Archive for April, 2006
04.28.06
Posted in virisemine at 9:00 am by linnaliina
Täna tahaks olla keegi teine. No nii raske tundub olevat. Mis siis viga?
Esiteks T. Tal oli peale vaktsiini väike palavik ja viril olemine. Kurnav on ka tema öine söömine, mis on oluliselt sagedasem kui varem. Pidi olema tüüpiline viie-kuuekuustele, kel hambd tulevad. Meil ei paista sellist tegelast veel kuskilt. See, et väljas on soe, tähendab seda, et T magab õues kehvemini. Kui pool tundi magab, on hästi. Soojaga on muidu parem õues käia, aga kui enamus sellest ajast kulub lapse uinutamisele, siis on ju selle võrra kehvem. Eile tundsin end nii kehvasti, et kurtsin lausa R-le, et olen läbikukkunud.
Pärast taipasin, et ega pea viiekuune ei olegi ju vastsündinu, kes kohe magma peab jääma.
Hullem on lugu sellega, et meil ei ole vett. Üleeilne hommik üllatas külmaveekraanist jooksva pruuni vedelikuga. Õhtuks olid sildid väljas, et eile vett ei ole päeval. Õhtuks selgub, et ka täna ei ole. Ühe päeva saab veel kuidagi hakkama. Aga täna hommikul olin ma juba tüdinud sellest. Pesu tahab pesta ja ise ka. Olin nii masenduses, et mõtlesin, et ma ei viitsigi see nädal titetundi minna. Andke mulle juba homset päeva või aega, kui need mured mööda saavad…
Permalink
04.26.06
Posted in igapäevaelu at 3:44 pm by linnaliina
Kuskil siin Tammelinnas elab üks tüdruk. Märkasin teda juba sügisel. Miks?
Sest ta riietub äärmiselt ebasobivalt. Ma ei julge talle juurde minna ja talle seda ütelda, sest ma kardan sõimata saada. Ta vist on suurt kasvu ja võib-olla on see terviserike. Igal juhul on ta tüse. Kõik oleks korras, kui ta ei riietuks väga liibuvatesse riietesse. Igal juhul on kõikidel inimestel tänaval võimalik kokku lugeda ta voldid ja heita pilk ta tselluliidile. Päris talvel ma teda ei märganud. Võib-olla kandis ta siis mantlit või sooja jopet, mis ei olnud nii pagana liibuv, või oli siis viga minu tähtsates sündmustes, mille tõttu ma paljutki ei mäleta. Igatahes näen ma teda nüüd jälle. Sorakil juuksed ja liibuvad riided. Kuidas üldse öelda talle, et ta näeb nendes ilmselt moodsates riietes kohutav välja? Et tegelikult oleks ta märksa ilusam, kui ta kannaks koledamaid riideid. Või, kes siis võiks talle öelda ja kuidas öelda nii, et ta ei solvuks ega midagi?
Miks see mulle just nüüd meelde tuli? Aga sellepärast, et ta läks just teiselt poolt tänavat ja paistis mulle aknast kätte. Ma ei taha paha olla, ma lihtsalt näen ja ei saa kirjutamata jätta…
Permalink
Posted in Tristan, igapäevaelu at 3:00 pm by linnaliina
Elu oskab minu mõtteid vahest lugeda. Üle nädala tagasi nägin Kaubsis kaugelt inimest, kellele olin teinud eelmisel aastal andmesisestust. Mõtlesin, et kui trehvab, siis ütleks tere ja küsiks, kas on veel abi vaja. Päev hiljem pakkus kursaõde pisikest tööotsakest andmete sisestamisel. Üks usuteaduse üliõpilane vajas abi. Mõtlesin, et proovin.
Sisestamine on edenenud väga hästi. See tekitab kohe adrenaliini ja head enesetunnet. Ma oskan midagi teha ja kiiresti teha! Ja T-ga on võimalik hakkama saada. Ta tegelikult oskab üksi mängida, mina silmapiiril ja magab nii kaua, et minul on võimalik tööd teha.
Eile sai ta vaktsiinisüsti ja täna on palavikus, aga see läheb ju üle ja mööda.
