05.02.10
Posted in Tristan at 10:29 am by linnaliina
Sellel nädalal on olnud mõned kehvad päevad ja paar huvitavat tähelepanekut T poolt.
Keegi meist korjas üles viiruse. Tagantjärgi saame öelda, et T läbis selle kõige esimesena, ilmselt juba eelmisel nädalal. Minu kord algas esmaspäeval. Uni ja kummelitee aitasid mind juba kolmapäevaks töölainele. R-l läks kauem aega. Seega, kolmapäeva hommikul oli T-l lastaeda saamiseks vaja kasutada bussi. Otsisime üles bussipiletid ja asusime teele. T-le meeldis - enam liikumist, rohkem inimesi ja parem vaade autodele ja bussidele. Osa teed sai kelgu peal sõita ja lasteaeda minek oli hoopis teistsugune. Lasteaias riideid vahetades pakkus ta: “Ma tahan, et sina ja issi tulete mulle järgi ja siis me läheme sinuga bussiga koju.” Arusaadavalt see variant ei ole eriti mõistlik. Järgmisel hommikul siis esitati järgmine nõudmine: “Tahan, et ainult emme tuleb mulle järgi!” Ilmselgelt on nelja-aastasel poisil bussiga sõita palju huvitavam kui igapäevaselt autoga. Nii ma siis olingi korralik ema ja läksin pisut enne viit töölt ära, et viia oma poeg bussiga sõitma. Kusjuures, õues oli valge! Jee! Kevad hakkab kukesammul lähenema! Riidessepaneku ajal saabus pimedus, ent asi seegi. Kaare peatusest koduni sai sõita kelguga, joosta kelku vedades ja lumehange sisse ennast heita. Ja rohkem polegi õnnelik olemiseks vaja!
Permalink
29.01.10
Posted in hobid ja muu huvitav at 10:50 am by linnaliina
See postitus on inspireeritud eilsest, mil ma sirvisin üle pika aja oma blogi külastatavuse statistikat. Ning keegi oli jõudnud minu juurde otsinguga: kuidas kududa kampsunit?
Tegemist on päris raske küsimusega. See sõltub ju kontekstist. Kellele on vaja, millist on vaja ning kas muster on enda peas olemas või mitte.
Minu arvates on oluliseks eelduseks algeline kudumisoskus ning aeg. Ülejäänud vajamineva saab kombineerida. Ning mis kõige tähtsam - tajutud vajadus. Seda peab olema kellelegi vaja. Erijuhuks saab võtta olukorra, kus kudusõltlasel lihtsalt on kõik muud tööd valmis saanud ja siis on tal vaja lihtsalt kududa. Ka siis on uue kampsuni ülesloomine igati näidustatud.
Niisiis, meil on vajadus. Vanaema on T-le kudunud seni korralikult kampsuneid. Nii et minu näputööd ei ole ta pidanud seni eriti kandma. Ent nüüd on olukord, kus meil on kasutada üks akrüülisegune kantud kampsun. Oo õudust! See olukord vajab kiiret lahendust. Vajaduse teine pool on ka olemas. T tahab endale minu kootud kampsunit: “Sellist nagu issil on!” Olen sellega nõus ja varun lõnga. Ajaga on pisut keerulisem, aga saame hakkama.
Nüüd on meil vaja lõnga. Issi kampsun on tegelikult üsnagi akrüüline. Et ta on tehtud üsna jämedast lõngast, siis T-le valin peenema. Jil on täisvillane, hea värvigammaga ja Liannist kenasti kättesaadav. Seega on koju juba mitmed kuud tagasi (kevadel või varasuvel 2009) siginenud sobivates värvitoonides üksikud tokid Jili.
Edasi järgneb oluline ettevalmistus: proovilapid. Alustasin varrastega 3,5 mm. Jäi pisut liiga hõre. 3 mm varrastega kootud lapp tekitab kanga, mis on piisavalt tihe ja ilus.
