10.03.10
Posted in Uncategorized at 7:18 am by linnaliina
Just nii! Eile oli minu blogi “sünnipäev”. Neli aastat tagasi olin ma üsna värske titemamma, kelle mõte oli jäädvustada T arengut ja käsitöölisi edusamme.Neli aastat hiljem olen ma toreda neljaaastase T ema, üsna aeglane enda lõbuks kuduja ja terviseala algaja spetsialist. Rõhuasetused on päris teistmoodi. Blogi on olnud mulle enese avamise ja läbi mõtlemise koht. Siia pigem jõuab väiksem osa minu elust ja mõtetest. Mulle tundub, et oluline on olnud ka kirjutamisharjumuse kujundamisel. Minu jaoks on kirjutamine sarnane jalgrattasõiduga. Et paremini kirjutada, tuleb seda järjepidevalt teha, analüüsida ja seada uusi ülesandeid. Nii nagu koolis õpitakse kirjutama referaate ja esseesid läbi nende sagedase kirjutamise. Nii hoian mina ennast vormis, kirjutades kord sagedamini kord harvemini.
Teiseks on see kirjutamise koht olnud ka omamoodi sõpruskonna loomise tõukajaks. Koos foorumite ja paljude teiste blogidega. Ma oleks hea meelega postitanud blogi sünnipäevast juba eile, kuid Kullakeste märtsikuine istung oli nii tore, et ma jõudsin sealt koju alles siis, kui uni hakkas juba maha murdma. Ning sealt üle Toomemäe koju jalutades oli hea mõelda: “Mul on toredad mõttekaaslased ja sõbrad.” Aitäh teile kaasaelamise eest ning võimaluste eest piiluda ka teie tegemistesse.
Nelja aasta jooksul on siia kogunenud 280 postitust, 33 423 külastust ning 148 kommentaari. Mitte just hiiglasuur, aga päris kogukas varamu.
Et tähistada ilusat numbrit, tõin ma koju neli pehmet alpakatallevillast lõngakera. Pehmet, roosat, sooja. Nad ei jää minu koju kauaks, peagi rändavad nad ühe minu blogi lugeja juurde.
Teeme nii: Kõik teie head inimesed, kes te aeg-ajalt loete minu blogi, võtate julguse kokku ja kirjutate kommentaari käesolevale postitusele. Andke mulle teada, kuidas te mu blogini jõudsite ja mis põhjusel vahel tagasi tulete. Ja mina loosin pühapäeval, 14. märtsil teie seast välja lõngakerade uue omaniku.
Permalink
05.03.10
Posted in igapäevaelu, unetute ööde uitmõtted at 2:35 pm by linnaliina
Mulle tundub, mitmete vestluste ja suundumuste põhjal, et minu missiooniks selles kohas, kus ma parasjagu olen ja nende inimeste keskel, kes mind tööajal ümbritsevad, on nende tarku päid segadusse ajada. Mitte sireda sääre ja uhkete lokkide ja meela mesisuuga.
Hoopiski mitte. Pigem kummaliste, keeruliste ja samas üldsegi mitte rumalate mõtetega. Ah et teaduses on ideoloogia, väärtused ja kõik muu teadusele mitteomane? Ning me teeme poliitikat? Kommunikatsiooni ja reklaamivajadusega ma juba eile pisut nõustusin, aga poliitika! Ja seda enese teadmata, uskudes, et me võitleme teaduse püha ürituse eest!
Järgmiste huvitavate lõunasöökideni!
P.S. käesolev postitus on tugevalt inspireeritud ühe teise blogija stiilist. See stiil segab mul kirjutamast korrektses eesti keeles pikkade täislausete ja võõrsõnadega slaide järgmise nädala seminari jaoks.
Permalink
03.03.10
Posted in hobid ja muu huvitav, igapäevaelu at 10:31 am by linnaliina
Valgem aeg toob tagasi minu isu fotoaparaat välja otsida ja mõned klõpsud teha. Vaatasin, et olen sinna kogunud mõned magusad klõpsud elust talvel 2010.
Esiteks üks talvine pilt T-st.