Talletan siia ka strateegilised mõõdud 4,5 kuu juures
pikkus: 70 cm; kaal: 8,2 kg; pea ümbermõõt 44 cm
Permalink
04.19.06
Posted in igapäevaelu at 2:53 pm by linnaliina
Tarkadest raamatutest olen lugenud, et titemammadel kukuvad juuksed 4-8 kuud peale sünnitust peast ära. See tõde minu puhul hakkas täitsa kehtima. Puistan juukseid nii mis kole. Kõik kohad on neid täis, riided, voodi, lapse sõrmed ja nii edasi. Teisest kohast lugesin, et umbes sellel ajal, 3-6 kuud peale sünnitust, hakkab värskeid emmesid piinama ka sünnitusjärgne depressioon. Et ma olen pea-aegu krooniline selles osas, siis teen ma hoolega ennetustööd. Mammamasenduse vastu võitlemise programmi kuuluvad: titetund igal nädalal; külaliste kutsumine ja vastuvõtmine hoolimata mitteklantsivast elamisest; arstide vahet jooksmised muudel põhjustel. Näis, kas sellest on abi.
Permalink
04.17.06
Posted in Tristan at 3:52 pm by linnaliina
Pikk nädalavahetus oli väga väsitav ja natuke huvitav.
Väikesel lapsel on suur mure, hammas tuleb. Kui kaugel ta on, ei oska mina öelda, ja millal pärale jõuab, samuti mitte. Aga teeb haiget ja muid muresid. Kõht on lahti ja see tegi pepu koledaks. Nüüd saab pepu rohkelt õhuvanne. Lisaks on T viril ja vajab pidevat meelelahutust. Raske on. Ööd on ka siputamisterohked ja seega emale väsitavad. Unistan ajast aasta pärast, mil suurem osa hambaid peaks olema olemas, et siis on ehk kergem.
Samas on neljakuune juba kena tükk inimest, suhtleb emme ja issi ja karvase kaisukiisuga omas keeles ja huvitub igasugustest asjadest, mis emme ja issi käes on. Reedel leidis ta üles üsna huvitavad mänguasjad, oma varbad.
Permalink
04.13.06
Posted in igapäevaelu at 9:54 am by linnaliina
Ma tahtsin tegelikult juba eile õhtul jagada arstil käimise “uvitavat” elamust.
Alates T sünnist on mind õnnistatud liigesevaluga. Noh, aeg läheb ja midagi tuleks ju teha. Röntgenipilt näitab, et midagi toimub, vereproovid aga on korras. Perearst kirjutab saatekirja reumatoloogile. Reumatoidartriit on raske haigus, mida ma endal olevat küll ei arva. Aga no kontrollime. Märtsi keskel sain aja aprilli esimesse poolde. Organiseerin endale lapsehoidja võimalusega, et kui ta ei saa, siis lähen koos T-ga arsti kabinetti. Tagantjärgi mõtlen, et küll on hea, et Kati ikkagi sai appi tulla. Kabinetis istuvad kaks tädi, arstil kõik sõrmed sõrmuseid täis ja uhked prillid peas. Proua ühesõnaga.
Nii nagu ma ennustasin, nii ka läks. Reumatoidartriiti ei tahetud mulle anda. Et ikka päris kindel olla saadeti veenivere proovi tegema ja 9. mail tagasi tulema.
Niih. Vereproovi võttev õde lahkus ettenähtud kabinetist ajal, mil ma ootasin arsti juurde saamist ja tuleb siiski millalgi tagasi. Sellest ei ole tegelikult midagi, sest ta töötab kiiresti ja professionaalselt ja järjekord liigub kiiresti. Olen viimasena ja järgmisena sisseminejana veel ukse taga. Ligineb üks üsna ärajoonud näoga onkel ja istub kabineti vastu toolile. Võtab kotist viinapudeli ja sellest lonksu. Pudel rändab kotti tagasi ja mees jätkab istumist, ilmselt peab tema ka vereproovi andma hakkama. Ma küll ei taha uskuda, et seal vesi oli. Muidugi võib ju olla. Kui ma rase olin, siis ma ei lahkunud ka kodust ilma veepudelita. Tõsi, viinapudelit ma sellel eesmärgi ei kasutanud, ikka mahla- või veepudeleid. Samas, mine võta kinni.
Seega arstilkäik, mis oli ennustatav koos väikese vimkaga.
