Archive for September, 2006
09.24.06
Posted in Tristan at 7:50 pm by linnaliina
Nädalavahetusel juhtus T-l huvitavaid asju. Laupäeval üllatas ta meid sellega, et ronis esimest korda õigesti voodi pealt maha. Ja täna üllatas ta ka iseennast sellega, et tegi oma esimesed sammud.
Hakkasime õue minema ja olin tal pluusi ära vahetanud. Panin ta maha seisma, et siis ennast riidesse panna. R kükitas meetrikese kaugusele maha kutsudes enda poole. Ja T läkski pikalt mõtlemata. Teisel ja kolmandalgi sarnasel üritusel tegi ta seda samuti. Kolm korda kolm sammukest. Minule tõi see pisara silma.
Nii vara me seda ei oodanud.
T ei ole mitte ainult süle- vaid ka kallielukas. Viimasel ajal ronib ta sageli ema ja isa kallistama. See on täitsa armas;)
Permalink
09.21.06
Posted in Tristan at 12:26 pm by linnaliina
Me käisime ujumas. Oi ma olin närvis. Põhiliselt selle pärast, kuidas T ennast oma uneajal üleval peab. Esialgu oli hirmu ja nuttu. Ta on hakanud võõrastama. Võõra tädi kätte teda andes läheb kiirest nutt lahti. Esialgu hirmutas ka bassein. Aga siis tuli arusaamine, et see on vesi, suur ja soe vesi ja siis oli lõbu laialt. Pärast oli nii väsinud aga rahulik. Riia mäe tõusul juba tudus.
Praegu on hea käia ujumas, ilm ei ole eriti külm. Aga kuidas käia siis ujumas, kui on libe ja linaga käia ei julge? Kas on siis mõeldav variant käia käruga Auras, pärast pikemalt kuivada ja siis tagasi jalutada? Ei saa ju eeldada, et absoluutselt kõigil on autod.
T harjutab seismist. Mõne sekundi juba saab seistud ja ise oskab ka maanduda. Pildile ei ole veel õnnestunud püüda.
Permalink
09.14.06
Posted in Tristan at 12:04 pm by linnaliina
Esmaspäevasel mõõtmisel sai T järgmised tulemused:
pikkus 76 sm
kaal 11290 grammi. Selline suur-suur poiss. Perearst arvas, et nüüd tuleks ikka iga kuu käia ülevaatusel. Suvel ei olnud see üldse mitte kohustuslik. Ma oma peaga arvasin, et järgmine kord lähen aastase lapsega arste tülitama.
Vereproovi võtmisel ei teinud ta mitte piuksugi, selle eest sai kiita. Mulle tegelikult ei meeldi polikliinikus enam käia. Minu arvamus meie perearstist millegipärast langeb kõvasti peale iga külastust.
Esimestel kuudel oli arsti juures käik hästi oluline. Kõik need mõõdud ja kasvamine oli kui tõend selle kohta, et ma ikkagi olen OK ema. Justnagu ei olekski laps minu, vaid arsti oma. Enne arsti juurde minekut vaatasin ikka hoolega, et mis ma lapsele selga panen, kas ta on esinduslik, hea näoga. Üritasin pingutada selle nimel, et ma sinna ikka heas tujus lapsega satuksin. Ausalt, ega see eriti ei õnnestunud. Õnneks ei lasknud ma ennast sellest eriti morjendada. Laps on laps ja nii väike teeb täpselt seda, mida ise tahab.
Umbes kolmanda kuu kandis muutus arsti juures käik ebameeldivaks. Vaktsiinid ei ole just hea teema. Ma ilmselt olin juba harjunud olema selle lapse ema, kes mind endale emaks valis. Kuna ma iseenda probleemidele lahendust ei saanud, siis ega ma lapse probleeme arstile ei olegi kurtnud. Ma tean, et ma ei saa sealt lahendusi, või saan lahendusi, mis ei ole minu arvates väga lahendused. Seega otsin hinnanguid ja lahendusi mujalt. Vähemalt ei olnud mul muresid, mida oleks pidanud ilmtingimata perearstiga jagama.
Suve jooksul on vanaema last palju näinud. Nüüd kus ta on homme tulemas, on minu südames mure, et kuidas vanaema hindab T arengut. Kas minu laps on siis nüüd vanaema laps? Nii nagu ta esimestel kuudel oli perearsti laps?