Proovilapp sai tehtud loogika järgi: 40 silma üles luua, 6 rida ripsi, siis mõlemast servast 5 silma ripsile ja 30 silma keskel labasele pinnale. Kududa 30 rida ja siis 6 rida ripsi. Kududa maha, ent lõnga ei ole ma katkestanud. Tõsised proovilapiusku inimesed teevad proovilapist kunstitöö, lõpetades teda korralikult, otsi sisse peites ning pestes ja venitades. Ma olen laisa inimese tüüpi ja ma jätan selle töö ära. Pealegi, tahan ma seda uhket punast kasutada veel edaspidigi, ning siis on teda parem üles harutada.
Proovilapp aitab tekitada plaani.
Plaani tekitamiseks mõõtsin ma proovilappi ja panin ridade ja silmade arvud kenasti paberile. Seejärel otsisin ma välja eeskujuks sobiva riideeseme. Et T puhul on tegemist kasvueas poisterahvaga, siis valisin ühe sellise pusa, mis oli üsna ruumikas, ent mitte ülemäära. Lisatingimuseks on lihtne lõige. Pusa lauale ja mõõdulindiga tööle. Kõik võetud mõõdud lähevad plaanipaberile, koos seletusega, mis number see parasjagu on. Siis on vaja pisut arvutada. Mina kasutan tavaliselt ristkorrutise meetodit.
Näiteks: esi- ja seljatüki plaanitav laius peaks olema 38 sm. Proovilapil 30 silma = 13 sm. Kui need nüüd kohakuti panna, siis on selge, et vajalik ülesloodavate silmade arv = (38 korda 30) jagada 13 = umbes 88 silma. Seda võib ümardada ülespoole, et oleks kaks servasilmust, aga kui aluseks olnud ese on piisavalt lai, ei pea.
Nii leian ma kõik endale vajalikud numbrid. Minu plaan muidugi läheb päris pikaks, ent mida täpsem see on, seda lihtsam on kududa. Eelpoolmainitud issi kampsuni arvutusi tuli vist oma kolm lehte, ent see tekib mul aja jooksul, mitte kõik korraga. Ja sellest on kasu, vähemalt minu jaoks on see paber vajalik. Minu plaani saavad sisse kõik varrukakaarte kahandused, kaelaaugud ja varrukate laienemise süsteemid. Ma olen isegi arvutanud silmade arvu kontrollimiseks numbreid stiilis, real 48 on vardal 72 silma. Ent esialgu piisab täiesti ülesloodavate silmade arvust, soonikuridade arvust ja ridade arvust soonikust käeauguni. Erinevalt maja plaanist ei pea see enne ehituse algust valmis olema.
Nüüd saab hakata kuduma. Mina tavaliselt eelistan alustada esi- ja seljatükist. Need tunduvad kõige suuremad ja olulisemad. Kui need ei meeldi, siis on see tunne kõige õigem. Teisest küljest võib olla tegemist ka harjumusega.
Tänaseks on siis jõutud esitükiga käeaugukaartest edasi, rühin kaelaaegu poole. Ma näen kuluva lõnga järgi juba nüüd, et varsti on vaja minna lõngapoodi, sest üksikutest tokkidest on võimatu kampsunit valmis saada. Ma loodan, et ma olen pisut kiirem võrreldes eelmise korraga, ning saan valmis enne talve lõppu.
Permalink
27.01.10
Posted in hobid ja muu huvitav at 12:53 pm by linnaliina
Heidi soovis, et kullakesed võiksid ka meemi teha. Et mõned neist uudistest on olulised olnud, siis kirjutan kah.
Kirjuta, kus olid sina, kui…
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Mind ei olnud üldse veel plaanis. Ema ja isa ei olnud veel tuttavadki.
2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Kolme ja poolene mina ilmselt võitles õega ema tähelepanu pärast, käis esimest talve lasteaias. Iseenda mälestused sellest ajast puuduvad.
