:: Liina Blog :: |
Et kauemaks säilitada kiireid uitmõtteid elust ja kasvamisest
Iga päev ma mõtlen, et teen ühe korraliku blogisissekande. Juhtumisi, millest kirjutada, oleks ju nagu küll. Tahan olla korralik ja lisada ka pilte. Aga et pildi panek eeldab pildiga töö tegemist, mis mul veel nii käppas ei ole, siis ei ole ka korralikku postitust. Õhtuks olen mina nii kutu, et lugeda veel jaksan, aga fototöötlus peab jääma mingi sellise hetke ootele, kus ei ole veel öö aga kus on vaikus ja rahu.
Uskumatu, kui hästi mõjub enesehinnangule kiire tolmuvõtmine ja paar pestud põrandat. Päev kohe korda läinud ja kontroll maailma üle saavutatud.
Aga R kleepis sahtlid kinni. Ees ootavad uued lahingud.
Virisemine sellisel kujul ilmselt aitab. Mõtlen ise asja selgeks ja teen parandusi.
Meil käib sahtlisõda. Sõda on küll palju öeldud, aga ikkagi. Sahtlid on huvitavad, samuti nende sisu. Sisu aga paraku keelatud. T tirib kõigest jõust sahtleid lahti, mina hoian kinni. Kui miskit sahtlist näppu jääb, siis minnakse kiiresti sellega minust kaugemale. Siis saab seda kauem uurida. Nii vahva. Ajalehtede käristamine on ka mõnus. Ja kui väike tükk kätte saadakse, tuleb ka kaugemale minna emast. Ema ju korjab kõik suhutoppimiseks parajad väikesed tükid ära. Õnneks ta suuri tükke suhu ei kipu nii väga toppima, seega nendega saab veel mängida. Veel on huvitav pliidi uksega lõgistada. Pliidil on koguni kahes kohas huvitavad lõgisevad uksed. Puude koht oli ammu teada, aga paar päeva tagasi avastati ka ahju uks. Praegu on nendega hea lõgistada, tuld ju ei tehta. Need tulevad lahti ka, aga siis pannakse see iga kord kiiresti kinni.
Nädalaga on T taas õppinud ise mängima ja selles mõttes on rahu jälle tagasi tulnud.
Natuke huvitavaid leide ka linna pealt. Käisin neljapäeval Plaskus Walkingis. Mõttega, et T-le jalanõud leida. Seal on üsna kitsas. Ka niisama on kitsas. Aga käruga on kohe väga raske. Ma siiski suutsin pea kogu poe läbi käia. Ainuke koht, kuhu mul ei õnnestunud vankriga ligipääsemiseks piisavalt laia teed leida oli beebide jalanõude koht. T jalg on küll suur, aga 28 on ikka liiga suur. 28 oli nimelt lasteosakonna väikseim number. Väiksemad olid beebide osakonnas, mida piirasid kitsad käigud ja laste mängunurk. Et siis peabki laste jalanõusid mitmekesi ostmas käima. Eile me siis ründasime kolmekesi ja kõhukotiga Lõunakeskuse Walkingut.
Riia mäel, selles majas kus on Digicop ja autokool on ühele uksele ilmunud imelik silt: “Heterostuudio”. Ma enam vähem kujutan ette, mis sisu võiks olla, aga muigama võtab ikka. Leidsivad ikka omale nime.
Kui ei soovi lugeda halinat ja virinat raske elu üle, siis vajutage kiiresti back nuppu või midagi muud. Või näiteks mõnda linki selles parempoolses tulbas. Ma muust ei kavatse kirjutada.
Et siis raske on. T on ilmselt harjunud sellega, et keegi temaga kogu aeg tegeleb. See on see puhkus ja võimalus laps issiga jätta. Nüüd peab ta meelde tuletama või uuesti õppima seda, et on täitsa hea üksinda mängida.