Mulle tundub, et asja teeb keerulisemaks see, et ma saan aru sellest, et nüüd sõltub palju rohkem asju minust enesest. Lapse kasvamine esimestel kuudel on ju suuresti ära määratud tema geenidest. Ta ju ise tunneb ja teab, kui palju ta sööb ja magab. Nüüd aga tulevad asjad, mida peab õpetama. Käitumine, söömine, potitamine, teistega suhtlemine jne. See ei ole enam geenides nii väga sees ega toimu niikuinii. Selleks on vaja tööd. Kas ma olen ikka piisavalt pingutanud, et vanaema silme alt puhaste paberitega pääseda?
Öelge, et ma ei ole imelik. Jah, ma võib-olla muretsen üle. S.t. ei muretse, vaid mõtlen üle. Ju mul siis pole muud midagi teha;)
Permalink
09.11.06
Posted in hobid ja muu huvitav at 12:58 pm by linnaliina
Et õigustada oma käike padjaklubisse, tuleb vahel ka midagi näidata.
Ma ei ole olnud kuigi usin. Vabandavaid ja ka mittavabandavaid põhjusi võib leida tosinate viisi. Aga siin nad siis on, sokid minu külmetaatele varvastele.
Tehtud kampsunist järelejäänud lõngadest, 12 silma vardal nr 2,5. Katsetasin soki kudumist varbast ülespoole, õpetus siit . Oli üsna lihtne. Sokid on üksteisest erinevad, aga nii oli huvitavam ja sinakshalli lõnga sai nii päris otsa. Sellega valmistusin ma mõnes mõttes ette salasõbra kingituse valmistamiseks.
Permalink
09.08.06
Posted in Tristan at 8:07 pm by linnaliina
Millegipärast on viimasel ajal kirjutamise osas suur laiskus kallale kippunud. Näitan näpuga oma krõbiseva-valutava kurgu ja valutava pea suunas. Ma ei ole veel terveks saanud.
Niisiis, üleeilsest võib T-d nimetada üheksakuuseks. Kolm neljandikku esimesest eluaastast selja taga. Ta ei ole enam eriti beebi. Vähemalt ei vasta ta minu ettekujutusele beebist, kes lamab ja vaatab uudistavalt ringi ja on passiivne tegelane. T ei ole kohe mitte passiivne. Ta ärkab hommikul kuue-seitsme vahel ja kohe on vaja minna uurima. Kõigepealt akna juurde, aknast välja vaatama. Seal võib ju olla rongi, või autot. Ma kahtlustan, et esimene sõna võibki olla midagi rongi moodi.
Mis siis üheksandat kuud iseloomustab? Tasakaalu harjutamine vast. Ei, ta ei seisa iseseisvalt (kui just mitte millisekundeid lugeda). Seismine teda ennast nii ilmselt ei huvitakski. Pigem ikka ise ilma toeta liikumine. Lemmikmänguasjaks on olnud uksed. Esialgu uuris ta nende liikumist. Minu hämmastuseks ei ole ta eriti haiget nendega saanud. Ta oskab ust lükates arvestada iseenda asukohaga. Võib-olla näppude vahelejäämise koha pealt ei ole tal palju kogemust. Ent selle tulekuga on veel aega. Viimasel ajal kõnnitakse uksega kaasa ja lükatakse ja tõmmatakse seda.
Veel meeldivad talle karbid ja taburetid. Ühte paraja kõrgusega karpi oleme toas hoidnud just sellepärast, et sellele toetudes on hea kerge mööda tuba ringi rännata. Lisaks sellele meeldib T-le teleka taha ronida. Seal on triibuline muster ja juhtmed. Aga võib-olla meeldib talle sealt äratõstmine, sest iga kord sinna ronides tullakse teda sealt ära tõstma. “Ei tohi!” peale naeratab ta, justnagu oleks teda kiidetud.
Mulle tundub, et ta on hakanud palju rohkem naeratama. Vähemalt mulle ja issile. Võõraid inimesi vaadatakse üsna kaua, enne kui julgetakse neile naeratada. Samas tänaval vastab ta naeratusele üsna kiirelt. Issi on väga tähtis. Ta oskab juba kuulatada issi kojutulekut. Kord kolistas naabrimees võtmetega kõvasti ja kohe jooksis T ukse juurde ja oli väga imestunud, et ei olnudki seal kedagi.
Veel tutvusime selle kuu jooksul trepiga. Ei ronitud kõrgele, selle jaoks on vist veel vara. Ent trepi peal ronimine on tutvustanud üldse ronimist. Voodi pealt on leitud otsetee arvuti klaviatuuri juurde - üle tumba. See moodustabki väikese trepitaolise tee.