3. … T¨ernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Konkreetset päeva ei mäleta. Meeles on see, et võis olla ilus kevad ja varajane kartulipanek. Sest tagantjärgi on selliseid jutte olnud. Mina käisin teises klassis. Koolimaja asus kaks kilomeetrit kodust eemal teises külas ja jala sai käidud seda vahet. Ning segadust oli palju. Kas on vaja hoiduda päevitamisest? Vihma kätte ei tohi jääda? Sügisel ei tohi seeni korjata ja marju vist ka ei olnud hea korjata. Alles järgmisest talvest on mul meeles üks kohalik mees, kes tuli “kordusõppustelt” tagasi.
4. … toimus Balti kett 23.8.1989?
Enne ja pärast Balti ketti olin ma kahenädalases laagris Värskas. Oli mingi kummaline noortelaager. Ma olin siis 12 aastat vana ja seal üks noorimaid. Saime käia ujumas ja loengutes. Aga keti päeval sõitsime kahe bussiga Viljandimaale Loodi. Pärast ketis seismist oli plaan minna piiri äärde peole, aga teedel olid vinged ummikud ja nii me siis pöörasime poole tee pealt Värska poole tagasi. Ülejäänud perekond oli ketis Kehtna juures.
5. … Estonia uppus 28.9.1994?
Rapla I Keskkool, 12. klass. Hommikusi uudiseid mäletan. Aga need ei tekitanud minus erilist emotsiooni. Arusaamine, et asi on tõsine, tuli alles koolis. Ühel klassikaaslasel oli perekonnatuttav sinna jäänud. Ent miskipärast ei lasknud ma seda sündmust eriti enda ligi. Mul olid muud mured vist.
6. … printsess Diana suri 31.8.1997?
Printsess Diana surm oli minu esimene uudis Tartus. Tollel nädalavahetusel veetsin ma oma esimesi öid ja päevi rebasena Nooruse ühikas. Tegin suurpuhastust ja sättisin tuba ümber. Ning raadio paika saades ja jaama üles leides oli see uudis, mida kedrati ja kedrati. Ning nädal hiljem, matusepäeval vaatasin ma ülekannet maal vanemate juures kodus. Tundsin ennast tähtsana ja segaduses olevana.
7. … saabus aasta 2000?
Ilmselt olin maal kodus vanemate juures. Vaatasime emaga koos telekat ja käisime õues. Võib-olla oli see see aasta, kus me käisime emaga kahekesi Kehtna mõisa juures tulevärki vaatamas ja sattusime otse tulevärgi alla. Aga võib-olla oli see mõni teine vahetus. Igatahes mälu puudub. Sellel ajal olin ma tudeng ja üsna üksildane inimene.
8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Nooruse ühikas, Tartus. Elasin koos arstitudengiga, tal oli telekas. Väike ja mustvalge. Vist käisin hommikul loengus ja tulin koju ja panin teleka käima ja asusin oma laualina tikkima. Ühel hetkel katkestati Kanal kahes seebinäitamine, et näidata tornide kukkumist. Minu esimene reaktsioon oli: ei või olla, see on mingi nõme nali. Aga kui uudisriba jäi ja mujalt uudised tulid, siis ka arusaam, et midagi hullu on tõesti juhtunud. Reaktsioon oli valuline. Tollest sügisest mäletan, et sai vaieldud inimestega. Minu arvates ei olnud USA reaktsioon sissetungina Afganistani ja Iraaki kuigi adekvaatne. Umbes sellel ajal hakkasin ma jutukas suhtlema oma praeguse abikaasaga.
9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Eelmise suve jaanipäevajärgne aeg. Küllap ma olin maal Kehtnas koos perega. Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis tehtud sai või mis emotsioon mind sellega seoses valdas. Pigem on meeles mõned päevad hiljem tulnud emotsioon: aitab juba sellest ühe uudise ketramisest. Ma ei ole osanud Jacksonit muusikuna hinnata nii palju, et tema surm minu jaoks pöördelise tähtsusega oleks olnud. Surm on minu jaoks veel selline paratamatu, loomulik ja kauge asi.
