01.09.10
Posted in igapäevaelu at 9:57 am by linnaliina
Kooliaasta on alanud, inimesed on tööle jõudnud. See tähendab arutelusid, vestlusi, koosolekuid ja seminare. Ma olen teist pika suve jooksul puudust tundnud. Võimalusest rääkida, kaasa mõelda ja avastada elu metatasandeid. Mis ei tähenda, nagu suvel ei oleks rääkimist ja mõtlemist üldse esinenud, aga see oli teistmoodi.
Ning varases õhtupäikeses raamatukogu poolt kodu poole venides tundus mulle, et lisaks sellele, et ma olen see mida ma söön on veel üks enese defineerimise viis. Ma olen see, millest ma räägin. Rääkimine on kui enese väljendamise ja ka enese veenmise vahend.
Niisiis, ma olen see, mida ma söön. Ja ma olen ka see, millest räägin. Järgneval semestril räägin jälle statistikast ja epidemioloogiast väiksematele tudengitele ja edenduse filosoofiast suurematele tudengitele. Ise kuulan ka ühte huvitavat ainet. Sellest räägin vast hiljem.
Permalink
27.08.10
Posted in lugemisnurk at 4:45 pm by linnaliina
Täna tuli minu Google Readerisse üks hea ja viitamist väärt lugu. Et inimesed mõtlevad ja loevad sarnaseid asju, siis ma väga ei imestanudki. Oli vaid hea äratundmisrõõm.
PhD in Parenting tsiteeris oma eilses postituses just seda sama raamatut, mida mina hiljuti kokku võtta üritasin. Postituses on ka link Elita ülevaatele raamatust. Igal ühel oma erinev nurk. Esimeses ei ole raamatut kuigi palju lahatud, toodud on vaid tsitaate esimesest peatükist. Ent need on head tsitaadid, head näited. Elita on andnud lühikese sisukokkuvõtte. Ning ma noogutan hooga kaasa tema soovitusele, et seda raamatut võiks lugeda igaüks. Ka need inimesed, kes ei plaani saada kunagi emaks või kellel ei ole lastega mingit seost.
Teisest ooperist. Daki kirjutas täna oma Google Readeri lugemisest. Ma olen juba maikuust saati mõelnud, et ma peaks oma rikkalikku varasalve, Readerit tutvustama. Kasvõi iseendale märgi maha jätmise jaoks, sest seal peaks tõsist harvendustööd hakkama tegema. Üle 200 erineva lugemisvoo on natuke palju, ja see on segu väga erineva suunitlustega kirjutajatest, pildistajatest ja mõtlejatest. Ent ma arvan, et need väga erinevad huvid kokku moodustavadki minu, Liina, meediasõltlase. Minu lugemisvara parimaid palasid, ehk teistega jagatavat näeb siit.
Permalink
23.08.10
Posted in lugemisnurk at 8:25 pm by linnaliina
Üks viimase aja suurimaid lugemiselamusi.
Kõigepealt emotsioonid. See on minu arvates väga huvitav raamat. Kui ma selle raamatu sain, siis järgneval paaril päeval ei olnud minust asja suurt muudeks töödeks. Tõsi, lõunasöögid said tehtud ja pesumasinad tööle ja pesud kuivama. Aga rohimine või kastmine, nende jaoks ei jätkunud mul mahti. Nii oli kiiresti esimesed üheksa peatükki loetud. Oli hetki, mil ma lugesin ja nutsin. Mõtlesin omaenda elu üle ja valasin pisaraid. Nii hea raamat oli! Esimene pool on isiklikum ja seetõttu kiiremini edenev. Ent teisel poolel on oma võlud minu kui ühiskonnaelu tähtsaks pidava inimese jaoks. Hoolimata sellest, et seal on enam juttu erinevatest tähtsatest dokumentidest ja organisatsioonidest ning see tundub esmapilgul raskem ja oluliselt igavam, on see oluline. Kõik need paberid ja tähtsate ametnike teod on oluliseks raamiks isiklikule ja emotsionaalsele. Kui ma oma lugemiselamust millegagi võrdleksin, siis on see Simone de Bevoiri “Teine sugupool”, mida ma hulka aastaid tagasi lugeda püüdsin. Täna ma arvan, et ma olin siis natuke liiga noor selle suure teose jaoks, ei mõistnud kõiki selle peeneid nüansse. Ka Gabrielle Palmerit lugedes tundus mulle, et sellest tuleks rääkida kõikidele inimestele ja muudkui rääkida-rääkida-rääkida. Neid veenda ja näidata maailma seda külge. Ning samas tajuda, et sellest raamatust ei ole lihtne rääkida. Hoolimata veenvast esitusest, huvitavast jutust ja tõeliselt olulisest teemast, on see raamat omamoodi marginaalne, vastuolus üldlevinud arusaamadega.