T sööb üsna korralikult. Kogused ei ole muidugi suured, ent kauss saab ikka enamasti tühjaks. Lähevad nii pudrud, püreed, kui kahvliga peenestatud kartulid-porgandid ja liha. Lisaks oskab süüa leiba ja on nätsutanud toorest porgandit ja kapsast ja õuna.
Päevase magamise osas oleme leidnud kompromissi: kaks pooletunnist uinakut päeva jooksul. Ma isegi ei viitsi teda eriti rohkem uinutada, sest sellel ei ole erilist mõtet. Ööd on muidugi kohati keerulised. Aga ei olegi ju keegi lubanud lihtsat elu…
Permalink
09.04.06
Posted in Tristan, igapäevaelu at 6:40 pm by linnaliina
Reedel jäi R haigeks. Ega minagi ennast tervena ei tundnud. T ilmselt pääses kergelt-kergelt nohuse nina ja natukese köhaga. Issil-emmel oli mõlemal kurk valus, nohu, palavik ja pea ja liigesevalu. Minu elu tegi veelgi raskemaks neljapäeval väljatõmmatud hammas. Oi kui raske on siis, kui mõlemad vanemad on haiged. Lapse jaoks jääb jõudu minimaalselt, magasime vahetustega ja teine siis kuidagi tegeles T-ga. Mõtlesin tõsiselt oma ema appikutsumisele. Lõpuks siiski loobusin sellest ja saime ilma ka hakkama. Täna on juba parem. R on tööl ja ka minu enesetunne on talutavam.
T plaksutas eile esimest korda täitsa ise. Selle peale sai ta meilt mõlemalt kiita. Täna plaksutas ka. Viimastel päevadel harjutab T tasakaalu ukse najal. Ma tean, et ta on piisavalt ettevaatlik. Niisama lihtsalt ta juba ei kuku. Nüüd toetub ta ukse najale ja lükkab ust siis enda poole ja endast eemale, liigub siis uksele toetudes edasi ja lükkab või tõmbab jälle. Varem lükkas ta hooga ust, lasi siis neljakäpakile ja kappas uksele järele. Nüüd siis nii.
Voodi peal olles on T-l hea vaadata aknast välja. Huvitav on ju rongi vaadata möödumas. Tavaliselt oleme mina või R ikka läheduses, et ta ei kukuks voodist alla. Eriti ei ole vist vaja läinud. Ta ei ole väga servale tulnud. Nüüd tuleb ja me oleme ta alla aidanud. Keerame tagumiku ette ja toetame alla libistamisel. Näeb, kui kiiresti ta selle triki siis ka omandab. Igatahes tundub see talle meeldivat.
Permalink
09.03.06
Posted in hobid ja muu huvitav at 12:27 pm by linnaliina
Suve lõpetuseks ja ühe ammu antud lubaduse täitmiseks käisime siis augusti viimasel pühapäeval Otepääl. Külas ja selle väikese armsa linnakesega tutvumas.
Hoolimata närvilisest hommikusest askeldamisest on minu arvates mõnus astuda hommikul bussi peale ja sõita kuskile. T magas bussis kenasti. Tunnine sõit “tunne oma kodumaad” stiilis bussis on tegelikult täpselt paras. Meie võõrustaja oli meiega samas bussis, nii sai sõidu ajal magusasti juttu puhuda ja sõit ei olnudki üldse nii pikk.
Otepää on üks väike armas linn. Mina ei olnudki varem sinna sattunud. Heivi tegi pizza ja meil oli kohupiima-virsiku kooki. Seejärel tegime väikese ekskursiooni. Nägime koolimaja. See on neil uhke ja ilus.
Edasi jõudsime suusastaadionile. Pühapäevasel päeval oli linnakeses vähe inimesi ringi liikumas. Need, keda nägime tegelesid enamasti spordiga: jooksid, sõitsid rattaga, müttasid seikluspargis. Suusastaadioni läheduses nägime parklas sellist pilti.
Edasi läbi seikluspargi Linnamäele. Mulle meeldivad mäed. Ma küll kardan kõrgust, kuid vaated kõrgelt kaugele pühivad kartuse meelest. Hea küll, meil ei ole mägesid, aga need künkadki on hingematvalt ilusad.
Ringi lõpetasime kirikuga. Ilmaga vedas meil nii palju, et vihma saime alles teel bussi peale. T pidas hästi vastu, magades terve tagasitee bussis. Ühepäevase külaskäigu saab väga hästi teha nii, et käru ei vea kaasas. Piisab külast, kus saab liikuda, süüa ning kõhukotist-kandelinast uinakute ajaks. Nii võib teine kordki kuskile minna.
Permalink