10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile, tööl valmistasin ette sotsioloogia loengut. Tegin slaide ja mõtlesin, kuidas rääkida huvitavalt. Aga uudis, mis eilsest meelde jäi, oli minu jaoks hoopis tore ja kiiksuga. Mitmetest blogidest minu readeris käis läbi uudis, et Cochrane reviews ilmus ülevaade sünnituse käigus joogi ja söögi manustamise keelamise mõttetuse kohta. Mitmed sünni- imetus ja emaduse blogid ameerikas hõiskasid teate üle, et üks tunnustatumaid tõenduspõhise meditsiiniinfo allikaid on ilmutanud ülevaate, milles normaalselt kulgeva sünnituse käigus ei ole põhjust keelata jooki ja sööki sünnitavale naisele. Head aega üle 50 aasta vanune tõde, et igaks juhuks, kartes keisrilõiget ja üldnarkoosi on parem naistel taluda janu ja nälga!
Permalink
26.01.10
Posted in Tristan at 10:16 am by linnaliina
Eile tuli siis huvitav küsimus T suust.
“Emme, kuidas inimesi tehakse?” uuris ta õhtusöögilaua ääres viimasena kohupiimasaia süües.
See pani mind täitsa mõtlema. “Inimesed kasvavad esialgu emme kõhus, tulevad siis välja ja on väikesed titad. Sa ju tead küll väikesi titasid, kes kasvavad suuremaks.”
See vastus pani teda pikalt otsa vaatama ja mõtlema. See ei olnud see, mida ta ilmselt ootas. Küsisin nukra mõtliku pilgu peale: “Kas sa arvasid, et inimesi tehakse vabrikus?” Innukas noogutus ja naerunägu vastuseks. Edasi jutustati juba ise: “Inimesi tehakse plastmassist ja pannakse kokku. Ja siis saab poest neid osta.”
Permalink
25.01.10
Posted in Tristan, igapäevaelu at 11:08 am by linnaliina
Mulle täitsa meeldib selline tore külm ilm. Tõsi tal on miinuseid, aga kui töö on tubane ja kütmisprobleem on lahendatav, siis on see täitsa mõnus aeg.
Muidugi mitte väga pikalt. Kõige keerulisem on see, et laps ei saa õue minna, kuigi tahaks. Ning tema tegutsemistuhinale tuleb rakendust leida toas. Ning nädalavahetuse lõpuks on täiskasvanud sellest üsna väsinud. T saab harjutada pliidi alla puude panemist, mina küpsetamist. Tegin laupäevaseks sünnipäeval-käiguks kaks magusat küpsetist. Nad mõlemad tulid hästi välja ja pälvisid ohtraid kiidusõnud. Reedel peale pingelist päeva võtsin ette toorjuustu-¨okolaadibrownied ja laupäeva hommikul toscakoogi õuntega. Retseptid nami-namist. Viimasel nädalal olen ma iga päev pühendanud teadlikult tavalisest rohkem aega köögiga kahekesiolemisele. Ja see paneb mind tahtma erinevaid asju: paremat ja suuremat ahju, suuremat kraanikaussi ja väiksemat puupliiti, kauneid köögikappe. Ning ka enam aega ja mingit süsteemsemat lähenemist kokkamisele. Eilne meistriteos oli läätsehautis, mis mulle väga meeldis. Üllatavalt lihtne ja toitev söök, mis pakub head vaheldust kartulile-makaronile-riisile.
Head isu!
Permalink
18.01.10
Posted in Tristan at 2:26 pm by linnaliina
Eelmisel nädalal, autoga lasteaiast koju sõites kuulutas T: “Emme, mulle meeldivad vaalad, delfiinid ja ämblikmehed!” “Delfiinid on head ja ämblikmehed päästavad inimesi.” Samal õhtul kodus saime me järgmise soovi: “Emme, osta mulle sünnipäevaks ämblikmehe riided… tuletõrjeauto lego … politseiauto lego. Osta kohe kolm lego!”
Vahemärkuse korras võib öelda, et hoolimata jõuludest ja sünnipäevadest ei ole meil kodus mitte ühtegi päris lego komplekti. On mingid no-name klotsid ja raudtee ning hunnik autosid. Neist seni veel piisab. Aga surve legode omandamiseks on üsna tugev.
