14.09.06
kelle laps see on?
Esmaspäevasel mõõtmisel sai T järgmised tulemused:
pikkus 76 sm
kaal 11290 grammi. Selline suur-suur poiss. Perearst arvas, et nüüd tuleks ikka iga kuu käia ülevaatusel. Suvel ei olnud see üldse mitte kohustuslik. Ma oma peaga arvasin, et järgmine kord lähen aastase lapsega arste tülitama.
Vereproovi võtmisel ei teinud ta mitte piuksugi, selle eest sai kiita. Mulle tegelikult ei meeldi polikliinikus enam käia. Minu arvamus meie perearstist millegipärast langeb kõvasti peale iga külastust.
Esimestel kuudel oli arsti juures käik hästi oluline. Kõik need mõõdud ja kasvamine oli kui tõend selle kohta, et ma ikkagi olen OK ema. Justnagu ei olekski laps minu, vaid arsti oma. Enne arsti juurde minekut vaatasin ikka hoolega, et mis ma lapsele selga panen, kas ta on esinduslik, hea näoga. Üritasin pingutada selle nimel, et ma sinna ikka heas tujus lapsega satuksin. Ausalt, ega see eriti ei õnnestunud. Õnneks ei lasknud ma ennast sellest eriti morjendada. Laps on laps ja nii väike teeb täpselt seda, mida ise tahab.
Umbes kolmanda kuu kandis muutus arsti juures käik ebameeldivaks. Vaktsiinid ei ole just hea teema. Ma ilmselt olin juba harjunud olema selle lapse ema, kes mind endale emaks valis. Kuna ma iseenda probleemidele lahendust ei saanud, siis ega ma lapse probleeme arstile ei olegi kurtnud. Ma tean, et ma ei saa sealt lahendusi, või saan lahendusi, mis ei ole minu arvates väga lahendused. Seega otsin hinnanguid ja lahendusi mujalt. Vähemalt ei olnud mul muresid, mida oleks pidanud ilmtingimata perearstiga jagama.
Suve jooksul on vanaema last palju näinud. Nüüd kus ta on homme tulemas, on minu südames mure, et kuidas vanaema hindab T arengut. Kas minu laps on siis nüüd vanaema laps? Nii nagu ta esimestel kuudel oli perearsti laps?
Mulle tundub, et asja teeb keerulisemaks see, et ma saan aru sellest, et nüüd sõltub palju rohkem asju minust enesest. Lapse kasvamine esimestel kuudel on ju suuresti ära määratud tema geenidest. Ta ju ise tunneb ja teab, kui palju ta sööb ja magab. Nüüd aga tulevad asjad, mida peab õpetama. Käitumine, söömine, potitamine, teistega suhtlemine jne. See ei ole enam geenides nii väga sees ega toimu niikuinii. Selleks on vaja tööd. Kas ma olen ikka piisavalt pingutanud, et vanaema silme alt puhaste paberitega pääseda?
Öelge, et ma ei ole imelik. Jah, ma võib-olla muretsen üle. S.t. ei muretse, vaid mõtlen üle. Ju mul siis pole muud midagi teha;)
Merle Said:
September 15, 2006 at 8:04 am
Tervitusi Sauelt!
Minu arvamus on selline, et aja pea püsti, rind ette, ole rahul enda ja lapsega, ära otsi vigu. Last kasvatad (vastutad) ka sina ise (mitte perearst või sinu ema või suva mutike tänavalt) ja sa oled juba suur TÜDRUK ! Seega kõrvad lahti, kuula mis teistel jagada on ja tee omad järeldused-valikud.
Poiss on teil aga hiiglane tõesti, huvitav kellesse ta küll läinud on ?;)
Õeraas Said:
September 15, 2006 at 4:44 pm
Kallis õeke.
Ära põe selliste asjade pärast. JA kui sa tõesti põdemata ei saa, siis ema kriitikat saab ju suurepäraselt tagasi saata lausega - kas sa ise kasvatasid mind paremini?
Need on sundmõtted, mis tulevad su enda seest. Lülita need välja.