Teiseks kausitäis tainast. Üks mu viimase aja lemmikuid. Lase võil köögis öö otsa soojeneda ja siis hõõru ta hommikul suhkruga vahule. Lisa ükshaaval segades munad ning siis vaheldumisi pisut vedelikku ja kuivained. Enamasti tehakse seda mikseriga, mina eelistan käsitsi, supilusikaga tööd teha. Ja tulemus üllatab mind alati - pehme, kohev ja söömisnaudingut tõotav.
Sellist tulemust tõotas Vabariigi aastapäevaks küpsetatud keeks. Retsept nami-namist. T kutsub seda kommikoogiks. Tema ülesanne oli paberitest välja võtta kõik kommid. Mina sain neid siis purustada ja koogi sisse lisada. See kook on päris hea, magus ja kiiresti kaduv.
Ning viimastena eelmise laupäeva pildid. Käisime T-ga käsitöökohvikus. Tegime väikest viisi taaskasutust, ehk kampsunitest randmesoojendajaid. Heegeldasin ja T asjatas kõrval. Lõpetuseks söödi pannkooki ja läksime koju edasi heegeldama. Varsti saavad valmis ka.
Sellel laupäeval on käsitöökohvikus kell 12.00 Virve Tuubel ERM-ist. Juttu ja tegutsemist on rahvuslikest helmekeedest.
Permalink
01.03.10
Posted in hobid ja muu huvitav at 8:53 pm by linnaliina
Viimast pikemat aega iseloomustab vähene tulemuslikkus käsitöö vallas. Pole pilte ja pole juttu. Ega pole ka erilisi tulemusi. Ühest küljest, võib-olla ongi suure kudumise aeg mõneks ajaks otsa saanud. Vaim on väsinud ja vajab võib-olla muid tegevusi. Ent samas ei saa nii öelda. Kuduajakirjad panevad mu silmad põlema ja Ravelry on ikkagi huvitav. Lihtsalt mul on tüdimus enda poolikutest kudumitest. T kampsun miskipärast ei taha eriti edeneda.
Ent vahel on vajadus. Objektiivne vajadus. Ja siis tuleb otsida ka lahendusi. Minu juhendaja Kersti sai eelmisel aastal sünnipäevaks kindad. Ilusad oliivirohelised käpikud. Nendest on mul üks vilets telefoniga tehtud pilt. Selle aasta alguse ma mõtlesin, et ma jätan sellel aastal vahele. Ei koo midagi talle kingituseks. Võib-olla piirdun ainult lillega. Ja siis ma avastasin, et tal on tulemas suur ja ümmargune sünnipäev. Ning ma olen kutsutud tema sünnipäevale. Kutsega ja puha. Ning et see ongi tähtis ja suur sünnipäev. Ning mu mõte piirduda ainult lillega tundus ebapädev. Nii ma siis läksin jaanuari viimastel päevadel kesklinna mõttega osta raamatupoest üks raamat ja lõngapoest materjali kingituse tegemiseks. Tartu Kaubamaja Liannis ei olnud tollel hetkel toda oliivirohelist Titan Wool Winnerit. Mul oli olnud mõte kududa üks palmikutega barett. Ja võib-olla oli isegi hea, et soovitud värv puudu oli. Sest Winneri kõrvalriiulis lebas BBB Baby Alpaca Mix. Allahinnatult! 23 krooni 25-grammise palli eest. Ning värvitoonide seas oli üks kena roheline. Mis minu mälu järgi oleks võinud olla üsna sobiv tollesama puuduva Winneriga. See allahindlusega lõng oli pehme ja tundus soe. Nagu udusulg. Ja ilus roheline. Mu silmadesse ilmselt tuli rõõmus tuluke ja käed haarasid kõik kuus rohelist väikest lõngakera. See mõeldud barett tuleb ja tuleb pisut kevadisem ja pehmem!