Ent millest siis Gabrielle Palmer kirjutab? Millest ma sattusin nii suurde vaimustusse ja mis on minu jaoks nii oluline?
Raamatu täispikk pealkiri on The Politic of Breastfeeding: When breasts are bad for business. Kolmas trükk ilmus 2009 ja on seega täiendatud päris viimase aja numbritega ja faktidega.
Kõigepealt esitatakse küsimus, miks on rinnaga toitmine poliitiline tegevus? Kuidas on see juhtunud, et igapäevaelu intiimne detail on üks osa poliitikast ja võimumängudest, suurest ärist ja vaesusest ning rikkusest?
Alustuseks vaadatakse lühidalt otsa bioloogiale. Viidatakse Darwini evolutsiooniteooriale. Palmer näitab, kuidas naise keha on ökonoomsem ja efektiivsem kui mehe oma. Ning kuidas imetajatele iseloomulikud paljunemisstrateegiad kujundavad meeste ja naiste võimusuhteid algsetes ühiskondades.
Edasi kirjeldab Palmer normaalset imetamist mõjutavaid tegureid - konstantset kontakti, lähedust ja lapse vajadustele vastamist. Ja tegureid, mis aitasid kaasa normaalse imetamise kadumisele lääne ühiskondades. Huvitavad mõtted on seotud 18-19. sajandi meeste arusaamisest laste toitmisest ja kasvatamisest ning kontrollist. Palmer tutvustab meile olulisi tegelasi, nagu William Cadogani, kelle arvates oli normaalne anda lastele süüa neli korda ööpäeva jooksul ja seda kindlatel kellaaegadel. Räägitakse ka meie rutiiniarmastusest ja arusaamisest, et hea laps on see, kes ainult magab ja sööb.
Terve peatükk on pühendatud lääne ühiskondade arusaamisele rindadest, ilust ja naiste rollidest ühiskonnas. Millisel määral on naine passiivne või aktiivne. Kui palju on tal lubatud panustada perekonna ülevalpidamisse ja milline roll on naise rindadel mehe-naise vahelistes suhetes? Miks on meil nii lihtne uskuda arsti juttu sellest, et minu rindadel on miskit viga ja ma ei ole võimeline toitma omaenda last? Ometi paljud arstid ei teagi suurt midagi imetamisest ja laste toitmisest. Nad lihtsalt pole seda õppinud. Ent me usaldame neid ja nende sõnumeid. Sellessamas peatükis on äärmiselt huvitav lugu teadusest, imetamiset ja HIV-positiivsetest emadest. See lugu on väärt enamat tähelepanu kui vaid üks lause.
Edasi kirjeldab Palmer põhjalikult teaduslikke uuringuid, mis tegelevad rinnapiima omaduste uurimisega, rinnapiima koostise, tasakaalu ja muutumisega vastavalt lapse kasvamisele, kõikidele positiivsetele külgedele, mida seni on suudetud mõõta. Samuti annab Palmer ülevaate ka laste kasvamisega seotud teadusapsudega. Ning seejärel paotatakse ust ajalukku, kuidas rinnapiimaasendajate tootmine ja turustamine alguse sai. Mis olid need tõukajad ja võimaldajad? Milliseid trikke tuli tootjatel kasutada, et veenda arste ja emasid.
