Archive for May, 2006
05.25.06
Posted in igapäevaelu at 3:33 pm by linnaliina
Täna kohe ei lähe midagi.
Algas jama sellega, et T ärkas kell 6 ja enam unine ei olnud. Mina seevastu olin kohe väga unine. Ei jaksanud kohe T-d uinutada. See on viimasel ajal väga raske töö. Ta oskab ennast nii hästi lõbustada, isegi siis kui on puruväsinud. Puristab ja kõõksub nagu väike kana. Tekki ta ei tunnista ning käed haaravad tal automaatselt varvastest ja siis on tal vaja nendega mängida. Lobiseda ja minu nina ja silmi katsuda. Vahel tuleb piima limpsida ja siis jälle edasi tegutseda.
No igatahes saime me issi tööle ära minnes üsna ruttu uuesti tudile, aga seda õnne oli üürikeseks ajaks. 8.25 oli uni läinud.
Mängisime, tegutsesime, virisesime ja üritasime uuesti magama jääda. Nii umbes poole kaheteistkümneni. Siis hakkasin õue sättima.
Käru ratas oli juba tegelikult eile tühjaks läinud. Ta vist on katki. R kolleeg meie majast tuli ja aitas kummi pumbata ja diagnoosis kummi täitsa katki olevat. Aga ta pakkus enda käru. Jalutasime siis võõra käruga, mis oli üsna teistmoodi: plastrattad ja asetatud nii, et laps on ema poole seljaga ja nad vaatavad ühele poole. Küll põrutas ja loomulikult ei jäänud T selles magama. Vaja oli ju ringi vaadata ja jutustada.
Loomulikult ei olnud Rimis kõrvitsat. Mul on viimasel ajal idee fix kuskilt seda leida. Varsti tuleb seda ju osta, et alustada T-le tavaliste inimeste toidu tutvustamist. Lillkapsast on veel leida, aga see on Prantsuse oma ja arvatavasti säilitus- ja tõrjevahendeid täis topitud.
Järgmise lapse planeerimisel tuleb silmas pidada seda, et mõni kuu hiljem (näiteks augustis-septembris) on palju parem alustada lapsele lisasöögi andmist ja seega vastavalt planeerida sünnitus ja rasestumine. Õel on selle koha pealt ilmselt rohkem vedanud, aga eks aeg näitab.
Poole tagasitee peal panin T linasse, et ta saaks natukenegi magada. Linatamine on üks asi, millega ma viimasel ajal rahul olen. Mul on isetehtud kolmnurklina. See käib üle ühe õla ja kolmas nurk käib lapse ja ema vahelt üles. Selle abil saab last kergitada, kui ta liiga alla vajub või raske on. Paha on selle lina juures see, et see käib üle ühe õla ning ülemine äär on natuke liig pikk. Aga see oli väga lihtne teha (2 serva palistada) ning sellesse on last suht lihtne panna. Viimasel ajal on selle linaga liikumine palju paremaks muutunud. Alguses oli harjumatu ja tundus ebakindel. Kuid nüüd on vist praktikat nii palju, et oskan kiiresti ja korralikult lina sättida ja saan kohe aru, kui asi on valesti.
Okei, T magas natuke. Jõudsin koju, panin ta õrnalt voodile edasi magama. Jõudsin poeskäigu külmkappi laduda, juba tuli kisa.
Täna süüa ei tee, ma ei jaksa seda praegu teha, tahan puhata ja mängida ka!
Nagunii tuleb äkki täna minna veel kaugele Lõunakeskusesse vankri sisekummi hankima. Vaatab seda…
Permalink
05.23.06
Posted in hobid ja muu huvitav at 11:28 am by linnaliina
Nii. Mõni teist ootab uudist selle kohta, et kampsun saaks valmis. Ma ise ootan ka. Aga et ma selles suunas midagi teeks? Viimasel ajal mitte. Tavaliselt ongi koera sabadest üle saamine minu nõrgim koht. Ja ärme üldse sellest räägi, et ma ei ole sallinud lõngaotste peitmist. Selle töö taha on isegi paar asja päris kinni jäänud. Viimasel ajal olen ma olnud selles suhtes leplikum. Kuid üks varrukas on tänase päevani lõngajupisabadega kaunistatud. Aega ju isegi oleks. Aga isu? Seda ei ole mulle praegu küll jagatud.
Selle asemel ma heegeldan. Pitsilisi linikukesi. Mulle tegelikult üldse ei meeldi heegeldatud linikud. Aga nende heegeldamine on selline haigus, millest võõrutusravi ka ei aita. Alguse sai sellest, kui ma kogemata ostsin Labores del Hogari Collecioni järjekordse ajakirja. Pigem vist rispiste pärast, mida ma kunagi vanaks saades tegema hakkan. Aga seal oli palju motiividest heegeldatud asju ja mul mingi poolik kera heegelniiti. No ma proovisin paari motiivi. Ilma mingi kindla plaanita. Ja nii see kampsun ootab….