Ning tõepoolest barett tuli. Üsna kiiresti, nädalavahetuse jooksul valmis põhiosa baretist. Nädala sees sai ära lõpetatud. Ning kolm kera jäi üle. Mul oli sellega üks teine salaplaan, kuid et oli veel pisut aega sünnipäevani, siis sai ette võetud sall. Lihtne, igav aga ilus. Nii nagu mulle endale meeldiks. Victorian Lace Today’st (See on mälu järgi neljas sall sellest raamatust, järelikult on hea raamat). Kudusin nii pikalt, kui lõnga tundus jätkuvat. Natuke jäi üle. Ning valmis jõudsin tolle närvilise nädala sees enne loengupidamist. Vahetult enne sünnipäevapeo õhtut said barett ja sall vanni ja venitusse. Ning hommikul oli kõik korras. Enne pidu veel pidulikku rüüsse, kaasa juhiste kaart ja ongi kõik.
Ma ütleks, et selle lõnga head omadused teevad ka igava kudumise huvitavaks. Ning selline kudumiskogemus aitab kinnitada ühte mõtet, mille küüsi ma viimasel ajal olen langenud: minu aeg on piisavalt kallis ja piiratud, et kududa ainult neid asju, mida ma tahan kududa. See lõng on kahtlemata väärt minu piiratud aja kulutamist.
Kerstile meeldis, ta peab ainult pisut katsetama ja harjutama baretikandmist. Ning siis ootama kevadet, mil uhke õhulise bareti ja kerge lehviva salliga tänavale minna. Pildid baretist on tehtud ärakinkimise päeva hommikul, seega lambivalguses ja valede värvidega.
Permalink
25.02.10
Posted in Uncategorized at 1:58 pm by linnaliina
USA-s on loodetavasti toimumas arengud tervishoiureformi vallas. Washington Post avaldas presidendi ettepanekud tänasele (25.02.) koosolekule, kus mõlema parlamendipartei esindajad arutavad tervishoiureformi plaani.
Tervishoiureform oli takerdunud, sest seoses superenamuse kadumisega (Ted Kennedy surm ja tema asemele valitud vabariiklane Scott Brown), ei olnud kindel et lõplik seaduseelnõu läbi läheb.
Mulle tundub mitmete artiklite abil, mida ma Washington Postis ja New York Times’ist lugenud olen, et suur osa ühiskonnast on jagunenud kaheks. Demokraadid, kes tahaksid võimalikult kiiresti reformiga ühele poole saada, enne kui lisandub veel huvilisi, keda ära ostma peab. Ning vabariiklased, kes on sõrad vastu absoluutselt kõigele, mis tuleb demokraatide poolelt. Nii võttis Obama kätte ja kutsus mõlema poole esindajad tänaseks kokku, ning palub mõlemal poolel esitada ettepanekud olukorra lahendamiseks. Ise on ta esitanud 11-leheküljelise dokumendi (mida ma pole veel jõudnud põhjalikult lugeda), ent mis kajastab tema seisukohta seoses tervishoiureformiga.
Vabariiklased pole üritusest vaimustuses, sest nad peaksid midagi asjalikku ju ette panema. Muidu ongi nende märk “igavesed eitajad”. Nende senised ettepanekud on olnud pigem kosmeetilised. Ent kosmeetika ei suuda varjata levivat ja laienevat kriisi.
Permalink
Posted in igapäevaelu at 8:11 am by linnaliina
Ma olen vist mõnes mõttes väike inimene. Minul on vaja Eesti Vabariigi Aastapäeva. Kõike seda ilusat ja head, mis käib kaasas tagasivaatamisega ja hetke tunnustamisega ning ilusate lootuste tekitamisega.
Mulle väga meeldib, et minuga koos elab siin väikesel maalapil palju häid ja tublisid inimesi, kes teevad innu ja armastusega oma tööd. Aitäh Teile! Mulle meeldib, et tähtsal päeval on võimalik panna televiisor hommikul vara tööle ja minna kooki küpsetama. Kuulata kõnesid ja nuusutada magusat lõhna ahjust ja kohvilõhna tassist.