Permalink
04.10.06
Posted in Tristan, hobid ja muu huvitav at 8:09 am by linnaliina
Ma sain tädiks! Täna ärkasin selle peale, et tuli oodatud rõõmusõnum telefoni. Palju õnne asjaosalistele ja kena kosumist! See oli siis selle nädalavahetuse tipp.
Tristani 4. kuu sünnipäevaks tegin muffineid. Oli üks külaline ka. Ja kevad tuli sellel nädalavahetusel. Eile jalutamas käies domineerisid Tammelinnas aedades töötavad inimesed, leidus lumi- ja märtsikellukesi ning linnulaul oli juba mitmekesine ja nauditav. Oli päike ja kümme plusskraadi ja kaval kevadine tuul. Väga mõnus. Hea on elada linnas, kus on asfaldteed, maal olles peaksid kummikud kuuluma praegu kohustuslikku varustusse. Kingadega on hea ja kerge, kohe kaugemale jõuab.
Ideaalsest nädalavahetusest jäi puudu see, et köögis laiutavad pesemata nõud ja põrandad võiksid olla puhtamad. Selle asemel edendasin R kampsunit. Varrukas nr 1 ei lähe enam laiemaks ja on ka olemas varrukas nr 2. Vahepeal mõtlesin siin, et teeks esimese päris valmis, aga millegi pärast meeldib mulle jupitada ja vardaid ringi kantida. Kui T korralikult magab, siis on mul see juba üsna tüütu töö varsti valmis. Mind hirmutab praegu mõte sellest, et tükid tuleb ka kokku õmmelda. Mind eriti ei vaimusta mõte õmblemisest ja viimistlemisest. Ning seoses sellega pean ma vist ka hankima endale ringvardad. Mul ei ole mitte millegagi kududa kaelust.
Ostsin endale ka uue Käsitöö. Tundub asjalik ja kasulik, tekitas ideid ja tahtmisi.
Olgu, nõud hakkavad varsti kisama, kui ma neile tähelepanu ei pööra.
Permalink
04.06.06
Posted in Tristan at 9:00 pm by linnaliina
Nii! Endalegi ootamatult avastasin eile, et täna saab T neli kuud vanaks. Ootasin, et selline asi juhtuks reedel, aga millegipärast paigutati ta neljapäeva peale ümber. Küllap ma ise oskan kalendrit valesti vaadata. Helistasin siis kohe kallile õekesele ja tegin talle ettepaneku tänasel päeval sünnitada, siis on meie laste vahe täpselt neli kuud. Ja siis saaksin ma lõpetada igal hommikul mantli taskust telefoni otsimise, et vaadata, kas on rõõmusõnumit või mitte.
Ma ei ole just olnud eriti usin T arengu talletaja. Aga väikese vahekokkuvõtte võiks küll teha. Seni, kuni ta magab.
T on uskumatult suurt kasvu tita. Titeringi juhendaja hakkas meile pakkuma 9.kuuste beebiringi, vaadates lapse kasvu järgi. Aga sinna ei ole meil ikka hulka aega kavas minna. Küllap ta on kalli ja hea söögi peal, mis teda nõnda kasvatab. Iga kuu olen saanud talle number suurema pesu hankida. Nüüd oleme jõudnud siis 68-ni. Ma tõesti loodan, et ta lõpetab sellise kasvamise õige pea. Praegu umbes 7-kilost ma veel jaksan tassida käte peal, aga raskema tegelasega läheb ju järjest raskemaks.
T keerab seljalt kõhule. Viimasel ajal teeb ta seda uskumatu kiirusega. Tõsi, ainult üle ühe külje. See on kohati, näiteks enne magamajäämist, lausa tüütu ja segab vist teda ennastki. Kõhuli on täitsa mõnus olla. Igasuguseid asju haarata on ka tore. Mähkimislaual näiteks pesumasina juhet, mis ripub mõnikord kenasti käeulatuses. Emme juuksed on ka üsna tihti huvitavalt lähedal.
Veel meeldib talle jutustada. Eriti siis, kui istume kolmekesi söögilaua taga, või kui ta ise võtab voodi peal järjekordset einet. Selles osas on ta täiesti eestlane. Esimeste häälikutena tulid äää, õõõõ, ööö ja nende kombinatsioonid koos teiste täishäälikutega. Tihedamini kasutatavad neist on õuu ja näeee.
Naermine on tal ka käpas, aga seda näidatakse enamasti isale. Ema vist ei oska nii palju nalja teha.