Seejärel suundub Palmer suuremate asjade juurde, asendajate tootjate tegevuse juurde arengumaades. Olles abivalmid ja heategijad, rikkusid nad ära arengumaade kohalikud toitmistavad ja andsid oma panuse miljonite laste ja emade elu keerulisemaks muutmisel. Kuidas ülemaailmsed tervise ja laste kaitmise organisatsioonid tegutsesid valesti, aru said, et nad on halvasti käitunud ja püüavad oma tegevust parandada.
Palmer kirjeldab üsna detailselt elu arengumaades ja milliseid riske ja kulutusi sealsetes tingimustes asendaja kasutamine tähendab. Ning ka kuidas klassikalise meditsiini reeglid sünnituse juures moodustavad olulisemaid takistusi eduka imetamise suhte loomisel.
Seejärel teeb autor ülevaate normaalse pikkusega imetamise mõjust demograafiale, rahvastiku kasvule ja laste ning naiste suremusele. Minu jaoks oli see kõik väga huvitav teadmine ja oluline idee. Arengumaade laste ja emade suremus oleks väiksem, kui nende võimalus lapsi normaalselt toita oleks toetatud. Samuti on juttu imetamise ja seksi suhtest lääne ühiskondades. Imetamise ja töötamise suhtest sealsamas. Mõelda, kui suurt furoori tekitas meis minister Repsi tegevus.
Nüüd on Palmeril mõte teha kiire sissevaade erinevat tüüpi ühiskondades naiste rolli ning nende ühiskondade lapsesõbralikkust. Palmer kiidab küttide-korilaste ühiskondade naistesõbralikkust ja lastesõbralikkust. Naine oli nendes ühiskondades peamine toitja. Põllumajanduse tulles muutus mehe töö olulisemaks, ent kuna toidu tootmine toimus kodus, siis võimaldas see naisel lapse vajadustele vastamisega jätkata. Kolooniate orjad ja tööstustes töötavate naiste elu lapse vajadustele vastamisel ei olnud enam nii lihtne. Lapsed tulid emast eraldada ja selle mõjude all kannatasid nii lapsed kui emad. Palmer kirjeldab ka ammedega seotud kombeid, ning moe mõju imetamisele.
Tööstusrevolutsioon oli mitmes mõttes pöördeline aeg. Palmer pühendab terve pika peatüki tööstusrevolutsiooni eri tahkudele. Ta küsib julgelt, kas progress sellel ajal oli ikka progress, või oli ta regress. Üks oluline teema tööstusrevolutsiooni käigus oli töö minek kodunt välja, emaduse sulgemine koju tasustamata, tunnustamata tööks, naiste isoleerimine. Kunstpiim oli sellel ajal siis tööstuse poolt pakutud lahendus tööstuse poolt tekitatud probleemile.
Ent töösturid ei oleks üksi olnud kuigi edukad kunstpiimade turul toimetades. Neil oli võimas liitlane - arstkond. Kuidas arstide ja piimatöösturite suhe tekkis, soojenes ja kuhu see täna ulatub. Kui palju on seal teadlikkust ja alateadlikkust. Kuidas teadused, toitumisteadus ja arstiteadus panustasid töösturite laienemiskavadesse.
Terve peatükk on kunsttoitude turu suurimast mustast lambast Nestlest. Tema tegevusest, selle tegevuse uurimisest ning boikotist Nestle toodete vastu. Absoluutselt põnev lugemine. Nestle ja teiste tootjate tegevus on maailma suuri organisatsioone sundinud vastu võtma olulisi dokumente. Nende dokumentideni jõudmise lugu pani mind lausa mõtlema, et ma ei ole vist piisavalt skeptiline inimene et arugi saada kõikidest kavalustest ja keerdkäikudest.
Autor tutvustabki kõige olulisemaid poliitikadokumente. Teeb seda lihtsas inimlikus keeles, tõstes esile kõige olulisema. Ning juttu jätkub ka tootjate tegevusest nende poliitikate vastu.