Magab T minimaalselt. Teeb kaks pooletunnist uinakut päevas. Täna lasin tal siis süles magada. Magas täitsa palju. Aga mida see mu käega teeb, kui seal poolteist tundi kümmekond kilo paigal tuleb hoida. Ning ka õhtuse uinumise ajal on ta kavalaks läinud. Peaaegu magab, panen voodisse ja justnagu jääb magama. Nii kui ennast kõrvalt nihverdan, hakkab siputama ja ongi üleval. Eks ma siis jälle uinutan ja kiigutan.
Igatahes olen ma väsinud. Tahaks magada ja tahaks üksinda nurka pugeda ja mõnda rasket raamatut lugeda. Viimati suutsin ma lugeda vastsündinud T kõrvalt. T ise nohistas siis tissi otsas. Ega ma siis ka midagi väga keerulist ei lugenud, vaid Ristikivi novelle. Aga nüüd suudan vaid ajalehti ja bloge lugeda.
Mulle tundub alati õhtuks, et ma pole mitte midagi ära teinud. Aga kui ma üritan siis asju kirja panna, siis midagi ikka tuleb. Eile näiteks suur potitäis frikadellisuppi. Täna vist ei jaksanud midagi teha, peavalu võttis mõtlemisvõime täiesti ära. Telekas teeb muidugi ka kurja. Et ma õhtuti ei jaksa vaadata, siis ma pean ju kordust vaatama. Ja see on vist ühel magusamal ajal päevast.
Kui niimoodi pikalt edasi läheb, siis tuleb midagi ikkagi ette võtta.
Me olime ära. Kohe terve nädala. Seekord jälle minu ema-isa juures. R puhkus saab tänasega läbi ja seal olek oli minu arvates puhkuse hea sisustamine. Nädala käigus tekkis mitmeid mõtteid, millest oleks kohe hädasti vaja kirjutada. Katsun neid nüüd ükshaaval meelde tuletada ja kirja panna.
Esiteks: T sai nädal tagasi 8 kuud vanaks.
Kaheksandat kuud aitasid sisustada kahe hamba tulek. Esimesed ülemised hambad siis. Nende tulek oli päris vaevaline. T-l on tekkinud vajadus hammustada. Me nimetame seda musitamiseks, koos väikeste hammastega. Lisaks sellele omandas T istumise. Ennem ei olnud huvi. Ta kasutab asendit, mida minu ema nimetas tõkkejooksja asendiks. Pilt on kuskil allpool. Sellisest asendist on lihtne edasi liikuma saada. Lisaks sellele avastati esimene võimalus püstiasendis edasi liikumiseks. Tuleb lihtsalt lükata tooli või taburetti. Aga ka sein kõlbab kinni hoidmiseks ja sellele toetudes edasi liikumiseks.
Puhkuse huvitavamaks sisustamiseks sõitsime me nädal tagasi Viljandisse. Meil on seal sõpru, kellel pole ammu külas käinud. Viljandist on võimalik rongiga sõita Kehtnasse. R kirjutas üles bussiajad ja ma üritasin meelde jätta nii bussi- kui rongiajad. Paberi oluliste kellaaegadega unustasime me loomulikult koju laua peale. Mul on enda arvates üsna hea mälu. Aga seekord otsustas ta meid alt vedada. Nii jõudsime bussijaama paarkümmend minutit peale ainukese bussi väljumist, ning siis kihutasime rongijaama. Minu mälu järgi pidanuks meil lahedasti aega olema rongi väljumiseni. Rongijaamas võttis meid vastu tühjus, rong oli kümmekond minutit tagasi väljunud. Õnneks ei olnud see viimane, ega ka mitte ainus rong. Järgmine väljus umbes 2 tunni pärast.
Külastasime siis lähimat poodi, varusime midagi tühjale kõhule sobivat ja maandusime õunapuu alla raudteejaamahoone kõrval. Suvi on selle poolest mõnus, et selline äpardus võib tähendada mõnusat aega jutupuhumiseks ja omamoodi elunautimiseks. Aga enam ma mõnda aega oma mälu nii kergelt ei usalda.