Vannis meeldib talle ka käia. Viimase kuu jooksul on ta õppinud seal jalgu nii liigutama, et vesi tahab vannist põgeneda. Kuidas saavad kaks väikest jalga sellist veekeerist tekitada? Aga seevastu peale vanni riietamine on nii kole, et vaja on kõvasti kisada. Kisa võtab vähemaks see, kui issi juures on ja naljakaid nägusid teeb.
Veel tekitab kisa see, kui õue minekuks tuleb riide panna. Ja ema on selles osas järeleandmatu: iga päev tuleb üks uinak õues teha ja selle jaoks on vaja pähe panna müts, mis emale meeldib (selline armas valge siniste triipudega ja mõnusa ümmarguse tutiga otsas) ning vanavanaema tehtud valge magamiskott topitakse ka selga. Aga õueskäimise nuhtlusele hakatakse vastu sellega, et magatakse ainult siis, kui käru liigub. Poodi sisenedes on uni enamasti peoga pühitud. Aga see on mõnus kaitseabinõu selle vastu, et ema ei unustaks ennast poodlema või siis ka lihtsalt liigselt raha kulutama. Ema igatahes lohutab ennast sellega, et värskes õhus liikumine on hästi kasulik.
T ärkas nüüd. Ta oskab juba täitsa kenasti magada üksi suure voodi peal. Seega, järjekordne tõestus kuskilt kuuldud tõele, et kõik läheb mööda
Permalink
04.03.06
Posted in hobid ja muu huvitav at 10:28 pm by linnaliina
Oehh! Alles nüüd on laps magamas ja tuli pliidi all ja võib hakata mõtlema.
Meil oli nii tegevusterohke ja kireva sotsiaalse eluga nädalavahetus. Sellist ei ole ammu olnud, ja ilmselt ei tule niipea ka.
Reede õhtul tuli meile kauge külaline. Kati tuli Riiast nädalavahetuseks. Vedas meid laupäeval shoppama. Laupäevalõunane Tartu kesklinn on hoolimata udusest ilmast üsna mõnus koht. Ning raamatupoodi ei olnud ma veel üldse saanud. Pealegi veetsime seal üsna kaua aega. Kati armastab raamatuid ja ta soetas neid päris kena hulga. Lisaks käisime Kreenholmi poes, kuhu ma ei olnud ka kuude kaupa saanud. R oli vankrijuht ja lapsevalvur. Ja daamid said nii rahus poodelda, tõeline luksus imiku emale.
Pühapäeva hommikul, peale Kati kiiret lahkumist, asusime toimetama. Otsisime kaasaküpsetamiseks retsepti. Tõin puuduoleva piima ja asusin küpsetama - õuna-kaneeli muffineid.
Retsept Pere ja Kodu kalendri augustikuu leheküljelt.
Välja nägid päris ilusad ja maitsesid imehästi. Tõsi, nagu muffinitele kohane, olid nad päris rasvased.
.thumbnail.JPG)
Koduseks söögiks valmis samas kõrval üks potitäis püreesuppi.
Niisiis, oli T päevakava täitsa sassi löödud, kui me enne kuut õhtul jõudsime Lauri esimesele sünnipäevale. Aga sellest ei olnud väga hullu, tal oli palju asju vaadata, ja väsimusest virisemine ununes seetõttu täiesti.
Pidu oli vahva. Lapsi oli poole vähem kui täiskasvanuid. Kõige pisem oli ühekuune ja suurim viieaastane. Aeg lendas ehmatavalt kiiresti - kas tõesti on juba üheksa, appi, me peame lapse magama panema. Kell kümme õhtul jõudsime lõpuks vankriga koju. Õnneks ei liigu sellisel kellaajal ringi korralikke pedagoogidest pensionäre, või meedikuid, kes võiksid sellise kellaaja ja lapse kohta koledaid märkusi teha. Neid kartsin ma koduteel rohkem kui ¨vipsis härraseid. Või siis hoidsid nad eemale Varikust ja Tammelinnast.
Täna hommikul T ei teinud üldse välja sellest, et issi läheb tööle. Magasime rahulikult kella 8-ni, ja siis hakkasime alles tegutsema. Issist, kes tööle pidi kiirustama, oli ikka natuke kahju ka.
Permalink
.JPG)