Raamat lõppeb peatükiga imetamisest ja ökoloogiast. Selles on hämmastav mõte - paljud nendest asjadest, mis tegelikult teevad meid õnnelikuks ja paremateks inimesteks, nende mõju majanduse kasvule on olematu. Meie riikide arengu arvepidamise põhitööriist ei suuda arvesse võtta kodus tehtavat tööd, armastust ja rinnapiima. Kui leitaks võimalus mõõta emade panust inimeste kasvatamisse, võiks see võrreldav olla suurte globaalsete korporatsioonidega. Ent me ei arvesta seda, see on marginaalne ala ja me ei taha, ei oska seda muuta. Rinnapiim on toit, mille transpordikulu on olematu. Ökoloogiliselt sobivaim toit inimlapsele, kõige vähem naftat ja raha nõudvaim, kõige vähem jäätmeid tekitavam, ja ometi üks marginaalsemaid toite.
See on vaid lühike ülevaade, millest ma kirjutamise käigus palju välja kiskusin. Et lugeja ikka jõuaks lõpuni. Mul tekkis palju suuri mõtteid selle käigus. Ma tean, et need mõtted võiksid olla olulised. Aga samas ma kardan meie ühiskondade suhtumist, marginaalsusesse surumist. Aeg näitab, kui suurtele tegudele suudab see raamat mind suunata.
Permalink
22.08.10
Posted in igapäevaelu at 9:57 am by linnaliina
Permalink
18.08.10
Posted in lugemisnurk at 6:25 am by linnaliina
Tristanile meeldib käia raamatukogus. Me toome sealt alati paar raamatut tema jaoks. Ning loeme siis neid õhtuti. Õieti, mina loen talle kõvasti ette ja tema kuulab ning vaatab pilte. See on üks osa uinumise rituaalidest. Kõige mõnusam osa vist.
Igatahes, me eile lõpetasime Hannele Huovi ja Jukka Lemmetty raamatuga “Urbo, Turbo ja Ihvahvaa”. Urbo ja Turbo on mängukarud, kes elavad raamaturiiulis. Ning Ihvahvaa on ema õmmeldud hobune, kelle keel on valepidi külge õmmeldud, ning kes seetõttu ei oskagi muud öelda kui ihvahvaa. Nende seiklused on pandud just parajasse lühikesse vormi, nii et igal õhtul lugesime kaks lugu. Urbo ja Turboga juhtub üsna igasuguseid huvitavaid asju, nad ehitavad talli ja ratsutavad Ihvahvaa seljas, aitavad emal saia küpsetada ja haigestuvad tuulerõugetesse.
Ühel õhtul avastasin ma ennast oma raamatu asemel seda raamatut kiiruga edasi lugemas. Noh, et saaks juba rutem teada, mis järgmises loos juhtub. See on tore, südamlik ja humoorikas raamat. Ning T-le meeldis ta ka täitsa hästi.
Permalink
10.08.10
Posted in igapäevaelu at 8:41 pm by linnaliina
Maalt ja pagendusest eluga tagasi. On olnud ilmeilus suvi.
On olnud vee- ja päikesevanne kõige väiksematele inimestele.
Ühel ennelõunal palusid lapsed juustupirukaid. Juustu ei olnud ja pirukaid ma ei teinud. Tegin hoopis eurokäkke. Vaata ise, nende tegemiseks kulus euroabijahu ja euroabikaerahelbeid. Kärasid küll. Retsept: Tunde järgi mune, jahu, kaerahelbeid ja suhkrut. Tunde järgi ahjus.
Nagu iga maalapse suves, nii ka meil oli maasikaid. Selleaastased maasikaväljad nägid välja üsna samasugused kui eelmistel aastatel.
Tegin neist ka ühe portsu jäätise moodi asja. Ent see läks liiga jääks ja ei olnud kõige parem. Kausi lakkumine oligi ilmselt kõige mõnusam kord seda süüa.
Vahukoor maasikatega polnud ainus maius. Palju olulisemal kohal on meil tavaliselt värske mesi.
Lisaks meele oli oluline ka vesi. Seda sai pumbatud, kastekannu pandud, kastetud ja niisama pritsitud.