Oma lapsepõlvekodus on enamasti hea olla. Seal on kõik mulle tuttav, kõik on enamasti hästi. Lapsel on seal rohkesti tegevust, mõnusalt ruumi ringi liikuda. Aga vahel mõjub see hoopis halvasti. Teatavasti ei malda T eriti magada. Õetütrel tuleb see keeruline asi väga hästi välja. No tahes tahtmata tulevad ju võrdlused. Sealt edasi võib hakata otsima endas süüdlast. Ma küll üritan neid mõtteid kõigest jõust eemale lükata, aga ikkagi tundub mulle seal, et mina olen T magamise ise raskeks teinud. Kuidas nii, et tema ei jää magama sama kergelt nagu õetütar. Õde paneb lapse kõhuli voodile, kus see siputab väsimiseni. Siis paneb luti suhu, silitab pea madalale ja laps magabki. Kaks-kolm tundi jutti. Kadedaks tegeva mõnuga. Ja T maldab magada pool tundi. Peale pooletunnist kussutamist. Ja öösel sööb ka veel. Ta ju ei peaks, see on tal kindlasti halb harjumus.
Et T on aktiivne tegelane, siis vajab ta valvet ja tegelemist. Muuks eriti ei jäägi aega. Igatahes on raske tema kõrvalt suuri töid ette võtta. Ja seegi tekitab süümepiinu. Nii tabasingi ma ühel õhtul ennast tundelt, et ma olen maailma laisem, mõttetum inimene. Ei saa absoluutselt mitte ühegi tööga hakkama. Justnagu aia taha läinud vasikas. Kui ma oma emast ja õest olen kaugemal olnud, siis ma nii väga seda ei taju. Siis ikka leian midagi, millega ma lähemas minevikus olen hakkama saanud. Aga oma kodus ei ole selliseid töid, mille eest oleks kiita saanud. Või on need siis nii kauges minevikus tehtud. Või peetakse neid nii loomulikuks, et nende eest ei peagi kiitust jagama. Ja siis tahan ma koju, oma koju. Nüüd ei taha kohe hulgal ajal kuskile pikemaks ajaks minna.
Täna jõudsime siis koju. See on ikka üks hea koht. Ja homsest saab hakata rutiinselt elama. Homme on ka selle poolest huvitav tähtpäev, et siis on T kaks korda nii vana kui õetütar. T vanuseks on homme 8 kuud ja 8 päeva, ning õetütrel vastavalt 4 kuud ja 4 päeva. Õetütar on kui väike habras õieke. T esindab selgelt poisilikku poolt.
Keerulistel öödel juhtub midagi huvitavat ka. Eile öösel nägin unes, et miskipärast lasin ühes kliinikus 499 krooni eest rasedustesti teha. See oli positiivne. Ärgates oli esimeseks mõtteks, et kuidas ma nii loll olin ja tavalist poe rasedustesti ei osanud osta. Täna öösel nägin unes meie järgmise suve suguvõsa kokkutulekut, mida külastasid Arnold ja Ingrid Rüütel. Iga perekond sai siis presidendipaariga pilti teha. Oi õudust.
T-l kadus täna esimest korda tõsisemalt uni kell 5. Kuski viie ja poole kuue vahel meie peal turnides ja juttu ajades ütles ta: anna atta. Oi kuidas me naersime.
Vat nii.
Hammas nr 4 on kohale jõudnud. Vähemalt mulle tundub nii. Ilmselt osaliselt seoses sellega on viimased neli ööd olnud väsitavad. Asjale lisab keerulisust see, et T ei ole enam kuigi kindel selles, millises asendis ta magada tahab. Enamasti on vaja külje peal magada, aga millise? Ja kui ei sobi, siis virisetakse häälekalt. Eile õhtul avastasin, et ta oli une pealt istuma tõusnud. Jälle üks võimalus juures. Pildile on püütud T istumine ja asjade uurimine ning issi jalg.
| M | T | W | T | F | S | S |
|---|---|---|---|---|---|---|
| « Jul | Sep » | |||||
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | |
| 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 | 13 |
| 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 | 20 |
| 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 | 27 |
| 28 | 29 | 30 | 31 | |||