Permalink
05.20.06
Posted in igapäevaelu at 6:34 pm by linnaliina
Teatavasti on titetunnid ja beebikoolid titadele ja nende emadele. Rohkem on neist rõõmu enamasti emadel. Aga ilmselt on nad ka titade jaoks vajalikud ja toredad. Mina olen see tüüpiline ema, kes tunneb, et ei oska ilma abita oma lapsekest arendada. Nii ma siis võtsin kätte ja otsisin T neljakuuseks saades võimalust minna kuskile seda õppima. Tuttava kohana ja suhteliselt lähedal olevana valisin selle koha.
Paljudel kordadel olen ma hommikul mõelnud: “Ah ma eriti ei viitsi minna. Mul on laulude sõnad ju peas ja ma oskan neid ka ilma teisteta teha. T on vist ka liiga viril. Mul ei ole midagi selga panna ja T-d ei oska ma ka nii riide panna, et oleks ilmaga kohane ja samas esinduslik jne.” Aga ma lähen ikkagi, ma ei tea miks. Enamasti selle pärast, et mul on makstud selle eest juba. Tagasi tulles olen ma ikkagi rahul, et ma olen käinud. See annab mulle endale hea emotsionaalse laengu, võimaluse võrrelda T-d teiste lastega ja näha, et ta on täitsa tavaline tore laps. Et ta on tubli, ja et ka mina olen tavaline kena ema. Viimasel ajal ma ei ole kahjuks erinevatel põhjustel jõudnud muudele üritustele, kuhu ma olen seal samas Anni mängumaal tahtnud minna. Aga ma loodan ennast sügisel parandada.
Esialgu oli T-ga raske võimelda, ta ajas ennast kangeks ja ei lasknud liigutusi teha. Asi on iga korraga paranenud ja nüüd on jäänud vaid see, et käsi on suus kui kahe käe harjutusi teha. No aga see on ju suht väike viga. Mingil hetkel, kui kõhuli saamine oli just selgeks saanud, siis meil ei õnnestunud kuidagi sellili harjutusi teha, muudkui oli vaja kõhuli pöörata. Nüüd on T aru saanud, et ka selili võib olla, sest seda ei olda igavesti.
Aga kodus laulan ma neid samu laule vist poole aeglasemalt. Siis T kuulab hoolega.
Permalink
05.19.06
Posted in unetute ööde uitmõtted at 7:37 am by linnaliina
Kaheksandas-üheksandas klassis osalesin ma koolidevahelises mälumängus. Toimus teine korra kuus Raplas. See oli mõnus päev tavaliselt. Sai viimastest tundidest ära ja Raplasse sõita. Lisaks sai olla koos paari vanemate klasside inimesega, see oli ka huvitav. Tavaliselt läks meil hästi. Kaks aastat panime maakondliku mälumängu kinni. Küsimusi oli igasuguseid, kaasaja poliitikutest ja tähtpäevadest ja ka tõsistest teadmistest. Oli ka muusikast. Mäletan teiste pikka nägu, kui ma esimeste taktide põhjal tundsin ära Veljo Tormise “Raua needmise”. Oli Tormise juubeliaasta ja seda oli palju näidatud. Aga rohkem õigeid vastuseid teistelt ei tulnudki. Selle hea tunde olen endale meelde jätnud. Et keskkoolide mälumäng oli varem, siis mäletan saalist välja astuvat Taavi Veskimäge. Teised näod nii meelde ei jäänud.
Keskkoolis ma millegipärast ei osalenud. Ei teagi miks. Võib-olla oli asi teadmises, et seltskond on teine ja võita ei õnnestu. Aga võib-olla ei julgenud ennast poiste seltskonda pressida. Ega nad eriti seal enam ei käinud. Võib ju olla, et mälumäng käis üldse maha ja sai otsa.
Ülikooli ajal oleks vist tahtnud ka kuuluda mõnda seltskonda, aga ma lihtsalt ei tundnud õigeid inimesi. Ja läks aeg mööda. Nüüd piirdub mälumäng ainult miljonimängu küsimuste äraarvamisega kodus. Ei muud.
See tunne, kui sa midagi tead, on väga hea. Kas on kuskil klubi, kes algajaid mälumängijaid Tartus ootab? Või tegelikult on see nii klubiline üritus, et võhivõõraid vist üldse ei osata oodata ja nendega miskit peale hakata.
Permalink
05.18.06
Posted in Tristan, igapäevaelu at 3:10 pm by linnaliina
Me oskasime T-le nohu hankida. Ma kahtlustan, et see oli köögi aken, mis oli lahti ununenud vannitamise ajaks. Rohkem enam nii ei tee. Nohu ravimine on esialgu väga kole, mulle meenutab see natuke piinamist. Vähemalt kui T hääle järgi otsustada.
Mõni päev kohe on mittemidagi tegemise päev. Sellest saab kahjuks alles õhtul aru, et tänase päeva sisu on suur ümmargune ja väsitav null. Aga siis saab järgmine päev asja parandada, näiteks kööki kraamides. Kohe on õnnelikum ja mitte nii väsitav päev.
