küsis, et kas see on barett. Ei, see on Sherwood T-le. Minu Sherwood on maavillasest (ema varud) ja elektrisinine. Rohelist lihtsalt ei olnud nii palju ja ostma ma ei raatsinud minna. Edeneb ta millegipärast aeglaselt. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga kannatamatu.
Permalink
12.04.06
Posted in Tristan at 2:38 pm by linnaliina
Tänud meeldetuletuste eest, kust liha osta. Nagu ikka, on kõige lihtsamad asjad millegi pärast peitu jäänud ja tuleb meelde tuletada.
Aasta tagasi oli pühapäev. R oli haige ja seepärast me koos õue jalutama ei läinud. Tuterdasime niisama ja mina tegin oma igapäevase jalutuskäigu siis õige hilisel ajal. Oli pime ja suht soe, nagu umbes tänagi. Ma kartsin ees terendavat esilekutsumist. Sellest ma siis lapsega rääkima hakkasingi. Et seda ei ole vaja, ja hea oleks ju ise tulla. Täna ilmselt sa ei jõua, homme läheb ka kiireks. Hästi paras oleks ülehomme tulla. Mõtle, kui sa kooli lähed ja saad teada, et 6. detsembril on Soome iseseisvuspäev. Tead kuidas seda oleks hea meelde jätta: soomlastel on presidendi ball ja tähtis päev täpselt samal päeval sinu tähtsa päevaga.
Midagi sellest vist mõikas, sest ülehomme saab T tõesti juba aastaseks.
See on olnud mõnes mõttes raske, aga huvitav aasta. Ma ei ole kunagi olnud väga lastearmastaja inimene, aga mulle on antud näha võimalus näha ühe inimese arengut. Teekond vastsündinust väikese lapseni on täis suuri väikesi samme ja valusid. Need on toonud silma nii rõõmu- kui kurvastusepisaraid. On mitmeid hetki, mille puhul olen mõelnud, et seda tahaksin ma elu lõpuni mäletada: esimesed naeratused, roomamine, esimeste sammude ehmatus ja siis kõndimise võidurõõm. Vast kõige huvitavam minu jaoks on olnud vaadata maailma avastamist ja püüdu asjade toimimisest aru saada. Kuidas käivad uksed kinni ja lahti, kuidas vesi voolab kraanist, kuidas raamatu lehti keerata ja kuidas lusikat suu juurde tuua. Need tema avastused on avanud ka minu jaoks uutmoodi väikese maailma.
Innusta ja inspireeri meid veel palju aastaid, olema paremad inimesed sinu jaoks ja iseenda jaoks
Permalink
