Archive for July, 2006
07.31.06
Posted in igapäevaelu at 11:43 am by linnaliina
Nii see aeg läheb. Minu tunne on juba sügisene. See tuleb peamiselt sellest, et keha on tegelikult palavusega harjunud ja nüüd normaalsemate temperatuuride juures kipun liiga palju riideid selga panema. Ja ööd on jahedad. Seega ongi keeruline ennast ja last riidesse panna.
Aga ka looduses on enneaegseid sügise märke. Pärnad ja kastanid on põua tõttu üsna pruunid. Riia mäel nägin täna lehekoristusautot. Tammedel on näha juba tammetõrusid ja kastanitel kastanimune. Ja poodidesse on tulnud koolikauba letid. Turul on aasta rikkalikuim aeg. Köögiviljade hinnad on mõnusad ja valik on suur: kurgid-tomatid, sibulad, küüslaugud, suvikõrvitsad, lillkapsad, porgandid ja tavalised kapsad. Vaarikad ja sõstrad; kirsid, murelid ja ploomid. Väljamaistest asjadest melonid, arbuusid ning virsikud ja pirnid. Isegi kukeseeni oli näha. Nende hind oli muidugi röögatu.
Ma vist isegi natuke ootan sügist. Saab tagasi sellisesse tööaegsesse rutiini, mis kohustab ja annab piirid. Samas pean ma ennast kätte võtma ja hakkama tegelema asjadega, mis oleks tulnud ammu kaelast ära saada. Suveplaanides on veel isa sünnipäevale minek ja siis saabki R puhkus läbi.
Permalink
07.29.06
Posted in Tristan at 4:02 pm by linnaliina
Iga päev toob väikese inimese elus uusi asju.
Hiljuti lõikus meil kolmas hammas. Esimene ülemine siis. Neljas talle paariliseks ei tohiks ka enam väga kaugel olla. T tabas üsna kiiresti ära, et midagi on ka ülemises igemes. Nii leidis ta üles ühe vastiku oskuse, hammaste kiristamise. R-l ei ole midagi selle vastu, aga minul jooksevad külmajudinad mööda selga alati kui ta seda teeb. Loodetavasti pakub see tegevus huvi vaid lühikest aega.
Hammaste intensiivne tulek on pannud teda hammustama. Ninasid ja lõugu ja õlga ja käsi. Näppu ei või enam ammu suhu panna. Loodetavasti läheb ka see üle, varsti.
Kogu aeg ta nii karm ei ole. Enamasti on ta uuriv tegelane. Uurima on hakatud ka väikeseid detaile. Nimetissõrmega. Seda on vahva vaadata, kuidas ta nimetissõrmega asju katsub. Käsi teeb läbi huvitava arengu. Vastsündinu käsi on kui uje liblikas, sõrmedel ei oleks nagu eesmärki. Kui hakatakse haarama, on kogu käsi haaraja. Kõik sõrmed püüdlevad suhteliselt võrdselt asja tundma õppida. Nüüd on nimetissõrm selline esimene asi. Seda saab proovida toppida voodiotsa kruviaukudesse ja muudesse väikestesse kohtadesse. Selle abil on võimalik uurida reljeefseid pindu.
Toe najal seismise ja kõndimisega on üsnagi julgeks mindud. Toe najal tullakse täitsa pikka maa. Näiteks toa uksest käruni. Või tehakse ring köögi kappidele peale. Igatahes on see huvitav. Ühel päeval poes käies sattus tema vaatevälja üks ema oma tütrega. Tütar selline käest kinni hoides kõndimise eas. Ema pani tütre põrandale ja võttis siis kätest kinni ja nii nad kõndisid minema. See oli T jaoks ülimalt huvitav vaatepilt. Huvitav, mida ta küll mõtles neid vaadates.
Eile sattusin juures olema hetkele, mil ta seisis sekundikese osa ilma toeta. See oli kahtlemata hooletu juhus. Tagajärjeks potsatamine pepu peale ja väike virin. Aga katsetama peab ju kuidagi hakkama.