Minna õue ja nautida kõrgeid hangi. T on piisavalt kerge, et mitte mägedesse sisse vajuda, mina olin pea vööni kokku kuhjatud lumehunnikutes. Ning T on ühtlasi nii suur, et mina võin teha kõnniringe staadionil ja tema saab endaga hakkama mänguväljakul. Ei läinudki palju aega. Kevade esimesed märgid on täitsa olemas. Lumevallidel on näha päikese esimesi paitusi. Eks peab varsti päriselt kummikujahile minema.
Õhtuks tegin vastuvõtu kõrvale kanaliha ja ahjukartuleid. Ning vastuvõtt oli ilus. Selline ilus päev aitab meelde tuletada, mille jaoks me rabeleme. Lisaks enda elu paremaks tegemisele, näeme me vaeva Eesti elu paremaks tegemiseks. Sest see on meil südames. Ja teisiti me vist ei oska.
Permalink
18.02.10
Posted in igapäevaelu at 5:19 pm by linnaliina
Täna oli üks eriliselt tõsine tööpäev. Vatti said nii suu, häälepaelad kui aju.
Kartsin väga tänahommikust Biomeedikumi suurde auditooriumisse minekut. Seekordne minek oli esmakordselt suure laua taha “tahvli ette”. Ehk siis loeng. Õnneks ei olnud ma seal üksi, kahekesi on ikka hulka kergem loengut teha. Ühele inimesele jääb vähem rääkimise aega ja seega vähem vastutust. Teist aidata ja jutupalli edasi-tagasi lükata. Ma loodan, et tudengitel ei olnud väga igav. Minul oli üsna huvitav. Seejärel sama lugu inglisekeelsete subtiitritega ning siis hüpe teisele lainele ja seminar. Nii neljani pärastlõunal välja.
Järgmisel nädalal neljal päeval klassi ette. Kardetud ja oodatud kiire õppetöö aeg on käes.
Permalink
15.02.10
Posted in unetute ööde uitmõtted at 12:43 pm by linnaliina
Mul on Jeesuse iga. Sõna otseses ja kaudses mõttes. See number hirmutab mind. On inimesi, kellel on suur osa elutööst selleks ajaks tehtud. Ja on neid õnnelikke, kellel on selge siht silme ees ja kes astuvad oma rada ja teevad oma elutööd. Mind ennast on tabanud kahtlused ja kõhklused. Igasugused, erinevad. Ning kõige suurem jama on selles, et ma olen astunud oma seniste tegudega nii kõrgele, et pole enam ühte mõõdupuud millega mõõta ennast ja oma tahtmisi.
Kui ma olin noorem ja alles astusin ülikooli, siis hakkas mind ühel hetkel segama kummaline mõte. Ma hakkasin aru saama, et teadmistel ja ühiskonnakorraldusel puudub kõike kattev hierarhia. On kohatisi hierarhiaid, katalooge ja teadmistepuid. Ent kogu inimkonna teadmised ei mahu sinna puusse ära. Kõike ei saa päris adekvaateselt ja kõikidele sobival moel paigutada kataloogi või teadmiste hiearhiasse. See segas mind, sest mul ei olnud võimalik ennast alati igale poole paigutada. Õppimise osas ma püüdsin sellega leppida ja seni, kuni sa ise oled vaid vastuvõtja-töötleja-peegeldaja ei tekita see eriti probleeme.
Nüüd viimasel ajal, seoses rollide muutumisega tekib minus jälle tunne, et see hierarhia puudumine teeb elu keeruliseks. Eelmine aasta esimest korda tudengite ette minnes oli üks küsimus minu jaoks see, et keegi ei tee mulle eelnevat eksamit või kontrolli selle üle, mida ma tudengitele rääkima lähen. Kas tõesti pean ma ise ainuisikuliselt vastutama selle eest, et minu räägitu sobituks konteksti kõige ülejäänuga, mida õppetöö käigus pakutakse. Kuidas nii saab tagada õppetöö kõrget kvaliteeti? Ning tänagi on mul alati selline tunne, et ma vajaksin mõõdupuud, mille alusel ennast hinnata ja parema kvaliteedi poole ronida. Vajaksin peeglit, mille ees ennast ja oma aju keerutada. Peeglit milles peegeldada oma unistusi ja lasta siis peeglil öelda: “võta ühendust professoriga X, ülikoolist Y. Temast saab sinu uus mentor ja kõrgemale ronida aitaja.”