Eile õhtul ühel hetkel osutab T autodele ja ütleb: “Vaata emme, siin on rääkivate autode pidu.” Kõik Autode filmi tegelased olid üles rivistatud ja üks reisibuss oli ka nende seas.
Permalink
12.01.10
Posted in virisemine at 5:22 pm by linnaliina
Selline tunne on, et läheks ära. Nagunii olen vaikne ja tegelen mujal. Kirjutada ei viitsi ja niisama mõnus mõtlemine ei tule ka hästi välja. Koon ikka, aga näidata ei viitsi. Pimedal ajal piltide tegemine on ka pigem mõttetu tegevus. Ühesõnaga kärss kärnas ja maa külmand. Keskea kriis vist.
Võib-olla tulen varsti tagasi ka. Siis kui olen iseenda üles leidnud.
Permalink
02.01.10
Posted in Uncategorized at 7:12 pm by linnaliina
Toredat, rõõmuküllast uut aastat kõikidele!
Milline mõnus lumi ja päikesepaiste. Pisut on võib-olla liiga külm, aga ikkagi imeilus.
Permalink
30.12.09
Posted in Uncategorized at 11:58 am by linnaliina
On väga tõenäoline, et USA kodanike jaoks algab tervishoiusüsteemi ja korralduse osas ees huvitav ja keeruline aeg. Jõululaupäeval hääletati ka Senatis tervishoiu korraldust reformiva seadustepaketi poolt. Ning algab protsess, mille esimesi vilju võiks maitsta saada alles 2013 aastast alates.
Kuigi sealsed debatid räägivad suurte sõnadega ja kirglikult tervishoiusüsteemi kui terviku reformimisest, on tegemist siiski vaid ühele osale tervishoiusüsteemile päitsete pähe panemise katsega.
Peamiseks probleemiks USA tervishoiukorralduses on ühest küljest maailma kõige kallim meditsiin, ning teisest küljest selle kättesaamatus olulisele osale rahvastikust. Meil Eestis on suhteliselt vähe neid, kelle jaoks näiteks perearstile minek on keeruline või võimatu seetõttu, et keegi ei maksa nende eest maksu ja neil puudub tervisekindlustus. USA-s saab umbes 15-20% rahvastikust öelda, et neil ei ole tervisekindlustust ega võimalust seda hankida ja nad ei kuulu nende hulka, kelle eest maksaks arstidele riik. Pannes need kaks probleemi kokku, tekib olukord, kus inimestel ei ole ligipääsu maailma parimale meditsiinile, sest neil ei ole raha.
Ma usun, et enamus minu lugejaid mäletab meie tervishoiureformi 90-aastate jooksul. Meil oli ühel hetkel ühiskonna kõikide gruppide ja enamus inimeste jaoks ilmselge vajadus ümber korraldada enamus tervishoiuga seotud teemasid - rahastamine, teenuste osutamine ja haiguspäevade hüvitamine. Nii arstid, tavalised inimesed, kui ka seaduste tegijad said aru, et vaja on muutust. Ning valitses enam vähem konsensus muutuse suuna osas. Ning kõikide osapoolte arusaam ja väike ühiskond aitasid kaasa muutuste edukale läbiviimisele. Nüüd tagantjärgi vaadates, ning eriti kõrvutades Eesti protsessi USA omaga tundub mulle, et kogu süsteemi ümberkorraldamine enam-vähem ühel ajahetkel on isegi hea. Nii on võimalik vaadata korraga üldpilti, otsida eeskujusid ja toimivaid mudeleid teistest riikidest. Hinnata neid kriitiliselt mitmest aspektist korraga ja püüda siis nende abil leida kohalikele otsustajatele sobivaid stsenaariume. Et siin tollel hetkel oli tuntav vastava ala spetsialistide puudus, siis usaldati neid väheseid, kes olemas olid. USA-s on võimatu saavutada konsensust juhtivate inimeste, otsustajate ja väga erinevate huvigruppide vahel. Selleks peaks sealne tervishoiusüsteem olema kreenis või pankrotis või veelgi parem mõlemat korraga. Nii ongi seal võimalik muuta suurt süsteemi väikeste sammude kaupa.