Permalink
28.06.10
Posted in igapäevaelu, unetute ööde uitmõtted, virisemine at 4:01 pm by linnaliina
Kui keegi jõuaks jälgida mõtteid minu peas, siis oleks seal analüüsimaterjali tohutult. Mõningaid noppeid sellest, peale diagnoosi. Sa ei pea seda lugema, sest järgnev on minu versioon asjadest, millest me tavaliselt keeldume rääkimast. See ei ole lõbus, tore ja asjalik lugu.
Read the rest of this entry »
Permalink
26.06.10
Posted in igapäevaelu at 9:07 pm by linnaliina
Midagi uut peab ette võtma. Mitmed asjad viitavad sellele. Mingid muutused lõhnavad õhus ja vajavad ellu viimist. Kust nad tulid? Üks on see, et elu on sundinud mõned asjad selgeks mõtlema. Ning viimase sünnipäeva ajal ütles üks tähtis inimene midagi, mis pani mind tõsiselt mõtlema. Mis on need asjad, millest ma elus rõõmu tunnen? Mõned asjad on, mida ma hea meelega teen, ent millest ma siin ei ole eriti rääkinud. Mõned postitused on küll olnud, aga need on vaid üks väike osa sellest huvitavast ja rõõmu tekitavast.
Ka viimane tervisedenduse konverents rõhutas sama sõnumit. Räägi ise sellest, mis sulle rõõmu teeb. Ning nii ma peaksingi kirjutama asjadest, millega ma sageli kokku puutun ja mida ma uurin lihtsast rõõmust ja maailma uurimise vajadusest.
Millest ma räägin? Ma olen mõelnud, et ma peaksin tegema juurde ühe uue alajaotuse, mille pikem nimetus võiks kõlada järgmiselt: “Killukesi Liina lugemislaualt” või siis lühemalt “lugemisnurk”. Ma usun, et sinna sobiksid hästi need artiklid, mida mulle mu Google Reader pakub. Mida võib-olla tulevastele tudengitele õppetöö raames lugeda pakkuda. Midagi, mis pani mind mõtlema ja mis võiks huvi pakkuda ka minu lugejatele.
Permalink
18.06.10
Posted in igapäevaelu at 4:02 pm by linnaliina
Ma kirjutasin selle loo reedel. Siis ta seisis ja ootas pilti. Nüüd lõpuks jaksasin fotoaparaadist pildid välja tirida ja blogisse toppida.
Eilne õhtu oli imeline!
Parasjagu on minu lemmikaastaeg. See, kus on kevade külluslik osa ja varasuve mõnus valgus. Kus päevad on pikad ja õhk ootamatult soe. Õhtune valgus on iseäranis kaunis. Ning kui on parasjagu puid, siis on see valgus kenasti rohekas. Valgusele lisanduvad linnud, õitsvad puud ja põõsad ja lilled kes tulevad üksteise järel. Igatahes ei ole ükski päev sarnane eilsele. Lastel on luba lõpuks ometi hommikust õhtuni õues olla ja nende sealt tuppa saamine on pigem hea juhus. Sest isegi naudiks päikese vajumist ja puude rohelust.
Me käisime T-ga eile raamtukogus ja kohvikus. Tulime kõik umbes ühel ajal koju, tegin korraliku õhtusöögi (seente ja hernestega risoto tüüpi toidu), panin seljakotti pooliku kudumi ja tagastamisele kuuluvad raamatud. Kutsusin T kaasa ja ta hea meelega tuli. Raamatukogus oleme enne ka käinud ja ta oli sellest kohast eelmisel korral vaimustuses. Eriti lasteosakonnast. Peale raamatukogu oli plaanis kududa koos Kullaketrajatega kohvikus. Süüa kooki ja ajada juttu. Nii me tegimegi. Ja see oli tore ja meeldiv.