T on issi poju. Et issil on puhkus, siis ongi issi rohkem lapsega tegeleja, kui mina. Issiga on palju kergem magama jääda, kui emmega. Issiga on lõbusam mängida ka. Kui issi puhuks läbi saab, siis on elu ilmselt hulga igavam.
Permalink
07.27.06
Posted in unetute ööde uitmõtted, virisemine at 7:58 pm by linnaliina
Minu ämmal on palju miniaid. Tal on kolm poega ja pojapoeg, kellele ta on emaks olnud. Miniaid on kõvasti rohkem. Kõige enam meeldivad talle miniad, kes tal harva külas käivad. Kui palju tal täpselt miniaid on ma ei teagi. Ämm on kareda ütlemisega. Tõsi ta jutus on enamasti iva sees, kuid ütlemise vorm on väga haiget tegev.
Paar aastat tagasi olin vapustatud kui 10 aastase lapse ees räägiti tema emast koletuid jutte. Nüüd oli minu kord kuulda, mida minust arvatakse. Ei arvatud üldse hästi. Eks ma siis katsun nüüd ämma soovi järgi käituda ja oma nägu sinna enam mitte näidata. Mis siis, et ta on haige ja vana ja me teda võib-olla hea meelega külastaks.
Raske on öelda, mis on õige või hea. Ühest küljest on ju vaja eakaid vanemaid aidata. Kuid ma näen oma vanemaid ja ämma-äia võrreldes, et vanemad saavad ennast ka väga palju aidata, kui nad tahavad. Minu isa ja ema tervised ei ole ju ka head. Ent ometi on nende majapidamine nende jaoks tunduvalt jõukohasem. Kui nende tervised halvenesid, siis kujundasid nad oma elu ümber nii, et see näeks elamisväärne välja ka nende kehva tervise juures. Ämma-äia majapidamist vaadates on aru saada, et arvatakse, et jõudu on samapalju, kui paarkümmend aastat tagasi. Aga ei ole ju enam. Pojad küll käivad ja teevad nii palju kui nende töögraafikud, tervised ja laiskused lubavad. Aga see on juhuslik, mitte pidev, mõtlev abi. Nii on seal tööd kuhjunud kõrgelt üle pea ja keegi ei suuda seda kuhja tuntavalt vähendada. See teeb seal viibimise alati masendavaks. Ja lootust paremuse poole mina praegu ei näe.
Permalink
07.25.06
Posted in unetute ööde uitmõtted at 9:28 pm by linnaliina
Me käisime külas. Kolmekesi, näitasime lapselapselast ja ennast ja natuke aitasime ka vanavanemaid. Oli raske, kurb ja keeruline. Tahaks hirmsasti sellest kirjutada, aga nii, et see ei oleks avalik musta pesu pesemine. Ja nii, et sellest keegi haiget ei saa. Mina igatahes sain mõneti haiget. Ja tagasi ei taha teha. Küllap ma siis tegin neile enda teadmata haiget, kuigi ma väga püüdsin anda endast parima.
Mõtlen, kas sellest on üldse vaja siin kirjutada. Kui, siis kuidas teha seda nii, et võimalikult vähe valus oleks. Aga samas, et mul hiljem seda lugedes meelde tuleks kõik need ilmselt vajalikud emotsioonid.
Kodus on väga hea olla. Ka lapsel, kes sai üle mitme päeva vabalt põrandal asjatada ja tube mööda ringi käputada. Laps sai vahepeal maitsta maasikaid, vaarikaid, kirsse, punaseid ja musti sõstraid. Meeldisid täitsa hästi.
Veel sai ta esimest korda sõita pikka sõitu rongiga. Oli üsna mugav ja tore. Ning ka trolliga. Samuti käis ta esimest korda elus pikemal visiidil Tallinnas, kus külastas muuseas ka loomaaeda. Ta oli üllatavalt tubli jälgija ja vaataja. Loomadest rohkem pakkusid talle huvi teised lapsed. Aga ka loomi vaadati hoolega.
Loomaaed on kaunis ja huvitav koht. Aiandushuvilistel on seal samapalju vaadata kui loomahuvilistel.