See mõõdupuu puudumine tekitab depressiooni. Perfektsionistlikud tendentsid minus on jõudmas varsti punkti, kus lihtsam on loobuda kui pingutada. Ning ma alati ei julge minna inimeste juurde ja rääkida neile lugusid ja kuulata nende reaktsiooni. Pealegi, kui lood ja nende taustad on muutunud pikemaks kui 1000 sõna. Eriti, kui mulle tundub, et lood ja nende nüansid on olulised. Ent inimestel on kiire, nad ei jaksa neisse nüanssidesse süveneda.
Seega, kui keegi teab midagi peeglist, milles peegeldada endale oma unistusi, andke teada. Mulle oleks sellest vist päris palju kasu.
Permalink
05.02.10
Posted in Tristan at 10:29 am by linnaliina
Sellel nädalal on olnud mõned kehvad päevad ja paar huvitavat tähelepanekut T poolt.
Keegi meist korjas üles viiruse. Tagantjärgi saame öelda, et T läbis selle kõige esimesena, ilmselt juba eelmisel nädalal. Minu kord algas esmaspäeval. Uni ja kummelitee aitasid mind juba kolmapäevaks töölainele. R-l läks kauem aega. Seega, kolmapäeva hommikul oli T-l lastaeda saamiseks vaja kasutada bussi. Otsisime üles bussipiletid ja asusime teele. T-le meeldis - enam liikumist, rohkem inimesi ja parem vaade autodele ja bussidele. Osa teed sai kelgu peal sõita ja lasteaeda minek oli hoopis teistsugune. Lasteaias riideid vahetades pakkus ta: “Ma tahan, et sina ja issi tulete mulle järgi ja siis me läheme sinuga bussiga koju.” Arusaadavalt see variant ei ole eriti mõistlik. Järgmisel hommikul siis esitati järgmine nõudmine: “Tahan, et ainult emme tuleb mulle järgi!” Ilmselgelt on nelja-aastasel poisil bussiga sõita palju huvitavam kui igapäevaselt autoga. Nii ma siis olingi korralik ema ja läksin pisut enne viit töölt ära, et viia oma poeg bussiga sõitma. Kusjuures, õues oli valge! Jee! Kevad hakkab kukesammul lähenema! Riidessepaneku ajal saabus pimedus, ent asi seegi. Kaare peatusest koduni sai sõita kelguga, joosta kelku vedades ja lumehange sisse ennast heita. Ja rohkem polegi õnnelik olemiseks vaja!
Permalink
29.01.10
Posted in hobid ja muu huvitav at 10:50 am by linnaliina
See postitus on inspireeritud eilsest, mil ma sirvisin üle pika aja oma blogi külastatavuse statistikat. Ning keegi oli jõudnud minu juurde otsinguga: kuidas kududa kampsunit?
Tegemist on päris raske küsimusega. See sõltub ju kontekstist. Kellele on vaja, millist on vaja ning kas muster on enda peas olemas või mitte.
Minu arvates on oluliseks eelduseks algeline kudumisoskus ning aeg. Ülejäänud vajamineva saab kombineerida. Ning mis kõige tähtsam - tajutud vajadus. Seda peab olema kellelegi vaja. Erijuhuks saab võtta olukorra, kus kudusõltlasel lihtsalt on kõik muud tööd valmis saanud ja siis on tal vaja lihtsalt kududa. Ka siis on uue kampsuni ülesloomine igati näidustatud.
Niisiis, meil on vajadus. Vanaema on T-le kudunud seni korralikult kampsuneid. Nii et minu näputööd ei ole ta pidanud seni eriti kandma. Ent nüüd on olukord, kus meil on kasutada üks akrüülisegune kantud kampsun. Oo õudust! See olukord vajab kiiret lahendust. Vajaduse teine pool on ka olemas. T tahab endale minu kootud kampsunit: “Sellist nagu issil on!” Olen sellega nõus ja varun lõnga. Ajaga on pisut keerulisem, aga saame hakkama.