Permalink
05.13.06
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu at 6:55 am by linnaliina
Eile ennelõunal juhtusin nägema, kuidas keegi Tšehhi rekkajuht oli sattunud raekoja taha ja ära eksinud. Algul ma mõtlesin, et küllap tuleb raekoja platsil mingi üritus, ja see auto veab vajalikku kraami. Aga siis nägin rekkajuhti autost välja ronivat ja ehitajatelt teed Tallinna küsivat. Vastuseid ei kuulnud, sest olin juba kaugenemas.
Meil siin õitsevad toomingad ja kirsid ja sõstrapõõsad. Varsti ilmselt ka juba vahtrad ja kastanid. Rohelus on igal pool. Ning minu käed on nii pruunid, nagu oleks juba heinaaeg.
Tahaks juba maale, aga on mõned asjad, mis on vaja valmis saada ennem sinna jõudmist. R kampsik näiteks. Selles osas on väike edusamm tehtud. Mõlemad varrukad on varrastelt maas. Lõngajupid on veel välja turritamas, aga see nõuab natuke sellist aega, kus saab rahulikult tegutseda. Ringvardad käisin ja ostsin ka ära. Varrukad valmisid ajal, kui T õues magas. Otsustasin, et aitab konstantsest liigutamisest, liigutame ta magama ja edasi ainult siis, kui on vaja. Sest õues saab ju ka kududa.
Permalink
05.11.06
Posted in Tristan at 8:52 am by linnaliina
Esimest hammast oli eile tunda. Esimesena tundis seda söögilaua serv. Seejärel jäi ema näpu alla. Näha veel ei ole, aga ega sellega kiire ei ole.
Ei tea täpselt nüüd millest, kas töörohkest paarist nädalast, mille jooksul last rohkem põrandal mängima sundisin või siis hambast, või ongi lihtsalt selline periood, aga viimastel päevadel magab ta hästi ainult süles või linas. Kärus vahel ka juhtub, aga linas ja süles on kindel.
Eile üritasime siis esimest korda lapsega väljas süüa. Ei tulnud just väga hästi välja, aga hakkama saime. Aga mõnus on inimestega kokku saada õdusas Tartu kesklinnas.
Permalink
05.10.06
Posted in Tristan at 11:37 am by linnaliina
… punnitamise hääle harjutamise päev. Ja põlvedest kinni hoides oskab ta istuli tõusta.
Permalink
05.09.06
Posted in Tristan at 11:45 am by linnaliina
T elu viienda kuu kehvemat osa iseloomustab lause: “hambad vist”. Nii kui neli kuud täis tiksus, tekkisid sellised nutused hetked, kus leevendust pakkus hambageel. Ei palavikku, ega köha-nohu või muud hullu, mis võiks mingile haigusele viidata. Et hambageel ja lohutamine aitasid, siis arvasimegi, et hambad kasvavad kuskil igeme sees. Sellele järgnes aeg, kus kohutava hooga sügati igemeid. Küll rusikate ja närimisrõngastega. Käed püsivalt suus möödusid ka titetunnid. Seejärel hakati igasuguseid asju ka lutsutama. Ning muidugi voolab ojadena ila. Aga see on tegelikult uskumatu, kui rahulikult suhtub üks lapsevanem oma lapse ilasse. Noh, jookseb jah ja kukub minu riietele või kätele. Aga mis sellest, on ju hullematki. Suurt ilakogust kahtlustasin ma ka kõhulahtisuse hoo põhjustajana. Sellest oleme nüüd üle saanud.
Viienda kuu alguses hakkasime käima titetunnis. See on mõnus koht, T-le meeldivad inimesed ja teised titad. Neid on hea pikalt vaadata. Emmele meeldib vaadata ka teisi titasid, eriti neid, kes on juba vanemad ja oskavad rohkem. Nii saab emme teada, mida T järgmisena võiks õppida. Emme õpib ka laule ja lihtsaid ja T-le meeldivaid harjutusi.
T-le meeldib olla põrandal ja kõhuli. Seal on ohutum kui voodi peal. T oskab nüüd kõhu peal ringe teha. Tõstab ennast ka käte peale üles ja oskab asju kõhuli olles kenasti haarata. Aga ka süles on hea olla.
Magamise poole pealt on seis segane, T magab hommikuti vähem ja hiljem, aga küllap on see normaalne.
Kooki sünnipäeva puhul veel tulnud ei ole, emal on ideed otsas:(
Permalink
05.06.06
Posted in Tristan at 6:07 pm by linnaliina
Palju õnne sünnipäevalapsele. Laps tegi väga suure sammu sellel väikesel tähtpäeval. Ta liigub nüüd edasi. See ei ole veel klassikaline roomamine või käputamine, aga see viib edasi. Vahel on küll oht haiget saada, ent see viib edasi. Hoidke nüüd alt kõik suhusattumise kõrgusel olevad esemed, Tristan tuleb ja proovib teid! See on natuke hirmus ja jube põnev.
Kooki täna ei ole, homme äkki jõuan. Täna ja homme on veel viimased 300 ankeeti.
Permalink
« Previous entries