Permalink
07.15.06
Posted in hobid ja muu huvitav at 10:13 pm by linnaliina
Tagasi Võrtsjärve äärest. Mõnus päev oli. Raske aga huvitav. Ja oluline päev oli. Vähemalt minu jaoks on kokkutulekud alati väga huvitavad ja olulised olnud. Kuigi seekord oli selle poolest kehvem, et ei saanud segamatult kuulata, ja ma tean et T ei saa sellest veel mitte midagi aru saada. Loodetavasti tuleb suguvõsa kokkutulekuid veelgi ja talle tuleb siis see minu tunne natuke tuttav. See tunne, et need inimesed sinu ümber on sinuga seotud mõnede ammu surnud inimeste kaudu, neil on samad juured. Nad ise on nii erinevad, aga näojoontes on midagi, mis võib olla pisut tuttav. Sellisel üritusel käimine tekitab austust nendes, kes kunagi elasid ja meeletut vaeva nägid, et meiegi elada saaks.
Seekord oli siis Võrtsjärve ääres Limnoloogiajaamas. Eelmisest kokkutulekust on oma 10 aastat möödunud. Rahvast oli ootamatult palju. Seega juttu ei saanud just kuigi pikalt ajada ja kuulata. Homsele ekskursioonile me mõistetavatel põhjustel ei lähe. Aga ikkagi sai väärikamad sugulased ära nähtud ja noorematega tutvusi uuendatud.
Üsna sageli vaatan ma T-d ja ei otsi sealt mitte enda jooni. Neid ma nii hästi ei tunne, ma ei armasta peeglit ja ei oska endale hinnanguid anda. Vaid ma otsin jooni oma sugulastest. Kui T oli umbes kahekuune, siis mulle tundus, et ta on täitsa Sillaotsade nägu, meenutas onulapsi. Nüüd vaatan ma, et temas on täitsa palju seda Karula Animägede pruunisilmsust ja tõmmusust. Ja samas on olemas ka isa suguvõsa jooned. Ja see on ainult väline. Sisemised omadused hakkavad ju alles tulema.
Täna said need jooned endale nimed ja numbrid. Nimesid on liiga palju ja korduvaid. Anned, Juhanid, Jaagud, Hansud ja Peetrid kordusid sageli ja lähevad praegu peas segamini. Meid on nii palju, et traditsioonilist puud ei saa enam ammu joonistada. On üks numbrite, nimede ja elude sigri-migri. Nagu üks vaip, milles ka mina olen väike triip.
Permalink
07.13.06
Posted in igapäevaelu at 9:20 pm by linnaliina
Täna oli juba mõne kraadi võrra parem päev. Ei, mitte eriti jahedam, aga ka kuumaga on võimalik mõnevõrra harjuda. Vastik on küll, aga mitte nii kõikehõlmavalt vastik.
Hommikul sai käidud turul. Maasikahinnad olid nädalataguse ajaga võrreldes natuke inimlikumaks läinud. Igatahes raatsisin ma pool kilokest meile lubada. T-le meeldivad maasikad. Nendega on hea harjutada hammustamist ja ka natuke närimist. Ei saa kohe päris alla neelata tükki. Lubasin endale ka selle suve esimesed tomatid. Lisaks veel kurki. Kui mul oleks endal kasvuhoone või ma oleks vanemate juures, siis sööksin ma neid nii palju kui sisse mahub (kui neid vaid nii võtta oleks). Ma armastan värskeid kurke ja tomateid ja muidugi ka maasikaid.
T otsustas täna magada ühe korra korralikult. Tubli temast. See tõstis mõnusasti minu tuju ja midagi sai ikka tehtud ka. Söök näiteks.
Siis läksin kodunt ära. Kudujate kokkusaamisele. Ma nägin ühel veel vardaid kotis. Aga välja me neid ei võtnud. Lobisesime niisama. Minul oli kotis varraste peal kaks roosat varrukaalget. Eks näis, kas neist midagi valmis ka saab ükskord.
Homme tuleb küpsetada ja ennast valmis sättida. Et ülehomme oleks hea olla.
Permalink
07.12.06
Posted in igapäevaelu, virisemine at 8:58 pm by linnaliina
Mulle tundub, et minu enesetunnet viimasel ajal iseloomustab pealkiri kõige paremini. Nii blah on olla. Kodu näeb ausalt öeldes õudne välja. Ok, T on paar päeva olnud sülekas ja täna magamisraskustes. Aga ikkagi näeb õudne välja. Ma ise näen ka suht mittekaubandusliku välimusega SAHM välja.