Nüüd on meil vaja lõnga. Issi kampsun on tegelikult üsnagi akrüüline. Et ta on tehtud üsna jämedast lõngast, siis T-le valin peenema. Jil on täisvillane, hea värvigammaga ja Liannist kenasti kättesaadav. Seega on koju juba mitmed kuud tagasi (kevadel või varasuvel 2009) siginenud sobivates värvitoonides üksikud tokid Jili.
Edasi järgneb oluline ettevalmistus: proovilapid. Alustasin varrastega 3,5 mm. Jäi pisut liiga hõre. 3 mm varrastega kootud lapp tekitab kanga, mis on piisavalt tihe ja ilus.
Proovilapp sai tehtud loogika järgi: 40 silma üles luua, 6 rida ripsi, siis mõlemast servast 5 silma ripsile ja 30 silma keskel labasele pinnale. Kududa 30 rida ja siis 6 rida ripsi. Kududa maha, ent lõnga ei ole ma katkestanud. Tõsised proovilapiusku inimesed teevad proovilapist kunstitöö, lõpetades teda korralikult, otsi sisse peites ning pestes ja venitades. Ma olen laisa inimese tüüpi ja ma jätan selle töö ära. Pealegi, tahan ma seda uhket punast kasutada veel edaspidigi, ning siis on teda parem üles harutada.
Proovilapp aitab tekitada plaani.
Plaani tekitamiseks mõõtsin ma proovilappi ja panin ridade ja silmade arvud kenasti paberile. Seejärel otsisin ma välja eeskujuks sobiva riideeseme. Et T puhul on tegemist kasvueas poisterahvaga, siis valisin ühe sellise pusa, mis oli üsna ruumikas, ent mitte ülemäära. Lisatingimuseks on lihtne lõige. Pusa lauale ja mõõdulindiga tööle. Kõik võetud mõõdud lähevad plaanipaberile, koos seletusega, mis number see parasjagu on. Siis on vaja pisut arvutada. Mina kasutan tavaliselt ristkorrutise meetodit.
Näiteks: esi- ja seljatüki plaanitav laius peaks olema 38 sm. Proovilapil 30 silma = 13 sm. Kui need nüüd kohakuti panna, siis on selge, et vajalik ülesloodavate silmade arv = (38 korda 30) jagada 13 = umbes 88 silma. Seda võib ümardada ülespoole, et oleks kaks servasilmust, aga kui aluseks olnud ese on piisavalt lai, ei pea.
Nii leian ma kõik endale vajalikud numbrid. Minu plaan muidugi läheb päris pikaks, ent mida täpsem see on, seda lihtsam on kududa. Eelpoolmainitud issi kampsuni arvutusi tuli vist oma kolm lehte, ent see tekib mul aja jooksul, mitte kõik korraga. Ja sellest on kasu, vähemalt minu jaoks on see paber vajalik. Minu plaani saavad sisse kõik varrukakaarte kahandused, kaelaaugud ja varrukate laienemise süsteemid. Ma olen isegi arvutanud silmade arvu kontrollimiseks numbreid stiilis, real 48 on vardal 72 silma. Ent esialgu piisab täiesti ülesloodavate silmade arvust, soonikuridade arvust ja ridade arvust soonikust käeauguni. Erinevalt maja plaanist ei pea see enne ehituse algust valmis olema.
Nüüd saab hakata kuduma. Mina tavaliselt eelistan alustada esi- ja seljatükist. Need tunduvad kõige suuremad ja olulisemad. Kui need ei meeldi, siis on see tunne kõige õigem. Teisest küljest võib olla tegemist ka harjumusega.
Tänaseks on siis jõutud esitükiga käeaugukaartest edasi, rühin kaelaaegu poole. Ma näen kuluva lõnga järgi juba nüüd, et varsti on vaja minna lõngapoodi, sest üksikutest tokkidest on võimatu kampsunit valmis saada. Ma loodan, et ma olen pisut kiirem võrreldes eelmise korraga, ning saan valmis enne talve lõppu.
Permalink
« Previous entries