Ent USAs on olukord keerulisem. Sealses ühiskonnas on gruppe, kellele praeguse olukorra säilitamine on mõnes mõttes eluküsimus. Ent samas on kogunenud kriitiline mass, kelle vajadus uute reeglite järgi on ilmne ja tungiv. Olen lugenud kümneid lugusid sellest, kuidas inimesed ei saa tervisekindlustust selle tõttu, et nad on elus pidanud läbi tegema keisrilõike, neil on olnud autoavarii, pärilikud haigused ja nii edasi. Kõige jaburam variant, mida mul õnnestus läbi mitmete blogide lugeda oli lugu 6-kuusest lapsest, kes oli liiga paks. Rinnapiimal olev beebi oli lihtsalt kasvanud liiga kiiresti ja muutus seetõttu kindlustusfirmade jaoks vastuvõetamatuks kliendiks. Arstid soovitasid emal laps dieedile panna, et perekond saaks jätkata oma senise kindlustusfirma juures.
Kui sügisel oli uudistes kuulda tulistest debattidest reformikava ja plaanitavate seaduste üle, siis hämmastasid mind esialgu reformi vastuargumendid. “Ma ei taha riigi ametnikku nuuskima enda ja arsti vahelisse suhtlusse,” ründasid lihtsad inimesed presidendi plaani. Sarah Palin ja tema ringkond lasi lendu kuulduse “surmapaneelidest”, kes otsustavad inimestele ravi määramise mõttekuse üle. Kõige enam hämmastas mind tervishoiu rahastamise sidumine aborditeemaga.
Esialgu oli plaanis luua erakindlustusfirmade kõrvale riiklikud programmid, mille kaudu oleks võimalik osta kindlustust vabatahtlikult. See hea mõte lükati kõrvale nii alamkojas kui Senatis. Seega kokkuvõttes piirati lihtsalt pisut erakindlustusfirmade õigusi - nad ei või enam eelneva terviseseisundi põhjalt keelduda kindlustuskaitsest. Samuti kaob nende õigus seada limiite inimese teenuste ostmise kulutustele elu jooksul. Ehk, vähidiagnoos ei jäta sind poole ravi ajal ilma kindlustusest ja ei vii sind pankrotti. Tavalisele inimesele toob uus seadus juurde ühe uue kohustuse - osta endale tervisekindlustus. Kui oled ilma, saab sind karistada rahatrahviga. Ning väiksematele ettevõttele pakub tervisekindlustuse ostmine oma töötajatele nüüd väikest maksusoodustust.
Ma loodan, et suudetakse tekitada seaduse lõppvariant, mis on sobiv nii alamkojale kui senatile, ning see ka kenasti jõustada. Ning veel enam loodan ma, et see ei jää üheks üksikuks sammuks tervishoiu reformimisel USA-s, vaid sellest saab ühe pika reformidetee väärikas alguspunkt. Probleeme, mis vaidlustes esile on tulnud ja lahendust vajaksid, on kuhjaga. Näiteks arstidele palga maksmise korraldus, ning esmatasandi arstiabi soodustamine. Nii uskumatu, kui see ei tundu, on USA-s tõsine probleem perearstidega.
Ain Aaviksoo on Praxise blogis tutvustanud lühidalt USA tervishoiureformi.
Permalink
17.12.09
Posted in hobid ja muu huvitav at 6:47 pm by linnaliina
Leidsin oma readerist postituse, mis viitas ilule ja huvitavale tikkimistööle.
Ja see on suurepärane, imekaunis ja hiigelsuur töö. Kohaliku ajalehe lugu töös saab lugeda siin. Ning tööga kaasas käiv blog asub siin. Ooh ja aah ma ütlen!
P.S. Ma enamasti ei ela oma emotsioone nõnda välja.
Permalink
« Previous entries