Seepärast ei olegi mul olnud isu midagi kirjutada ja ka inimestega suhelda. Kohati võib selle blahi ajada kuumuse süüks. No mida sa teed, kui tundub, et istud kodus, sest õues on hullem. Väljas käime hommikul võimalikult vara. Keskpäevaks tuleb igal juhul kodus olla, muidu on liiga palav ja päike liiga karm.
Ja kokku tulebki nõiaring. Olen väsinud mitte midagi tegemast ja valmis saamast ja see teeb veelgi laisemaks. Mehed tõstavad mind varsti leiva kodunt välja ja leiva pealt maha.
Samas, selle nädalavahetuse ürituseks tuleb hakata valmistuma. Tulemas on suur suguvõsa kokkutulek Võrtsjärve ääres. Vaja on sinna kaasa võetav toit ette mõelda, riided valmis panna. Transpordi organiseerisin juba ära, ja menüü osas tegin ka pooled kooskõlastused valmis. Ei kavatse olla eriti originaalne. Küpsetan midagi soolast ja mõtlen veel magusa osas, mida kaasa võtta. Ning samuti tuleb veel mõelda midati T-le. Ta ilmselt saab sellel päeval poepüreed.
Ma olen selles mõttes hoolas olnud, et T on saanud enamasti soolaseid asju isekeedetutena, ja magusaid siis poe omasid. Hõrk õunapüree meeldib mulle endale nii väga, et ma olen nõus seda ka T-ga jagama. Samuti ploomimehu.
Loodan, et sellest blahist veab R algav puhkus välja. Kui seda ei juhtu, siis tuleb endale ise tuul alla teha.
Permalink
07.07.06
Posted in Tristan at 11:34 am by linnaliina
Ma olen juba seitse kuud ema olnud. Ma küll ei arvanud, et see aeg nii kiiresti läheb.
Ja T on seega juba seitse kuud vana. Ta on toimekas väike maailmaavastaja. Metoodiline teadlane, kes iga päev avastab midagi olulist. Eile näiteks selle, et kappidel on uksed, mis käivad kinni ja lahti, ning mõnel kapil on ka uksenupud.
Seitsmes kuu on täis huvitavaid avastusi ja uusi oskusi. Olulisemad neist on muidugi neljakäpukil käimine ja enese püsti ajamine. Maailm avardus sellega oluliselt. Istumine tuleb ka tasapisi.
Veel hakkas arvarduma toidulaud. Kartul ja porgand on päris mõnusad asjad söömiseks. Samuti õunapüree, mida ema on pudru peale pannud. Eile sai esimest korda maitsta ka liha. Maitses päris hästi.
Jutt on tal veel esialgu lihtsakoeline, aga see on sellest, et muud oskused tulevad kiiresti ja nende kõrvalt ei jää aega keeleharjutuste tegemiseks.
Olen püüdnud ka potitada, eriti peale hommikust ärkamist. Enamasti sinna ka tuleb midagi. Aga ma ei julge teda eriti selleks sundida, sest ma ei oska näha seda, et ta aru saaks, mis temaga tehakse.
Kooki eile ei saanud, selle asemel tegin hoopis suppi. Sedasi sai T maitsta esimest korda liha. Supp tuli väga hea, naturaalse lihtsa maitsega. Kui võimalik, teen koogi täna. Aga kui keegi kooki tahab saada, siis andke teada ja ma teen homme hoopis;)
Tänan eelmist postitust kommenteerinuid. Ma niipea ei kavatse veel võõrutama hakata. See on praegu lihtsalt mõttekonstruktsioon, nagu “Kui ma ükskord suureks saan, siis…..” Ma oletan, et enne on vaja mitmed keerulised ajad selle abil lihtsamaks muuta.
Permalink
07.05.06
Posted in Tristan, igapäevaelu at 9:13 pm by linnaliina
Tavalises elus ma armastan sooja ilma ja palav periood on minu arvates mõnus.