Mulle meeldib Tartu juures see väga, et ma võtan oma nelja-aastase lapse kaasa ja me kõnnime vabalt poole tunniga kesklinna. Ja pärast tuleme natuke aeglasemalt tagasi. See teeb linnast inimliku koha. Ning aastaaeg ja kena ilm tegid sellest jalutuskäigust eile nauditava elamuse. Linnas oli pisut turiste, aga oli ka paari nädala jooksul aastas kohatavat elevust. Linna koolidel on lõpetamise aeg, seega oli lilledega lõpetajaid, nende elevil sugulasi ja organiseerimise saginat. Pirogov oli rahvast täis, kes kõik juttu ajasid ja päikese käes mõnulesid. Kui me seitsme paiku mööda Lossi tänavat alla tulime Toomemäelt lõi raekoja kell kenasti oma löögid ja hakkas kostma puhkpillimuusikat. Raekoja platsi kohvikud olid rahvast täis ja muusika sobis sinna imehästi. Ühe kohviku terrassil oli orkester, uhketes punastes kuubedes ja särav. Kõndisime üminal raamatukoguni ja ajasime oma asjad seal kiiresti ära.
Tagasi kohviku poole kõndides mängis orkester eelmise aasta Euroviisu võidulugu. See jäi mulle meelde, sest ümisesin kaasa ja tuju tegi heaks. Kohe olime kohvikus ja tellisime kooki ja mahla. Mina kudusin ja jutustasin, T vaatas niisama ringi. Õige pea tulid koogid ja teistele väga kenad salatid. Veel pisut juttu ja kudumist. T käis väljas orkestrit uudistamas ja peagi oli kell paras hetk koju tagasi minemiseks. Tagasitee võttis meil palju kauem aega kui minek. Tiigi ja Kuperjanovi vahel, vana Maarja kiriku taga oli imeline ristikumuru. Edasi tuli Tiigi tänava tiik ja park. Tiigi kaldal õitsesid mingid liilia tüüpi lilled, mis lõhnasid oivaliselt. Ning tiigi kohal lendas üks lind ja püüdis tiigist süüa. Vaatasime pikka aega seda lindu tegutsemas. Edasi tuli Hurda kuju, mille juures oli vaja pilte teha ja seejärel Vanemuise ja Riia vahel jalgpalliväljak. Kell üheksa õhtul oli seal veel trenn või niisama mäng täies hoos. Ning kõik see käis mõnusa õhtupäikese soojas valguses.
Selle seikluse tahaksin ma salvestada nii enda kui ka T mällu kui ilusa varasuvise õhtu.
Permalink
16.06.10
Posted in igapäevaelu at 7:04 am by linnaliina
Ootamine on selleks korraks otsa saanud. Ning nii kahju, kui mul ka sellest ei ole, saan ma öelda järgmist. Me ei paki praegu oma elu kiirkorras kokku ja ei koli kolmekesi kahe kohvriga ¦veitsi.
Minu hing on mõnes mõttes rahulik praegu. Äraütlev kiri märkis, et ma olin tugev kandidaat ja konkurents oli väga tugev. Järelikult on vaja teha veel mõned pingutused ja need korralikult kirja panna ja nendest rääkida. Siis on mõtet mõelda ja valida järgmisi ohvreid, kes minust kuulda saavad.
Kuigi ootus oli närviline, oli protsess ise-enesest hea. Juba paberite ettevalmistamine annab kirjutajale võimsa tunde. Kõik need read neis paberites on kirjutatud minust. Minu diplomid, koolitused, kirjatööd, oskused. Neid on ju päris palju. Igapäevaelus ei tulegi meelde kõik korraga ja ühtäkki on nad sinu ees paberil reas. Ooo, kas ma tõesti olen kõikide nende asjadega toime tulnud! Päris tore! Ning iseenda kohta heade asjade kirja panek ja neisse uskumine on meie kultuuris justkui tabu. Ja seetõttu ongi töölekandideerimise dokumentide tegemine inimestele keeruline ja vastumeelne. Ent kui sellest kultuurilisest barjäärist üle saada ja iseenda elu eksperdiks hakata, siis on väga mõnus. Mina mõtlesin kaaskirja kirjutades enda elu läbi ja püüdsin olla objektiivne. Ning tutvusin taas iseenda toredate külgedega. Kui teised keelduvad mind kiitmast, siis tuleb mul seda ise teha!
Permalink
« Previous entries