Eelmisel suvel oma paisuva kõhuga ma nii enam ei arvanud. Jalad olid nagu joodikul ja kõht tõmbas kõndides pingesse.
Sellel aastal nagu ise võiks nautida, aga et väikesel inimesel on palavust üsna raske taluda, siis ei ole minul endal ka kerge. Eile me näiteks õue ei jõudnudki, toas tundus olevat jahedam. Täna käisime hommikul vara õues. Läheks õhtul ka, aga siis saab T liiga hilja magama.
Ma olen välja rehkendanud praeguseks järgmise süsteemi. Et ta öösiti magab üsnagi hästi (s.t. ei ole ette võtnud üleval olemise tunde), siis võikski ta magada pika-pika ööune. Sest päevaunedega on väga kehvad lood. Viimastel päevadel on ta teinud kolm või äärmiselt õnnelikul juhul ka neli pooletunnist uinakut. Kõik. See ei ole kindlasti piisav ja nii topin ma teda juba enne seitset vanni, et saaks seitsmest teda ööunele suigutada. Kui ta siis saab hommikul poole seitsmeni magada, on kuskilt meelde jäänud 12 tundi kuidagi täis. Ega ta on õhtuti hirrmus viril ka. Varem, pikemate päevaunede ajal võis ta isegi kauem üleval olla. Nii, et asi võiks olla tasakaalus.
Pooletunnine uinak ei jäta just palju puhkamise aega endale. Kogu aeg valva ja tegele. Õnneks on T issi poja. Nii kui issi koju tuleb, on vaja temaga mürada ja naerda. Nägu läheb naerule ja issi juurde käputatakse ka teise korteri otsa. Siis on minul väike puhkus ja tulebki öö.
Minu ööd on täis rongide kriiksumise hääli. Need on nüüd mind segama hakanud, varem oli neist suht ükskõik.
Oma mõttetes olen ma hakanud kasutama konstruktsioone: kui ma ükskord T võõrutatud saan, siis… Siis ilmselt võiks hakata saama natuke sügavamalt ja ühe jutiga magama. Muidu ei ole mul imetamise vastu mitte midagi. Kui saaks vahel mõne öö ilma ärkamiseta magada. Imetamine on lihtne. Sellest saan ma alles nüüd aru, kui T juba päeval korra mingit muud sööki ka saab.
Täna õhtul süüa tehes tegi mu mõtlemine mulle huvitava apsu. Leidsin kapist vorstikesed, mida sobis panna kartulite juurde. Panni peale pannes mõtlesin, meid on kolm, järelikult on vaja 6 vorstikest (2 igale). Kui siis toidu lauale panin, jäi 2 üle. Pärast R küsis, et milleks need kaks veel pannil on. Ja siis hakkasin ma mõtlema…
Permalink
07.03.06
Posted in igapäevaelu at 7:31 am by linnaliina
Gaudeka nädalavahetus sai otsa. See oli väga tore. Kõik, mis külalistel plaanitud, sai tehtud ja õde jäi väga rahule.
Laupäeval käisime meiegi koos nendega kesklinnas kontserti ja melu nautimas. Tartu südalinn on selliste ürituste aegu väga mõnus koht. On istumise kohti, on söögikohti ja on palju inimesi, kellede seas kohtab ka tuttavaid. Vaatasime Soveldajaid (õemees tantsis) ja Taani väntorelimehi ning kuulasime “Popse”. Viimane andis väga meeleoluka kontserdi raekoja platsil.
Pühapäeval ärkasime me aeglaselt ja olime laisad. Kohalikud käisid ainult poes ja ruttasid siis tubade jahedusse tagasi. Aga külalised olid vaprad: vaatasid rongkäiku ja jõudsid ka pool kontserti ära vaadata. Õde oli väga rahul oma tütre rahvariietega. Nii väikest rahvariietes neiut on väga harva näha ja see tekitas palju positiivseid emotsioone.
Nad olid väga vaprad ja väga rahul. Loodetavasti sujus neil peaaegu öine kojusõit turvaliselt ja vaikselt.
Ema mind just ära ei söönud, aga natuke riielda sain ma küll. Eks ma pean ennast parandama.
Permalink
